Seekord tahaksin rääkida ühe loo, mille võiks mõistujutuna üle kanda peaaegu igasse eluvaldkonda. See lugu on ideest, selle teostamise raskustest, frustratsioonist ning üllatavast lahendusest.

Augusti alguses tegin rattaretke Hiiu- ja Saaremaale. Eesmärgiks oli saada infot mõne huvitava ritsikaliigi kohta ning neid pildistada. Üks neist elab teadaolevalt ainult saartel ning teine rannikul ning saartel.

Suurema liigiga polnud erilisi probleeme, sageli võis teda näha ja kuulda üsna avalikult põõsastel, isegi tee peal. Teine oli aga märksa varjatuma eluviisiga. Selle pelglikuma ritsikaliigi nimeks on võsaritsikas.

Nagu nimigi ütleb, võib teda leida võsast või ka põõsastest ja puhmastest. Lääne-Eestis kohtab teda kõige sagedamini põldmarjapuhmastikes. Võsaritsikas on oma esinemisalal väga massiline, õhtuti on kõik vähegi sobivad kohad tema laulu täis. Seetõttu lükkasin retke jooksul pildistamist muudkui edasi. Mõtlesin, et see ei tohiks mingi probleem olla, piisab vaid laulu kuulda, ratas seisma jätta ning pilt ära teha. Kui aga lõpuks pildistamiseni jõudsin, ilmnesid raskused.

Võsaritsikas on sama ettevaatlik nagu laululind. Katsu sa mõnda lindu niimoodi pildistada, et kuuled laulu, hiilid ligi ja pildistad. Tavaliselt muutub ta ettevaatlikuks ning lendab ära. Ka võsaritsikad jäid ligihiilimisel rohu sahina peale vait ning pistsid kuskile plehku.

Isegi kui mul oleks õnnestunud neile ilusti ligi hiilida, siis laulmise ajal olid nad kõrte ja lehtede vahel peidus ning sealt ilusat pilti saada oleks olnud raske. Olin juba lootust kaotamas, kui avastasin veel ühe koha, kus nad laulavad – kiviaiad.

Nõnda need võsaritsikad piiluvad kivide vahelt, kas fotograaf on juba läinud või mitte.

Seal istusid ka mitmed võsaritsikad ja lasid oma laulukest. Vaade oli kindlasti kordades parem kui rohu sees laulvale putukale, kuid ega nad seal vähem ettevaatlikud ei olnud. Kõndisin kiviaia ees edasi tagasi ja üritasin vargsi üle rohu kummardudes neile lähemale saada.

Statiivi paigaldamine oli välistatud – selle peale ehmusid nad kohe ning vudisid kusagile kividevahelistesse tunnelitesse varjule. Lõpuks õnnestus lähemale saada ühele sirtsuvale isasele, kes emase läheduses oli minetanud ettevaatlikkuse. Paistis, et neil on siiski oma kindlad kohad, kuhu nad ka peale ehmatust tagasi laulma tulevad, aga selleks kulus 15-20 minutit ning päike vajus järjest madalamale.

Ritsikas vist arvab, et nüüd teda küll näha pole.

See ühe tagajalaga võsaritsikas ei jaksanud põgeneda, vaid üritas ennast nii väikeseks teha kui võimalik.

Olin juba tund või poolteist seal ritsikatele fotojahti pidanud (vahepeal ka paar puuki endalt korjanud). Tundus, et sain antud olukorrast maksimumi ning läksin tagasi oma ratta juurde. Seal oli mul lahtipakitult statiiv ning helisalvestusvarustus. Ja mida ma näen – võsaritsikas istub täiesti avalikult mikrofonikaabli peal, laskmata end minu saabumisest eriti häirida.

Arvestades eelnevat pikka pingutust ja hiilimist, et neid kivipragude vahel pildistada, oli olukord lausa koomiline. Minu uus tehnikahuviline sõber laskis ennast väga lähedalt pildistada, ilmutamata vähimatki märki paanikast.

Kõige tipuks istus ta sellise kaabli kõrval, milles ilutses kiri “Noiseless”. Müravaba ritsikas… Tundsin, nagu oleks keegi selle ritsika spetsiaalselt eelneva frustratsiooni leevendamiseks sinna istutanud.

Tehnikafriigist võsaritsikas kükitab päikesest soojaks köetud mikrofonikaablitel ning ei lase ennast paparatsodest häirida.

Mõeldes olukorra peale hiljem, tundus selline asjade käik omamoodi loogiline. Juba statistilises mõttes – kui sa oled kulutanud märgatava hulga aega ja energiat millegi saavutamiseks, siis suureneb järjest tõenäosus, et sa selle ka saad. Ja ka selliste üllatavate lahenduste tõenäosus on suurem. Nagu öeldakse: “Magava kassi suhu hiir ei jookse”.

Loe ka teisi Veljo Runneli fotojutte Kajakas treeneriks Pildistamine keelatud! Peatu, hetk! Pildid õigesse mõõtu Kõik Veljo Runneli artiklid

(173)