© Tekst ja fotod: Veljo Runnel
Võiks arvata, et makrofotograafia koosneb 95 protsendist kannatlikkusest ja raskest tööst. Enamasti see nõnda ongi. Leidnud mõne kenas vormis õie või taimel roniva huvitava putuka, sätin oma statiivi üles. Nüüd õige objektiiv ette ning kaamera statiivile. Millist nurka valida? Kuidas jääb valgus ja taust? Millises tasapinnas on teravus maksimaalne? Kas kannatab oodata, kui päike pilve taha läheb? Või peab ahvikiirusel tegutsema, sest atraktiivsed kastepiisad hakkavad tõusva päikese soojuses aurustuma? Lisaks veel kiire ajurünnak ava / säriaja teemal ning kompromissi leidmine tundlikkuse osas. Nüüd võib vist pildistama hakata… Makropilte tehes tuleb kükitada, põlvitada või kõhutada, käänata kaela ja ülakeha. Kui lõpuks pildid tehtud, on sageli higi otsaesisel ja kael valus. Siiski sisaldab see kõik hasarti ja lõbu. Lisandub teadmine, et selle rutiinsena tunduva tegevuse käigus võivad avalduda vaimustavad juhused – otse kaamera ees!
Üks selline juhuslik lavastus kaamera ees oli nõnda ootamatu, et ma seda pildistamise ajal isegi ei märganud. Olin suveõhtul metsas jalutades leidnud ühe fotogeenilise lõosilma, millel intrigeeriva lisandina rippus vaevamärgatava ämblikuniidi otsas üksik õis. Seda ämblikuniiti pole väikses mõõdus fotol nähagi, õis oleks justkui kukkumise pealt tabatud. Tegin tollest taimest paarkümmend erinevat kaadrit. Kodus pilte vaadates avastasin, et ühel kaadril on õitel näha ka putukat. Väike tume mardikas paiknes täpselt “kukkuva” õie kohal, justkui oleks ta selle ise alla tõuganud.
Teine juhus oli küll märgatav ka pildistamise ajal, kuid samuti üsna kiirelt mööduv. Jällegi sumedas õhtuvalguses metsa all jalutades silmasin metsaoja kaldal sambla sees kahte seenekest. Panin statiivi paika ning asusin pildistama. Peale kümmet kaadrit leidsin, et samblal vedeleb üks kuivanud krimpsus leht, mille võiks ära võtta, kui äkki ilmusid seenekübara alt nähtavale kellegi tundlad. Või noh, mis äkilisusest me nälkja puhul rääkida saame. Aeglaselt libises loomake mööda seenevart alla. Selle aja jooksul jõudsin vähemalt kolm kaadrit untsu keerata, samapalju sain ka õnnestunud pilte. Kuna mul hetkel distantspäästikut ei olnud, pidin kasutama 2-sekundilist taimerit. Olin unustanud objektiivile varjuki ette keerata ning selle aset täitis objektiivi kohale tõstetud käsi. Ühel kaadril on näha sellest tekkinud vari. Üldiselt võiks taolise pildi ebaõnnestunuks pidada, kuid siin ei oskagi aimata, et üleservas olev tume värelus on fotograafi tekitatud. Võiksin ju rääkida kunstipärasest filtrist, mille valmistasin ise käepäraseid vahendeid kasutades. Igatahes mulle see kiilfiltri efekt meeldis ja see kaader, kus segunevad sihipärasus ja juhus, on tollest õhtust üks mu lemmikuid.
(720)
Kommentaarid