© Tekst ja fotod: Tõnu Ling

Kui iiri maalikunstnik Robert Parker 1792. aastal Londonis oma laiformaatmaalide näituse avas ja selle nimeks “Panoraam” andis, oligi see sõna kasutusele võetud. Ning veidi aega pärast seda, kui 19. sajandi keskel fotograafia hoo sisse sai, hakasid ka fotograafid usinasti pildistatavaid vaateid osapiltidest panoraamideks kokku panema. Panoraamfotograafia tarbeks leiutati isegi spetsiaalne panoraamkaamera, milles kasutati kaarjaid filmihoidikuid, mille vahel olevale filmile projitseeriti pöörleva kellamehhanismi abil ca 180-kraadine pilt. Oh neid leidureid!

Tänapäeval on tõenäoliselt üks ägedamaid panoraamkaameraid Panoscan digitaalkaamera, mis suudab salvestada meeletu kvaliteediga panoraamvõtteid mõõdus 9000 × 65000 pikslit, võimaldades trükkida mitme meetri pikkuseid panoraamfotosid.

Kuna enamusel tänapäeva piltnikest ja asjaarmastajatest on kasutuses “tavalised” digipeegelkaamerad ja -kompaktkaamerad, siis on tegelikult kõige lihtsam viis panoraamkaadri tegemiseks lõigata võetud pilt Photoshopis Crop-käskluse abil meeldivasse panoraamformaati. Ja kui tundub, et sai ilus, siis võime seda fotot oma arvutiekraanil nautida. Probleem tekib siis, kui soovime oma suva järgi lõigatud laipilti suurelt trükkida ja seda just seepärast, et oleme rõõmsas kujunduselevuses suure osa piksleid ära lõiganud. Kui meie kaamera sensoril on 16 megapikslit, ei pruugi probleem niivõrd terav olla. Aga kui megapiksleid on vähem – 6 või 8 – siis, kuidas neid juurde teha, et tulemuseks suurem paberfoto saada?

Näiteks 6 megapiksliga peegelkaamera originaalfailist saame 300 dpi trükitiheduse puhul pildi, mille pikem külg on ca 24 cm. Kui soovime sellest kaadrist teha 120-sentimeetri laiuse väljatrüki, tuleb meil algmaterjali suurendada 5 korda. See aga võib pildikvaliteedile halvasti mõjuda. Eriti paistab nigel pikslite arv välja siis, kui pilt on üles seatud ruumi, kus vaataja ja foto vaheline kaugus on suhteliselt väike. Nii võib igaüks nina ligi pista ja märgata, et oodatud detaile polegi.

Kuna laiaformaadilised panoraampildid on maastiku- või linnavaadete, isegi makrovõtete puhul teinekord väga mõjusad, on hea kui piksleid on ühe tavakaadriga võrreldes mitmeid kordi rohkem.

Ega siin muud keerulist polegi, kui pildistada meile meeldivast vaatest osapildid ning hiljem monteerida need fototöötlusprogrammis kokku. Ühest küljest tundub lihtne, teisest küljest võib aga soovitud lõpptulemuse saavutamine osutuda keeruliseks.

Et hea lõpptulemus saavutada, on kasulik järgida ka mõningaid põhitõdesid. Nüansse võib olla veel teisigi, kuid põhilised tähelepanu vajavad asjad on järgmised:

1. Sea kaamera statiivile ning kasuta rihtimiseks vesiloodi.
2. Kasuta statiivipead, mis on horisontaalselt tasapinnaliselt kergesti pööratav.
3. Pildista vähemalt 10-40% ülekattega.
4. Pildi säritamisel kasuta särituse lukustust või sea kaamera manuaalrežiimile.
5. Kasuta ühesugust teravustamist.
6. Ära kasuta päikesepaistelise ilmaga polarisatsioonifiltrit.
7. JPEG vormingus pildistamisel seadista värvustasakaal käsitsi.

