Kõik fotohuvilised on juba kindlasti kursis, kuidas Eesti händkakud National Geographicu kaante vahele jõudsid. Sellele vaatamata peatun ma veelkord kakuteemadel. Andke mulle andeks! Kuigi tegelikumalt ma loodan, et pärast minu kakusümpaatia, ja just händkakusümpaatia suure kella külge panekut on metsad kindlasti kakuhuvilisi täis. See on ka põhjus veelkord kakuteema ülesvõtmiseks.

Tehnilise poole pealt on praegu parim aeg hämara eluviisiga elukate pildistamiseks. Kaamerate autofookuse kiirus ja eriti võimekus hämaras fokuseerida paraneb iga põlvkonnaga. Lisaks sellele ka ISO kvaliteet. Minu jaoks kaks kõige olulisemat näitajat fotoaparaadi juures.

Looduse poole pealt tuleb aga kiirustada, sest kehtimas on kurb tõsiasi – loodus vaesub. Ja vaesub väga kiiresti. Vaesumisest olen ma teinud juttu eelkõige Fred Jüssiga, kes on Eestimaad vaadelnud läbi mitme aastakümne ja teab täpselt, kuivõrd liigirikas see kunagi oli. Liike polnud mitte ainult rikkalikult, vaid ka arvukalt. See teeb kurvaks, sest nüüd on olemas vahendid looduse ilu püüdmiseks ja teistelegi näitamiseks, kuid loodust ennast on väheks jäänud.

Valmisolek ja vaesumine ajab kiirustama, kuid käesolev foto on valminust just vastupidi – ilma kiirustamata, rahulikult vaadeldes. Lähenemine, mida ma kõigile soojalt soovitan. Selle foto tarbeks ehitasin ma talvel puu otsa varje, kevadel seisin ma mitmel päeval sajakonna meetri kaugusel kakukodust eesmärgiga näidata end kui mitteohtlikku tegelast. Seda kõike enne, kui ma varjesse ronisin ja pildistamist sain alustada. Varjes olemise ajaks oli kakuema mu juba nii omaks võtnud, et ma tegelikult ei vajanudki varjet, see oli rohkem isase eest peitumiseks, sest tema käib pesa lähedal harvem ning teda on raskem harjutada.

Musta silma foto on minu jaoks lausa händkaku pildistamise eraldi žanr ja selle musta silma foto tegi võimalikuks pühendumine. Selle fotoga soovin ma pühendumist ka kõigile teistele fotohuvilistele. Leidke endale teema, mis teid samavõrd paelub. Mis paneb teid pidevalt mõtlema sellele, kuidas näha ja jäädvustada veelgi huvitavamaid hetki. Niisuguse teema leidmise radagi võib pikk olla, võib olla kulub selleks aastaid, enne kui miski end ilmutab, kuid ma olen veendunud, et see tasub ära. Mitte tunnustuse mõttes, vaid eneseteostuse mõttes.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Hämar metsavalgus, päike on juba ammu loojunud.
Pildiformaat – 3:2, pilti lõigatud ei ole.
Kadreering risti kasvavate ülaste pildil – Klassikaline kadreering elusobjekti jäädvustamisel, kus vaatamise suunas jäetakse rohkem ruumi.
Säritus– F2,8, kuna niivõrd hämaras polnud muud valikut. Hämaras pildistades hämaruse pildile jätmiseks on ainus võimalus kasutada M-režiimi. Mina kasutan M-režiimi pidevalt, kuid igaks juhuks teistele meeldetuletuseks, et kõik teised režiimid (A,S ja P) muudavad hämaruse ilma kompensatsiooni kasutamata päevaga sarnaseks heleduseks.  F2,8, 1/13, ISO 12800.
Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 400mm F2,8 VR.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom  4 tarkvaraga.

(188)