Kevad on üks parimaid pildistamisaegu aastas. Nüüd on kõik roheline, sinililled on läinud ja muud taimed tõstavad pead. Kased, toomingad ja lepad on lehes, kuid kogukamad puud nagu haavad, tammed ja pärnad hoiavad alles varakevade tärkamise tunnet. Loomadel on pojad, linnud ehitavad pesi, varasemad alustajad toidavad juba poegi. Piisab ainult aparaadi fotokotist välja võtmisest, kui saab kohe pildistama hakata.

Küllus võimaldab ümbrust vaadata uue pilguga. Tavaliselt kulub aeg motiivi otsimiseks, kuid mais vedelevad motiivid lausa jalus. Nüüd soosib olukord igasuguseid eksperimente. Üheks parimaks eksperimenteerimise allikaks on lilled oma värviliste õitega.

Nii läksin minagi ühel maiõhtul eksperimenteerima ülesandega ülastest natuke teistsugune foto teha. Minu kogemus on näidanud, et teistsuguste piltide tegemiseks tuleb enne tavalised ära teha. Seega alustasin ma tavalistest makrovõtetest näitamaks ülaste ilu. Minu eesmärgiks oli ühele pildile sättida valge ja kollane ülane. Sellist paari polnudki kerge leida, sest erivärvi liigikaaslased kippusid distantsi hoidma. Jälle kulus aega otsimisele. Lõpuks sobiv paarike käes ja eriti vahval, omavahel põimunud kujul jäädvustasin ma nad peaaegu täisavaga, et võimalikult vähe tekstuuri pilti tuua, sest eesmärk oli rõhutada värve ning asjaolu, et valge ja kollane on koos, mistõttu ei soovinud ma pildile muid tähelepanu tõmbavaid teravaid objekte.

Lähivõte tehtud, soovisin ma näidata üldpilti. Õhtune tuuleiil lennutas minuni mõtte piltigi liikumist sisse tuua. Tuuleke polnud nii tugev, et ise liikumisefekti tekitamisega hakkama saada, seega pidin appi võtma oma tehnilised teadmised. Otsisin ühtlase ülasevaiba moodustava kasvukoha, sest ma ei soovinud pilti tumedat maapinda, mis hakkaks tähelepanu nõudma. Nüüd sättisin ma särituse selliselt, et kaamerat liigutades jääksid lilleõitest järgi mahedad värvilised triibud.

Oluline moment selle triki juures on, et päästikule vajutades peab kõigepealt hetke paigal püsima, et üldpilt kaamerasse jõuaks peegelduda ja särituse lõpus teha kiire liigutus, mis moodustaks heledad triibud. Kui terve särituse kestel liigutada, siis jääb terve pilt triibuline ja pole hästi aru saada, mida on pildistatud.

Kõigepealt katsetasin ma ühe sekundi pikkuse säriajaga. Hoidsin kaamerat poole sekundi jooksul paigal ja siis liigutasin. Selgus, et pool sekundit kaamerat paigal hoida on liiga pikk aeg, lilled liikusid uduseks juba enne liigutamist. Lisaks jäid ka triibud liiga pikad ja kogu valitud motiiv sõitis liiga palju paigast ära. Seepärast sättisin nüüd säriaja 0,6 sekundi peale. Klõps, hoia, liiguta. Klõps, hoia, liiguta. Paari võttega oligi pilt käes. Lilled teravad ja jutid mõnusalt tuulised.

Piltide esitlus ja tehnilised andmed:

• Valgus – Metsaalune õhtuvalgus, otsene päike motiivile ei paistnud.
• Pildiformaat – 3:2, pilte lõigatud ei ole.
• Kadreering risti kasvavate ülaste pildil – Pildistatud lamades ja kadreeritud eesmärgiga paigutada heledam õis heledale taustale, mille pakkus läbi eemal kasvavate põõsaste nähtav taevas.
• Kadreering „tuules“ õõtsuvate lillede fotol – Pildistatud otse ülevalt alla, et tekitada ühtlane ülasevaip.
• Säritus risti kasvavate ülaste pildil – F4, et rõhutada ainult pildi värve, mitte detaile. F4, 1/200, ISO 800.
• Säritus „tuules“ õõtsuvate lillede fotol – F5,6, 1/640 sekundit, ISO 2000. Ava sätitud vastavalt, et ISO 100 ja säriaeg 0,6 annaksid õige valgustuse. F5,6, 0,6 sekundit, ISO 100.
• Tehnika mõlema foto puhul. – Nikon D3x + Nikkor 105mm F2,8 VR Macro 913.98€.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop CS 4 tarkvaraga.

Kui pildimaterjali leidub, siis tasub eksperimenteerida. Oluline on veeta ühe teemaga omajagu aega, siis tekivad ka mõtted. Häid maieksperimente!

(282)