Ülekattega pildistamine tähendab seda, et iga järgmine kaader sisaldab osa eelmisest kaadrist. Eriti oluline on see pildistades panoraame lainurkobjektiiviga, mille fookuskaugus on vahemikus ca 18-35 mm. Mida lühem fookuskaugus, seda suurem ülekate võiks olla. Niimoodi pildistades tagame selle, et fototöötlusprogrammis, kas siis automaatkäsklusega või ise käsitsi sättides saame osapildid hiljem ilusti omavahel ühildada. Normaalobjektiiviga või suumobjektiiviga vahemikus 40-55mm pildistades võib ülekate olla väiksem ning pikemate fookuskaugustega veelgi väiksem, sest objektiivi moonutused on väiksemad ja pildi sobituvad paremini kokku. Osadel kompaktkaameratel on spetsiaalne panoraamrežiim, mis teeb pildistamise lihtsamaks, näidates osa eelmisest kaadrist.

Säriluku või kaamera manuaalrežiimi kasutamine on tähtis sellepärast, et valgusolud võivad olla meie poolt valitud vaatevälja eri osades erinevad. Kui kasutame kaamera automaatsäritust, siis võib üks osakaader tulla heledam, teine tumedam ning hiljem on neid väga raske kokku sobitada ilma, et liitekohad välja paistaks. Hea on ka meeles pidada, et pilvisel päeval võib valgus väga kiiresti muutuda, seepärast tuleks osapildid üksteise järel kiiresti ära pildistada.

Pildistamisel tuleks kindlasti jälgida, et kaamera oleks loodis ning et objektiivi optiline kese oleks kaamera pööramistelje kohal. Nii saame vältida parallaksi ehk seda, et kokkupandavatel piltidel on objektid eri kaugustel ning siis on vaeva palju.

Kuigi polarisatsioonifilter lisab pildile oma vürtsi, tasub siiski meeles pidada, et päikese suhtes eri nurga all pildistades muutub ka selle filtri efekti tugevus. Jällegi on meil hiljem keerulisem erineva tonaalsusega taevast eri osapiltidel kokku sulatada.

Selleks, et ka väikese pikslite arvuga kaamera abil tehtud panoraampilt võimalikult suurelt välja trükkida, tuleks osapildid pildistada portreeformaadis (kaamera vertikaalasendis). Näiteks 6 megapiksliga kaamera puhul saame oma panoraampildi kõrguseks sel moel ca 24 sentimeetrit. Kui sama kaamera oleks horisontaalselt, saaksime pildikõrguseks vaid umbes 17 cm. Panoraampildi laiuse määrab aga osakaadrite hulk – osapiltidena võib üles võtta ka 360 kraadise vaate. Olles näiteks pildi külgede suhteks kavandanud klassikalise 16:9 (sama, mis laiekraan-televiisoritel), siis on meil vaja võtta olenevalt osapiltide ülekatte suurusest (sõltub sellest kas pildistame lainurgaga või normaal- või teleobjektiiviga) ca 2-6 kaadrit. Siis on meil lõplikul pildil piksleid parasjagu, et välja trükkida kaunis ja suur panoraampilt, mille pikema külje mõõduks võib jääda umbes 42 sentimeetrit. Kui seda pikslikuhja nüüd Photoshopis 2 korda suurendada, saame juba korraliku 84×48 sentimeetrise foto, millel sõltuvalt algmaterjali kvaliteedist peaks detaile olema piisavalt.

Kellel aega ja tahtmist ning arvuti võimsus kannatab, võib panoraampildi osapiltide tegemisel pildistada ka vertikaalsuunas mitu rida – selliselt saab kujutise detailsust ja väljatrüki mõõtu veelgi suurendada.

Värvustasakaalu käsitsi seadistamine on samuti oluline ning seda just JPEG-vormingus pildistades. Vastasel juhul tuleb pärast osapiltide tonaalsuste ühtlustamiseks kurja vaeva näha. Samuti on värvustasakaalu manuaalseade abiks ka RAW vormingus pildistajale, sest hiljem pole teisendamisprogrammis seda seadistust kõigi osapiltide puhul aja kokkuhoiu mõttes sättima hakata.

Hea nõks on teha osapiltide seeria vahele üks pimekaader, pannes käe või katte objektiivile ette. Siis on hiljem failide valimisel seeria lõppu kergem tuvastada.

Kuidas aga osapildid fototöötlusprogrammis kokku panna, seda vaatame järgmine kord.

Viiest osapildist koostatud panoraamfoto. Sigma 100-300f4@137mm. Säriaeg 1/125 ja ava f13, ISO 100.

 

Lõpptulemuseks on panoraam- ehk laipilt originaalmõõtudega 81×16cm, mis võib koduseinal väga uhke paista.

(2503)