© tekst ja fotod: Sven Začek

Viimasel ajal on üks minu pilt palju kirjavahetust tekitanud. Kirju on tulnud mitmeid, kuid teemad on olnud samasugused.

Kuidas see pilt on tehtud, kindlasti on see ka töödeldud, sest ilma töötlemata pole võimalik midagi niisugust saada. Sellest digiajastu pipraterast tahaksingi ma oma viimase pildi näitel rääkida. Foto ise on selline:

Slaidiajastul oli lihtsam pilte vaadata ja ma rõhutan – vaadata. Sest see, mida sa pildil nägid oli suure tõenäosusega see, mis eksisteeris ka tegelikkuses. Ja nii võiski kõige hämmastavamaid hetki puhta südamega nautida.

Fototöötlus on pildivaatamisest ära võtnud selle puhta südame, sest alati tekib küsimus, et kui palju seda pilti ikkagi töödeldud on? Kas loodus oligi selline või sai ta selliseks mõne töötlusprogrammi abiga.

Kõige rohkem kerkivad sellised tulemused algaja fotograafi pähe, kes on veel vähe käinud ja vähe näinud. Näiteks näeb kõige vägevamaid värvidemänge ainult korra paari aasta jooksul. Kui ise pole vaatama õppinud ja midagi uhket näinud, siis viibki mõte sinna, et see ei ole ju tegelikkus – kõik ju töötlevad oma pilte. Ja üldse, kuidas Začekil galeriis nii värvilised pildid on?

See on üks küsimus, mis on juba klišeeks muutunud. Koolitustelgi küsitakse, et kuidas neid õigeid pilte siis tehakse? Vastus on lihtne – neid ei tehta iga päev.

Septembri lõpus olin ühe sõbraga saarel pildistamas. Ootasime kaamerad valmis kõrvuti päikese loojumist. Pärast pilti tuli sõber minu kaamera LCD monitori piiluma ja lausus: „Nüüd ma tean, kuidas Sven neid värve saab.”

Kodulehe galerii on nagu kontsentraat. Kogumik parimatest paladest. On aegu, mil ma pildistan iga päev ja ka selliseid päevi pole vähe, mil ma nii päikesetõusu kui ka -loojangu tunnistajaks olen.

Ma tean, kui raske on kontoritooli tagant ette kujutada, et looduses on tegelikult nii palju värve, kui nädalavahetusel on ilm kogu aeg hall. Kuid on minulgi halle päevi, need lihtsalt ei jõua galeriisse. Iga päev ei saagi pilti, liiati siis veel head pilti.

Ühe pildi lugu

Nüüd jõuame selle kirjavahetust tekitanud pildi juurde. Pilt on üles võetud Kesk-Rootsi mägedes, mis iseenesest on juba selline koht, mida on raske ette kujutada. Kui võrrandisse liita veel mägioja, sügiseselt muutlik ja tuuline ilm ning fakt, et pilt on tehtud pärast päikeseloojangut, siis on selge, et tulemuseks on midagi müstilist.

Enne pildi tehnilist analüüsi soovin ma veel ära mainida ühe digiajastu, või õigemini vist kiilfiltrite ajastu paradoksi. Esiteks, ei muuda taevast lillaks ainult Cokini kiilfiltrite kasutamine, vaid seda suudab ka loodus ise. Päikese loojumise suunaga vastaspoolele jäävad pilved värvuvad väga tihti lillakaks.

Teiseks, inimese silm näeb ainult hetke, fotoaparaat tegeleb aga valguse akumuleerimisega. Seda eriti pikemate säriaegade juures. Ning siis on raske ennustada, milliseid toone sel hetkel looduses eksisteerib, sest silmaga neid lihtsalt kinni ei püüa.

Pildi andmed:

Ava F16, säriaeg 30 sekundit, ISO 200. Kolme-astmeline Lee kiilfilter taevale asetatuna.

Allpool on reklaam nagu paljud tänapäeval fototehnika avalikustamist nimetavad:

Nikon D3 129.89€, Nikkor 24-70mm 35.57€ F2,8 @ 24mm.

Vesi jõuab nii pika ajaga päris pika tee läbida ja pildile jääb tema läbitud teekond erinevate trajektooridena, mis moodustavadki vahutriibud. Needsamad lillakaks värvunud pilved suudavad tugevate sügistuulte abiga samuti oma liikumistrajektoori pildile salvestada. Tulemuseks ongi selline liikumist täis fototehniliste vahenditega töödeldud pilt.

Sama pildi oleks võinud teha ju ka avaga F2,8 ka ISOga 1600. Siis oleks saanud vee seisma ja pilved paigale. Kuid seal jõe all seistes ja taevasse vaadates oli selline tunne nagu sõidaks maapind jalge alt minema. Miks mitte siis seda tunnet ka fotole jäädvustada?

Järeltöötlus piirdus ainult RAW faili „ilmutamisega”. Capture One 4 töötlusprogrammis särikompensatsioon +0,16, kontrast +11, värviküllastus +11. Algväärtused olid kõik nullid.

Jutu iva? Ka digiajastul toimuvad looduses võimsad portsessid, mida meil vahepeal jäädvustada õnnestub. Proovime neid siis ikkagi enne ristilöömist puhta südamega vaadata. Kui tekib kahtlusi, siis saab alati küsida, mis on kordades parem, kui ilma küsimata sõpradele rääkida, et see või teine teeb pilti kodus arvuti taga. Varsti tekib ka tunnetus, keda võib usaldada. Minulgi on samamoodi.

On teatud fotograafid, kelle loomingut võib vaadata ilma kordagi mõtlemata selle nõmeda digitöötluse peale. Digitöötlus poleks üldse nõme, kui kõik selle tegijad oma tegusid ka tunnistada julgeksid. Paraku on paljud neist selleks liiga arad…

(490)