(keskmine hinne: 4.20)
Loading...
Käes on meie aastaringi kõige veerohkem aeg – kevadised üleujutused pakuvad nii silmailu kui ka huvitavaid võimalusi pildistamiseks. Veerohkuse juures on paslik mõelda sellele, et väga palju põnevat ja pildistamist väärivat toimub ka vee all.
Allveepildistamisega seonduvad tavaliselt kaks märksõna – selge vesi ja priske pangaarve. Üsna levinud on arusaam, et Eestimaal on vaid üksikuid veekogusid, mille vesi on allveepildistamiseks piisavalt selge. Seevastu soojas ja kristallselges merevees võib korralikke tulemusi loota. See väide on üldjoontes tõsi. Aga Punases meres pildistatud korallid ei aita meil rääkida Eestimaa lompides, tiikides ja jõgedes toimuvast elust.
Teine paratamatus, mida allveepildistamisega seondub, on kallis varustus. Pühendunud allveepildistaja peab lisaks tavapärasele fotokoti sisule saama oma varustuse ka ohutult vee alla viia. Peegelkaamerat mahutav veekindel korpus on sama kallis, kui kaamera ise. Lisaks veel sukeldumiskursused ja -varustus.
Ometi on võimalik palju veealusest elust jäädvustada täiesti kättesaadava tehnikaga. Kompaktkaamera on tavaliselt kõigil ühel või teisel moel olemas. Kompaktkaameratele saab veekindla korpuse osta aga suhteliselt odava hinnaga. Enamikul kaameratootjatest on olemas lausa veekindlad kompaktkaamerad 283.65€. Veealuse maailma avastamisega alustamiseks polegi palju rohkem vaja. Ei ole tarvis kohe akvalangiga vee alla ronida – piisab, kui käes olev kaamera kas kaldalt, sillalt või paadist vee alla pista. Paljudel juhtudel on väike kompaktkaamera ainus sobilik lahendus madalas vees või väikeses lombis tegutsemiseks.
Ka mul tekkis vajadus teha võtteid vee alt. Ostsin minagi enda kompaktkaamerale veekindla korpuse ja pean rahuldustundega ütlema, et investeering on ennast igati ära tasunud. Kõik pildid selle loo juures on tehtud kompaktkaameraga Canon Powershot G10, mis on pandud veekindlasse korpusse WP-DC28.
Vee all pildistamisel tuleb aga arvestada mitme teguriga, mis õhu käes pildistamisest oluliselt erinevad.
Vähe valgust
Vesi neelab tugevalt valgust. Kui tahame pildistada päikesevalguses, siis võime ära unustada hommikuse ja õhtuse aja. Vaid keskpäevane päike annab vette piisavalt valgust. Aga see on ühteaegu nii halb kui ka hea uudis. Keskpäevane aeg on tavaliselt selline, kui maapealsete objektide pildistaja peab liiga terava valguse tõttu millegi muuga tegutsema. Seega annab allveepildistamine võimaluse kogu päev pildistamiseks ära kasutada.
Valgetasakaal on teistsugune
Vesi neelab valguse erinevaid lainepikkusi erinevalt. Kõige rohkem neeldub punane, seejärel oranž, siis kollane, roheline ja viimaks sinine spektriosa. See tähendab, et isegi veepinna läheduses on vette jõudnud valguse spektraalne koostis erinev sellest, mis õhu käes oleme harjunud nägema. Asja teeb keerulisemaks see, et tavaliselt on looduslikes veekogudes alati mitmesuguseid aineid ja hõljumit, mis valguse neeldumist mõjutab. Minu kogemus ütleb, et pole olemas kahte täpselt ühesuguse valguse neeldumisega veekogu. See tähendab, et vee all pildistamisel heade tulemuste saamiseks on kõige parem kasutada kaamerat, mis võimaldab salvestada RAW failiformaati. Siis saame valgetasakaalu hiljem arvutis korrigeerida.
Kasetüved üleujutatud Emajõe luhal. Pildil on näha, kuidas veepinna läheduses on kasetüvi valge, sügavamal asuv tüveosa aga pruunikas. Seda põhjustab valguse erinevate spektriosade neeldumine mõõdukalt sogases vees. Pilt on tehtud kummipaadist. Kuivõrd kevadine vesi oli hästi külm, siis hakkasid käed kiiresti külmetama. 6,1 mm, f/2,8, 1/50 s, ISO 400, paadist. Kerge müraeemaldus tarkvaraga Topaz DeNoise 5.
Vesi ei paista läbi
Eestis on äärmiselt vähe selliseid veekogusid, mille vee läbipaistvus ületaks meetri. See tähendab, et veealustest „maastikupiltidest“ võime reeglina vaid unistada. Juba paarikümne sentimeetri kaugusel hakkab kujutis oluliselt hägustuma. Seetõttu saame vee all pildistada vaid lähedal asuvaid objekte.
Kärnkonn. Pildil on hästi näha mitmesugust sodi, mis vees hõljub. Kaamerat tuleb liigutada hästi rahulikult, kuid vahel piisab ka väikesest liigutusest, et põhjast muda üles keerata. Exif andmetest sain teada, et konn oli kaamerast 10 cm kaugusel. 6,1 mm, f/4, 1/250 s, ISO 200, tiigi servast kaldalt küünitatud.
Teravustamine on keeruline.
Vaid käsipidi vee all pildistamine tähendab, et saame loota vaid kaamera autofookusele. Keeruliseks teeb pildistamise see, et kaamera suunamine nõuab harjutamist. Läbi veekihi vaadates näeme kaamerat ja pildistatavat objekti teise nurga all, sest me pole harjunud asju läbi vee vaatama. Siin ei aita muud, kui katsetada ja lõpuks hakkab välja tulema. Aga praaki läheb samuti palju pilte. Pole pääsu piltide hilisemast kärpimisest.
Vaatamata paljudele probleemidele on veealune pildistamine tore ja annab palju põnevaid tulemusi.
Kärnkonna kudu. Selle pildi saamiseks pidin ronima põlvini külma vette. Saapad said vett täis, aga tänaseks on nii püksid kui saapad ammu kuivanud. 6,1 mm, f/4, 1/60s, ISO 200
Poku peegeldus. Mätastarn on vee alt pildistades hoopis teistsugune, kui maa peal oleme harjunud nägema. Poole pildi pinnast täidab tarnalehtede peegeldus veepinnalt. 6,1 mm, f/4, 1/60s, ISO 200
Vee all saab ka lilli pildistada. Vesiroosi pildistamiseks tuli kõõluda matkarajale ehitatud sillakesel. 6,1 mm, f/4, 1/400 s, ISO 80.
Loe kõiki Urmas Tartese artikleid Photopointi ajaveebis
(1367)
Kommentaarid