© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Sellise sõnumi võiksin jätta kodustele, kui tunnen hinges pakitsust, millega ei oska midagi konkreetset pihta hakata. Miks inimesed tegelevad fotograafiaga? Sellel on kümneid erinevaid põhjuseid. Perekondlike või sõpruskondlike ürituste jäädvustamine, ajakirjanduslike fotode tegemine, toodete pildistamine reklaami eesmärgil, teiste fotograafidega võistlemine konkurssidel, maailma parima foto tegemise ambitsioon jne jne. Igatahes peab pildistamise tulemusena sündinud kujutis pakkuma midagi hingele või ihule. Lasteaia-, kooli- või matusefotograafid saavad oma kopika sageli ränga vaeva eest, millest saadav vaimne rahuldus ei pruugi olla kuigi suur. Kindlasti leidub ka erandeid. Sama võiks arvata toodete pildistajate või tehniliste fotode tegijate kohta. Omaette seltskonna moodustavad fotograafiahuvilised, kes suurema osa oma fotohuvist suunavad fototehnika soetamisele, täiendamisele, vahetamisele, müümisele ja teistega vaidlemisele selle üle, milline kaamera või objektiiv on kõige parem. Mida aga arvata nende kohta, kes lihtsalt niisama fotosid teevad ning sellest suurt mõnu tunnevad? Friigid? Olgu kuidas on, see tunne, mis saadakse pildistades, on sageli suurepärane. Seda võib võrrelda mõne muu lõõgastava ja vaimu paitava tegevusega – kasvõi musitseerimise või joonistamisega. Kindlasti aitab see igapäevarutiini lõhkuda, suunata mõtted mõneks ajaks eemale argistest muredest. Sellisena võiks pildistamist isegi teraapiaks nimetada. Siis ei olegi nii oluline, millist tehnikat kasutatakse ja kas järgitakse üldtunnustatud meetodeid.

Ühel hallil pärastlõunal, kui tuju oli halb ja ühtegi head mõtet peas ei olnud, võtsin fotoka ja lihtsalt läksin välja. Esimesed sammud majade vahel olid endiselt meelepahast kantud, kuid siis hakkas see ununema ja püüdsin fotokale rakendust leida. Väikeses pargis leidsin hakkide ja vareste seltskonna õhtuselt jalutuskäigult. Hakid otsisid lehtede alt söögipoolist, varesed tuhnisid pargi veerde jäetud kilekotte. Kuigi ilm oli sompus ja juba hakkas hämarduma, vaatasin hakkide ja vareste tegemisi läbi kaamerasilma. Panin kaamera tundlikkuse halastamatult 1600 peale, teades et ega siit pildi kvaliteeti niikuinii kätte ei saa, lihtsalt proovin ja katsetan. Seadsin kaamera isegi alasärisse, et saaks kiirema säriaja. Niimoodi seal pargiteel seistes ja vareslasi jälgides läks meelepaha üle ja tuju tõusis. Kui üldiselt hakid muutuvad ettevaatlikuks, nähes mõnda inimest peatumas ja nende vastu huvi tundmas, siis kaua ühel kohal seisvat inimest nad enam ei peljanudki ja üks tuli lehti tuustides otse minu nina alla. Nüüd oli tuju juba päris rõõmus. Sain selle meelelahutuse tulemusena ka ühe tumedavõitu alasäris pildi otse kaamerasse vahtivast hakist. Poole tunniga oli mu meeleolu tänu pildistamisele paranenud ning ülejäänud päev läks linnutiivul ja rõõmsalt. Tänu taevale, et fotoaparaat on välja mõeldud!

Hakk on oma jalutuskäigul fotograafi kohanud ning heidab talle umbuskliku pilgu.

Pimedatel talveõhtutel võib põnevust pakkuda küünlasuitsu pildistamine.

Sügisesed maastikud on atraktiivsed. Oodates õiget valgust ja rakurssi, võivad mööduda tunnid…

(733)