Tänavuse kevade tahtel on märtsikuu probleemid kandunud juba poolde aprilli. Eile õhtul sellekuist pilti tehes vaevlesin ma väreluse probleemide kallal nagu ei kunagi varem. Lamasin oma linnuvarjes ühe pooleldi lahtisulanud järve ääres, mida iga-aastaselt kevadrände ajal linnud peatuspaigana kasutavad. Kõik oli ideaalne – lahtist vett oli vähe, linde oli palju, nende seas ka haruldusi – pilti aga ei saanud, sest sulamine oli liiga intensiivne ja pani õhu värelema.

Õhtu parimateks kaadriteks jäid paar õnnekombel saadud teravat võtet (ilmselt tänu hooti tugevale tuulele, mis hetkeks väreluse maha surus) miilutsevatest naerukajakatest. Sõtkaste ja väikekosklate kaklused olid puhta udused nagu ka punapea-vartide vilistamise pildid. Naerukajakatega olin ma väga rahul just situatsiooni ja tegevuse mõttes, kuid varjes mõtteid mõlgutades jõudsin sinnamaale, et naerukajakas on ju nii tavaline liik ning tavalist vaatajat ei pruugi foto kõnetada. On ju naerukajakad mõnel pool täiesti linnalinnud ja võivad lausa käest saia võtta. Aastaid tagasi oli vist Soome loodusfoto konkursil üks võidutöödest Mc Donald’si restorani välilaualt friikartuleid varastavast naerukajakast. Lihtne ju!

Samamoodi on sinikael-partidega, kes linnatiikidel ja ojadel valju prääksumisega möödujatelt toidupoolist nõuavad. Pilt ei näita enda ümbrust. Ilma allkirja lugemata ei saa keegi teada, et need naerukajakad olid pildistatud tunde varjes lamades. Nagu ei teata ka seda, et looduslikus keskkonnas on sinikael-part üks ettevaatlikumaid liike, kes varjes kükitava fotograafi iga natuke äkilisema liigutuse peale kohe kaela õieli ajab ja tiibu lehvitama valmistub.

Looduses kasutavad paljud teised liigid sinikaelasid lausa indikaatorina, usaldades laskuda sinna, kus sinikaelad juba tegutsevad. Seepärast juhtubki igal talvel, kui mõni harludasem linnuke satub linnatiiki sinikaelade seltskonda ja vahib siis seal punnis silmadega ringi, kuid siiski ei lenda ta minema, sest usaldus on nii suur.

Pilt võib küll öelda tuhat sõna, aga kui ta ei suuda öelda õiget tuhandet, siis jääb fotograafi ning vaataja vahele ikkagi lõhe. Kelle süü see siis on? Öeldakse, et kui fotograaf ei suuda ainult pildiga, ilma sõnadeta toimuvat edasi anda, siis on tegemist kehva ülesvõttega. Las jääda igaühe enda tunnetada, kas see on tõsi või pole see vahel lihtsalt võimalik.

Pildi esitlus ja andmed:

• Valgus – Õhtune pilvealune valgus.
• Kadreering – suhteliselt keskne, kuna linnud liiguvad erinevates suundades.
• Säritus – F5,6, 1/1600, ISO 1600.
• Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 400mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

Loe kõiki Sveni pildilugusid siit

(440)