Ma kogusin jaanuarist saadik hoogu, et ära proovida Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD G2 toru. Seda soovi varjutasid mitmed asjaolud. Küll olin hõivatud kaitseväekohustusega, seejärel nappis aega ja sinna vahele olid pikitud veel mõned segajad. Juuni alguses aga võtsin julguse kokku ja marssisin Photopointi esindusest välja piraka karbiga, mille sisse oli pugenud seesama objektiiv, mida mul oli ammu kavas proovida.

Korra tundus, et objektiivi varjutav karp on raskem kui selle sisu. See tegi mind parajalt umbusklikuks. Seda enam, et olin taolist suurt, kerget ja odavat klaasi varem proovinud ja kohe mitte ei olnud rahul. Päeva-kaks objektiiv seisis nurgas ja ootas kärsitult, et minna rändama ja avastama. Tõe huvides olgu öeldud, et juuni algus on minu jaoks kibekiire – see on aeg, kui tuleb kõike purki pista ja esikohal on filmimine, mistõttu antud klaas ootele jäigi.

Tekitasin mõned augud, et minna Tamroniga ümbritsevat avastama. Ma keskendun põhiliselt lindudele ja see on teema, mida ka antud toruga püüda plaanisin. Enne minekut seadsin endale paar tingimust: esiteks seadsin Tamroni ette poolkaadri, milleks sobis kenasti Canon 70D (mõelda vaid, 1.6 crop x 150-600mm = kuni 960mm!) ja teiseks oli, et teen pilte möödaminnes, nagu nii-öelda tavaline pühapäevapiltnik.

Alguses vaatasin, et see objektiiv ei kõlba ikkakuhugile – jäädvustatu on äravärisenud, ebaterav ja detailitu. Olin sunnitud endale siis meelde tuletama, et minu kasutada on pea 960mm ja kuigi sellel objektiivil on juba päris korralik stabilisaator, siis päris jooksu pealt pika säriajaga asja ei saa. Ma ei heietaks selle üle, et uus disain ja materjalid jätavad mulje, et tegu veidikene kallima objektiiviga. See ei oma tähtsust, sest see objektiiv on mugav. Erinevad lukustusvõimalused muudavad kasutamise veelgi mugavamaks.

Maksimaalne ava pikema otsa korral on f/6.3. Uskuge, see on päris pime. Lisaks mainin, et visuaalselt tundusid selle ava juures tehtud fotod üsna plönnidena. Soovitan pikema otsa korral jääda ava f/8.0 juurde. Hämaras laanekuusikus on selle objektiiviga üsna keeruline head pilti saada, kuid mujal täiesti võimalik. Vaja on vaid ohtralt valgust. Samas, pildistasin üsna hämaras rootsiitsitajat säriajaga 1/40 (ava f/8.0, ISO 640) ja tulemus oli vägagi üllatav. Pilt ise on dokumentaalkaadri väärtusega, kuid sellegipoolest terav.

Ma pean päris palju vaeva nägema, et enda kärtsvalge Canon 100-400mm toruga elusloodusele vajaduse korral lähedale pääseda. Tamron 150-600mm G2 puhul ei pingutanud ma lähedale pääsemisega, vaid tegin ära pildid distantsilt, mis hoidis kokku mõlema osapoole närvirakke. Võtsin mõned korrad objektiivi kaasa ka selleks, et püüda liikuvat pilti. Mõnus oli rukkiräägu krääksumist jälgida vahemaa pealt, mis jättis mu veidike varjatuks.

Kui keegi küsiks mult, et kas tasub see objektiiv endale soetada, siis vastaksin, et kõigepealt tasub see ära proovida – Photopointi fototehnika rent on selleks muidugi parim viis. Mina isiklikult tunnen sellest objektiivist juba puudust ja tõenäoliselt soetangi selle endale, kuna linnuõnne tundus selle objektiiviga rohkelt jaguvat.

 

 

Karli tegemiste ja portfoolioga saad tutvuda – www.karladami.com

(1544)