(keskmine hinne: 4.92)
Loading...
Lomograafia kui liikumine sai alguse 1991. aastal, mil grupp tudengeid Viinist olid Prahas käies kaasa toonud ЛОМО ЛК-А (ломо компакт-авто) kaamera.
Olles filmid ära ilmutanud, avastasid nad, et tulemuseks on kummastavalt kaunid ülesvõtted. Peagi hakkas tuttavatelt ja sõpradelt-sugulastelt ning isegi võhivõõrastelt küsimusi sadama – kust saada endale ka sellist kaamerat? Kivi hakkas veerema – peagi loodigi Internatsionaalne Lomograafia Sotsieteet (Lomographic Society International) – Lomo LC-A kultus oli sündinud.
Mis siis on nii erilist selles kummalises fotograafiaharus, mis on ristivastupidi eelduste ja tulemustega võrreldes tavafotograafiaga? Ennekõike filosoofia ja seejärel muidugi praktika.
Lomo-filosoofia
Juba ainuüksi sõna filosoofia paneb minul ja ma usun paljudel teistelegi külmajudinad selgroogu mööda tormlema, ent püüame siiski seda veidi lahti mõtestada. Lomo-filosoofia, on ehk kõige tihedamini seotud Platoni teooriaga Vormidest, mis ütleb, et see, mida me näeme ja tajume oma muude meeltega ei ole päris maailm, vaid selle vari. Lomograafia ehk näitabki meile asju nende tegelikus olemuses. Ehk selle, mida pildistame, ideed (idea kr. keeles), olemust (eidos kr. keeles) sellisena nagu me seda tavaliselt ei näe. Jah, “reaalsusega” ei ole siin midagi pistmist, või siis vastupidi – me näemegi tegelikku reaalsust – sest lõppeks, kes ütleb, mis on reaalne?
Kui konventsionaalne fotograafia püüab tabada reaalsust (v.a. mitmed fotograafia koolkonnad, kes juba eos tunnistavad, et fotograafia ei ole reaalsus), sellisena, nagu me seda oma meeltega (eriti nägemismeelega) tajume, siis lomograafia püüab salvestada hetki ja momente, nii nagu me oma ihusilmaga ealeski ei näeks. Tulemuseks on veidralt – kummaliste värvide ja optiliste moonutustega – kummastavad pildid, mis mitte ainult ei meenuta meile hetke ajas, vaid loovad kunstilise pretsedendi igas hetkes. Seega võiks öelda, et lomograafia ongi kunst, ja seda mitte imiteerides, vaid tegelikku kajastades, või siis vähemalt meie tegelikkuse taju rikastades. Ka siis kui eesmärgiks pole luua kunsti, on tulemus alati kunstipärane.
Võiks öelda ka, et Lomo-filosoofia on tegelikult Lomo-kultus või Lomo-religioon. Paralleelseid jooni selles liikumises võib leida nende kõigiga ja isegi sama-aegselt.
Lomo-filosoofia avaldub kõige paremini kümnes LOMO “kuldreeglis”
- Võta oma kaamera kaasa igale poole, kuhu lähed.
- Kasuta seda igal ajal – olgu päeval või öösel.
- Lomograafia ei ole segav faktor sinu elus, vaid osa sellest.
- Püüa „tulistada“ puusalt.
- Lomograafia ihaluses lähene oma pildistamisobjektidele nii lähedale kui võimalik.
- Ära mõtle (William Firebrace)
- Ole kiire.
- Sa ei pea ette teadma, mida sa filmile jäädvustasid.
- Ka mitte hiljem.
- Ära hooli reeglitest
Võta oma kaamera kaasa igale poole, kuhu lähed
Lomo kaamerad on kerged ja enamasti kompaktsed. Isegi kui nad kompaktsed pole, on nad tänu oma plastikkerele „sulgkaallased“. Tänu sellele ei koorma nad sinu selja-, õla-, vöö-, käekotti. Sa isegi ei saa aru, et ta seal on. Isegi Diana+ ja Lubitel 166+ – mõlemad pildistavad laifilmile – on kompaktsemad kui muud keskformaatkaamerad. Seega ei peaks sa kodunt lahkuma, võtmata kaasa oma lomograafilist käe- ja silmapikendust.
Kasuta seda igal ajal – olgu päeval või öösel
Tänu oma kompaktsusele ja kergekaalulisusele on neid kaameraid võimalik alati kaasas kanda. Seega võite neid alati käe pärast hoida ning pildistada igal ajal igal pool. Olgu siis päise päeva ajal või öises salapimeduses. Enamik Lomo kaameraid on varustatud kas sisseehitet välguga või võimaldavad kontaktid lisada lisavälku. See omadus tagabki võimaluse neid igal ajal kasutada.
Lomograafia ei ole segav faktor sinu elus, vaid osa sellest
Lomograafia on midagi, mida sa kas vihkad või armastad. Kui sa vihkad teda, siis ei ole ka võimalust, et see sinu elu segama hakkaks – sa lihtsalt ei tegele temaga. Kui sa aga armastad, siis saab ta osaks sinu elust – sinu käe- ja silmapikenduseks. Ja ta teeb seda nii, et sa ei saa arugi, segamata vähimalgi määral sinu igapäevatoiminguid.
