Photopointi ajaveebPhotopointi ajaveeb

Talviti viib tee mind tihti pisikeste ja kiirevooluliste ojade ja jõgede äärde, et vaadata, kuidas sealsed elanikud oma elupaiga kinnikülmumisega toime tulevad. Niisugustel puhkudel on minu tavapärasteks kaaslasteks erinevat liiki rähnid, kes jõeäärsetes lepistikes enese toitmisega tegelevad ja sinitihaste salgad, kes roostikus pilliroo peal rähne jäljendavad ja endale sealt toitu toksivad. Maapealsetest kaaslastest kohtab vahel rebaseid ja minke ning ka kopraid. Veehundi ehk saarma kohtamine on alati suursündmuseks, tavaliselt piirdub käik siiski vaid härra jälgede lugemisega. Loe kogu postitust »

Kõige selgem märk karmi ja pimeda aja saabumisest meite maale on pisikeste lindude saabumine toidulaua äärde. Igal hilissügisel tulevad rasvatihased minu rõdule istuma. Esimene proovib ennast võimalikult nähtavaks teha, maandub rõdu äärele ja ajab oma jalad harki ning tõstab end võimalikult kõrgele, kuni ta näeb välja nagu tsirkusekloun karkudel. Jaa, aeg on käes. Toit teile, pildid mulle? Kaup sobib? Hästi, lööme käed! Loe kogu postitust »

Oktoobri lõpp ja november on paljuski talve ootuse aeg. Alles hiljuti puudel säranud sügisvärvid on leidnud endale koha maapinnal, mistõttu on mets eemalt vaadates väga trööstitult paljas. Nüüd on paras aeg fotoaparaat suunata allapoole ja pildistada pisikesi talve ligihiilimisele viitavaid märke enne, kui saab hakata suurt lund ja jääd jäädvustama. Metsaaojad ja pisemad järved on langenud värvilisi lehti täis, mis annavad kaldaäärsele veele hoopis uue helgi. Madal vesi jahtub kiiresti ja külmub servadest esimese öökülma saabudes.

Esimene öökülm avabki piltnikule uue maailma. Maailma, mis esksiteerib veel sügises, kuid liigub kindlalt talve poole. Maapind kahutab, taimed on härmas ja vesi on pugenud imeõhukese kaane alla. Seekordne pilt keskendubki kaanealusele värivilisele sügisele, mis on osaks saanud talve esimesele tembusele. Mida aeg edasi, seda tugevamalt mässib talv oma käed umber sügise, kuni pole jäänud enam ainsatki värvi peale musta ja valge. Aga selle maailmani on veel mitu nädalat aega. Praegu on aeg keskenduda üleminekule – sügise ja talve vägikaikaveole, mille lõpptulemus on ette teada. Loe kogu postitust »

Väljalõige täissuuruses pildist (vaata altpoolt)

Juulikuu, hapukurgihooaeg, südasuvi… kuum ja kuiv (mitte tänavu). Mida nüüd teha? Putukaid saab pildistada küll, aga kuidas kuuma ja piiratud nähtavuse ajal loomi pildile saada?

Praegusel ajal fotograafi kasutuses olevad avamaastikud on kas niidetud või on neil hein liiga kõrgeks kasvanud, et keegi peale põtrade sealt välja paistaks. Niidetud heinamaad ei paku just väga ilusat keskkonda metsloomade pildistamiseks. Vaatlemiseks ja pildistamise hajrutamiseks aga küll.  Tihti tulevadki loomad just niidetud heinamaadele toituma. Metskitsed uusi värskeid kasve sööma ja oma pulmatantsu lööma ning rebased niiduki alla jäänud konnade ja hiirte jäänuseid otsima või siis madala heina seest uut elusat saaki püüdma. Tegevuses loom on fotograafile alati kergem saak, sest looma tähelepanu on tegevusele suunatud. Niidetud heinamaale jäetud heinapallid pakuvad ka head varju hiilimiseks. Niisiis niidetud heinamaadel ja jõeluhtadel tasub praegu pilk peal hoida ning kui on oskusi ja õnne, siis saab mõnele elukale nii lähedale, et niidetud keskkonda eriti pildile ei jäägi. Loe kogu postitust »