Küllap on igaüks puutunud kokku olukordadega, kus liiga väikene teravusulatus ei võimalda teha sellist pildi nagu sooviksime. Paneme ava nii kinni kui võimalik, aga kõike vajalikku teravalt pildile ei saa.

Eriti iseloomulik on väikese teravusulatuse probleem lähivõtetel. Pildistades objekti mastaabis 1:1 avaga 16 saame teravusulatuseks vaid 2,11 mm (hajusõõri läbimõõduks on arvestatud 0,033 mm). Lilleõite täies ulatuses teravalt pildile saamine pole näiteks nii võimalik.

Mastaabis 2:1 muutub olukord veelgi raskemaks. Ava 16 annab teravusulatuseks vaid 0,79 mm. Kogu metsakuklase teravalt pildile saamine on nii väikese teravusulatuse korral võimatu.

Võime küll proovida ava veelgi väiksemaks seada, kuid siis hakkavad meid segama mitmesugused täiendavad probleemid.

Difraktsioon hakkab vähendama teravust ja säriaeg pikeneb. Väga väikeste avade korral hakkab objekti taga olev taust andma meile ühtlase pinna asemel mitmesuguseid mustreid. Ja muidugi kõige olulisem – enamike makroobjektiivide korral on avaarv 32 viimane piir, mis on  tehnoloogia poolt meile ette antud.

Kuidas sellises olukorras käituda – kas peame leppima paratamatusega või on mõni muu võimalus?

Kuusekõbjuk. Ava 18 võimaldab küll objekti enam-vähem teravaks saada, kuid taustasäbru hakkab samuti pildil paistma.
Canon EOS 5D MarkII, EF180mm f/3,5L Macro USM, Av 18, Tv 2,5s, ISO 100.

Digifotograafia areng pakub meile aga taolises olukorras väljapääsu. Lahenduseks pole mitte tehnoloogilised nipid kaamerate ja objektiivide ehituses vaid tarkvaraline arendustegevus. Spetsiaalsed programmid võimaldavad paljudest, erinevasse tasapinda teravustatud piltidest arvutada kokku ühe suure teravusulatusega pildi.

Pildistamine

Kuidas väga suure teravusulatusega pildi tegemine toimub? Kui oleme otsustanud, kui palju meie pildistatavast objektist peab teravalt pildile jääma, tuleb kaamera panna statiivile ja lülitada välja autofookus.

Alustuseks teravustame käsitsi kõige kaamerapoolsemale kohale, mis peab veel terav olema. Siis teravustame järgmise koha peale nii, et esimese ja teisi pildi teravad alad omavahel kattuvad. Ja siis teeme järgmise pilti ja järgmise kuni oleme pildiseeriaga jõudnud nii kaugele et ka kõige kaugem koht on terava pildiga kaetud.

Need pildid on tehtud nii, iga pilt on teravustatud erinevale tasapinnale, kuid terav ala osas on naaberpiltide vahel ülekate.
Canon EOS 5D MarkII, EF180mm f/3,5L Macro USM, Av 8, Tv 0,5s, ISO 100.

Teravustamistasapinna nihutamiseks on võimalik kasutada ka kaamera liigutamist. Kellel on olemas selline abivahend nagu näiteks Manfrotto Micro positioning plate, Novoflex’i Focusing rail, või Velboni Super Mag Slider 7.11€, saab  pildiseeria tehtud nii, et kaamerat nihutatakse iga järgneva pildi tegemiseks veidi edasi.

Mõistagi peab soovitud teravusulatus olema väiksem liugurplaadi liikumisulatusest ja see seab pildistatava objekti suurusele piirangu. Väiksemaid objekte pildistades on võimalik saavutada suurem nihketäpsus, mis hilisema kokkuarvutamise lihtsamaks teeb. Suuremate objektidega on ainsaks võimaluseks objektiivi abil teravustasapinna muutmine.

Millist tarkvara valida?

Selleks, et meie pildiseeriast üks väga suure teravusulatusega pilt kokku arvutada, on vaja vastavat tarkvara. Sobiva tarkvara ja juhiste leidmiseks saab kasutada Googlis otsingut „DOF stacking” või Focus stacking”. Wikipedias on kõik tarkvaralised lahenduses kokkuvõtlikult ära näidatud. Variante leiab kõikide operatsioonisüsteemide jaoks. Sealhulgas ka vabavara.

Vastav võimalus tehti ka Photoshop CS4-le 220.86€ (Auto-Blend layers), kuid minu senine praktiline kogemus näitab, et parimat tööd see veel ei tee. Ise ostsin endale mõni aeg tagasi tarkvara nimega Helicon Focus. Mõõduka hinna eest saab eluaegse litsentsi ja töö kvaliteedilt on ta üks parimatest võimalustest.

Helicon Focusega on töö lihtne. Kokkuarvutatavad pildid tuleb panna ühte kataloogi ja öelda programmile, missugused pildid tuleb kokku arvutada. Juba vaikimisi seadetega teeb programm suurepärast tööd.

Põhimõtteliselt pole kokku arvutatavate piltide hulk piiratud ja sellise meetodiga saame teha kuitahes ruumikatest objektidest ideaalselt teravaid pilte.

Helicon Focus-ele tuleb ette öelda, missugused pildid tuleb kokku arvutada ja kogu ülejäänud tööga saab ta ise edukalt hakkama.

Kuusekõbjuk. See pilt on kokku arvutatud 6-st eri tasapindadesse teravustatud pildist programmiga Helicon Focus. Tänu suuremale avale pääseb taustasäbru tunduvalt vähem mõjule.
Canon EOS 5D MarkII, EF180mm f/3,5L Macro USM, Av 8, Tv 0,5s, ISO 100.

Kuusekõbjuk, mis on 6-st pildist kokku arvutatud kasutades Photoshop CS4-ja lisatud analoogset funktsiooni, mis kannab nimetust Auto-Blend layers. Paraku on ka väikeselt veebipildilt näha, et Photoshopi tegijatel on selle funktsiooni algoritmide täiustamiseks on kõvasti arenguruumi. Kui Helicon Focus teeb veatu töö, siis Photoshop jääb samade piltidega just servade paikapanekul hätta. Samuti hakkavad suurema arvu piltide korral Photoshopi tööd häirima mäluprobleemid. Helicon Focus suudab sama arvuti peal rohkem.

Nagu tavapanoraami tegemise juure, on vajalik, et aparaat ja pildistatav objekt püsiksid pildiseeria tegemise ajal paigal. Samuti on vajalik, et valgus püsiks ühetaoline. Lisaks lähivõtetele looduses saab seda võtet kasutada ka maastikel, siseruumides, tootefotode tegemisel – kõikjal, kus vajame väga suurt teravusulatust.

Soomusmamplite perekonnapilt on kokku arvutatud 9-st pildist.
Canon EOS 5D MarkII, EF180mm f/3,5L Macro USM, Av 16, Tv 1,0s, ISO 100.

Vahel püsivad ka putukad ilusasti paigal. See kilplutika pilt on kokku arvutatud 12-st eraldi kaadrist.
Canon EOS 5D MarkII, EF180mm f/3,5L Macro USM, Av 6,3, Tv 1/15s, ISO 400.

Esimesed katsetused ei pruugi kohe õnnestuda, sest võrdsetes osades pildi teravuse nihutamine nii et piltide teravate osade vahel oleks ülekate tahab veidi harjutamist. Vilumuse omandamisel piirab tulemusi vaid fantaasialend.

(571)