Püüa „tulistada“ puusalt
Kuna lomograafia eesmärgiks ei ole jäädvustada reaalsust, siis ei ole ka kuigi oluline kasutada pildiotsijat ja oma pilte väga hoolikalt kadreerida. Seda enam, et enamike Lomokaamerate pildiotsijad on nii moe pärast ja aitavad pigem pildistada õiges suunas, mitte niivõrd kajastada pildile jäävat. Termin „puusalt „tulistamine““ on ennekõike seotud Lomo Lubitel 166-ga, Tegemist on keskformaatkaameraga, mille pildiotsija on šaht-tüüpi, ehk hoides kaamerat puusakõrgusel, vaadatakse kaamera pildiotsijasse ülalt-alla. See pildistamisstiil võib aga laieneda pea kõigile lomokaameratele. Enamasti on tegemist lainurksete objektiividega, mis tagab selle, et kui te vähemalt õiges suunas pildistate, siis üldiselt mööda pildistada ei olegi võimalik – midagi jääb ikka pildile. Teisalt on tegemist ka kauboi vesternfilmidest tuntud liigutusega – haarad kaamera ja „tulistad“. Ilma, et sa peaksid parameetrite või kadreeringu peale mõtlema. Nõnda võiks öelda, et pistolero asemel on lomografistid lomoleerod.
Lomograafiaihaluses lähene oma pildistamisobjektidele nii lähedale kui võimalik
Lomograafial ei ole mingil juhul midagi pistmist mõistega „diskreetsus“. Et oma korterelamu viienda korruse aknast naabrinaist(või naabrimeest, kuidas keegi) pildistada, peaksid sa tegelikult korterist väljuma, naabermajja sisenema, naabrinaise/mehe uksele koputama ja siis temast lähivõtte tegema. Ja kui sa nõnda talitad, siis kes teab mis võib juhtuda ;). Peale selle on Lomo Kalasilmad nii laua nurgaga, et jäädvustamaks midagigi, tuleks pildistatavale objektile sõna otseses mõttes nina alla nihkuda.
Ära mõtle
Siinkohal polegi midagi pikemalt ju seletada – lihstalt ära mõtle. Ära mõtle kompositsioonile, õigele säritusele ega ka sellele, kas üldse pildistada ja mis välja võiks tulla. Ainuke, mida sa pead silmas pidama, on see, et su kaameras oleks film sees ja et ta alati käepärast oleks. Sõrm peab liikuma instinktiivselt – nagu heas kung-fu filmis ikka.
Ole kiire
Nagu püstolikangelased vesternifilmidest, pead ka sina õhtuti peegli ees harjutama, et oma kaamera holsterist kiire ja sujuva liigutusega väljutada ning seejärel sama sujuva liigutusega päästikut vajutada. Harjutamine teeb meistriks, nagu öeldakse. Lomograafia puhul aga sünnitakse meistriks. Harjutamine ainult arendab sinu meisterlikkust. Kiirem jääb ellu ja aeglasem jääb pildile.
Sa ei pea ette teadma, mida sa filmile jäädvustasid
Olles harjunud digimaailma mugavusega igat pilti kohe peale pildistamist näha, on veidi hirmutav mõte, et sa ei tea, kas ja mis su pildile jäi. Lomograafias ei ole sellel tähtsust, midagi jäi niikuinii. Korduskaadreid ei saa teha, sest elu, mida sa jäädvustad, ei kordu.
Ka mitte hiljem
Peale seda, kui oled oma filmid fotolaborist kätte saanud, ootab sind ees üllatus. See oleks nagu jõulud aastaringselt. Esimene üllatus on see, et üldse midagi pildile jäi :D. Teine üllatus, kuidas need hetked jäädvustusid, kui sa suvatsesid oma kaamera välja võtta ja pilti teha, kolmas üllatus on see, et mõnikord sa ei tea isegi seda, misasi see on, mis pildilt vastu vaatab. Üks on kindel – see on kaunis. Ja loomulikult lomolikult kordumatu.
Ära hooli reeglitest
Nii nagu Moosese käsulauad said hävitatud Vanas Testamendis, et siis hiljem Uues Testamendis “inimeste südametesse raiuda“, on ka LOMO käsud ühe korra lugemiseks ja seejärel “unustamiseks”. Sama kehtib ka kõigi teiste fotograafia reeglitega – ära lihtsalt hooli neist, sest need vaid piiravad sinu loovust.
Ja kõige parem oleks, kui sa selle blogipostituse lugemise asemel oma lomoseltsilisega ammu elu salvestamas oleksid olnud ;) Sest tegelikult ei tegele ükski lomograaf oma tegevuse mõtestamisega ja ei raiska oma väärtuslikku aega (päeva- ega ööaega) filosofeerides, miks ta teeb just seda, mida ta teeb.
(800)
Kommentaarid