Looduses midagi jälgides või kedagi passides võib palju õppida. Seekord ma tahaksingi jagada ühte õppetundi, mis ma hiljuti sain.

Fotograafia on foto tekkimise seisukohalt mitmetahuline valdkond. Ühelt poolt on tarvis kunstilist nägemust, milline foto võiks olla ja teiselt poolt on tarvis fototehnilisi oskusi, et lõpptulemus vastaks nägemusele. Eluslooduse pildistamisel tuleb mängu veel ka kolmas tahk – nimelt looduse tundmine. Erinevad fotod annavad nendele kolmele tahule erineva kaalu. Tihti jäävad kunstiline ja tehniline osa hoopis looduse tundmise varju, kui pildil on oluline sõnum, koos õppeväärtusega.

Eelmisel korral oli juttu vesimutist ja tema pildistamisest, mis oli mulle uudne kogemus. Seekord on peategelasteks urvalinnud, mitte sellepärast, et ma neid varem pildistanud ei oleks, vaid hoopis ühe teise käitumisliku nüansi pärast, mida ma varem polnud märganud. Vesimuti loo juures oli juttu, et talvel liikudes kohtan ma palju toitu otsivate värvuliste salkasid. Tavaliselt kas sini- või sabatihaseid. Nende toitumisstiil on väga liikuv, peatudes ühel põõsal või puul ainult paariks minutiks ja siis edasi liikudes. Umbes 15-20 minuti pärast võivad nad ringiga tagasi tulla, kuid tegutsevad ka siis sama kiiresti.

Selliseid toitumissalkasid kohates on minu tunded alati kahetised. Esiteks oleks hea saada parvest vahva pilt, teiseks ma tean, et minu lähenemiskatsed võivad linde hirmutada ning kolmandaks ma pean suutma märkamatult väga kiiresti läheneda, sest linnud lahkuvad peagi. Tihti jääb pildistamine katki.

Nüüd oli minu ees kolmekümnepealine urvalindude salk ja kohe olid mul samad mõtted peas. Märkasin küll väga ilusaid punase rinnaesisega isaseid lepakäbide kallal nokitsemas, kuid mõtlesin, et mis ma ikka üritan, nagunii lasevad kohe jalga. Selgus, et ei maksa nii kiiresti teadmisi ühelt liigilt teisele üle kanda.

Otsustasin siiski ühe puu taha hiilida ja sealt vilgast toitumistegevust vaatlema jääda. Peagi olin parve keskel ja sain pildistamagi hakata. Kogu aeg vasardas kiirus kuklas, et proovi kiiresti mõni foto saada, sest linnud liiguvad nagunii kohe teisele puule. Uravakad aga muudkui toksisid ja toksisid käbisid, et sealt seemneid kätte saada. Kiiret ei paistnud kellelgi peale minu.

Varsti tundus mulle, et kõik käbid on juba läbi toksitud ja peagi liigub salk edasi. Aga ikka ei! Nüüd laskuti kambakesi puu all pikutavale lumevaibale ja hakati sealt mahapudenenud seemneid nokkima. Muidugi! Olin ma ju saanud juba palju fotosid, kus urvalind toksib käbi ja seemned lendavad laiali. Geniaalne mõte on need seemned nüüd lumelt kokku korjata. See ei nõudnud mingit vaeva. Kui käbide küljes tihti pea alaspidi külkumine nõudis minu hinnangul tõelisi akrovaadioskuseid, siis nüüd ainult hüppa lumel ja noki ning neela.

Pärast lumevaiba puhastustöid naasti uuesti puu otsa ja käbide lammutamine jätkus. Vahepeal oli terve tund möödunud. Urvalindudega on teisiti ning nende tegemistele sattudes tasub rahulikult toimetada, aega on.

Seemnepudistaja

• Valgus – Päikeseline talvepäev, kaks tundi enne loojangut.
• Kadreering – Püstkaader, et lisaks linnule ka rohkem õrna lepaoksa sisse tuua.
• Säritus – F5,6, ISO 800, 1/1600.
• Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR II + TC-20EIII telekonverter.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Seemnenokkija

• Valgus – Päikeseline talvepäev, kaks tundi enne loojangut.
• Kadreering – Ma ei julgenud positsiooni muuta ja madala võttenurga tarbeks pikali laskuda, sest mõned linnud olid vaid paari meetri kaugusel ja niimoodi oleks ma nende suure töö ära rikkunud ja nad lihtsa toidu hankimiselt eemale peletanud. Seepärast pildistasin püsti seistes ja kadreerisin niimoodi nagu roostik ja põõsad lubasid. Nagu näha, siis ega nad eriti ei lubanud ja sellel pildil on kõigest info edasiandmise väärtus.
• Säritus – F5,6, ISO 640, 1/1600.
• Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR II + TC-20EIII telekonverter.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

(1099)