© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Talv läbi ootas makroobjektiiv kapis. Võtsin teda ikka aeg-ajalt välja, panin kaamerale ette ja kujutlesin kirjusid liblikaid ja läikivaid põrnikaid toru ees poseerimas. Siis vahetasin makrotoru lainurga vastu, panin paika polariseeriva filtri ning manasin vaimusilma ette rohetavad aasad ja pilvetupsulise sinitaeva. Lõpuks võtsin välja oma konverteriga pikendatud lüheldasevõitu teleobjektiivi ja mõtlesin end rannaniidule, kus rändlindude hordid muudkui mu ees lendlevad ja jalutavad. Kui päike juba põllud lumest lagedaks sulatas ja esimesed lõokesed jahedas varakevadises õhus trillerdasid, muutus kevadeootus peaaegu väljakannatamatuks.

Nüüd on ta käes, soe ja võimas õiterohke kevad. Tahaks kõike näha, nuusutada, kuulata ja pildistada. Iga päevaga muutub loodus rohelisemaks. Äkki taipan – olen juba ühele või teisele looduse sündmusele hiljaks jäänud. Esimesi kevade märke on lihtne tabada, sündmuste kulg on veel hõre ja hästi jälgitav. Siis aga muutub tärkamine ja sirgumine nii tormiliseks, et ei jõua kevadega sammu pidada. Astun hommikul välja ja tunnen õhus toominga magusat lõhna. Kui aga päevade pärast jõuan lõpuks pildistama, on toomingas õitsenud ning õhtune metsaserv ei valendagi enam õitemeres. Nii juhtus ka näsiniinega, nõnda jäin ilma ka nõmmelõokese laulust täiskuuöö vaikuses. Paratamatult ei jaksa linnas elades kõike seda elule ärkamist, mis looduses kevadeti sünnib, jälgida. Linnaelu mugavuste eest tuleb lõivu maksta.

Mida siis teha, et natukesekski rongi peale jõuda, enne kui lehed puudelt langema hakkavad, putukad talveunne jäävad ja rändlinnud lõuna poole teele asuvad? Tegelikult piisab ka paarist tunnist sinu lemmikkohas, et loodusega sama rütm leida ja napsata viivuke kevadest. Aga ükskõik kui palju aega kevadel pildistamiseks ka oleks, ikkagi libiseb ta eest ära. Selline ta juba on.

Sellest kevadest on mul talletatud muuhulgas ka tunnijagu mälestusi Karula rahvuspargis ühe metsaoja ääres jänesekapsa õite keskel. Seal ma siis kõhutasin niiskel samblal ja otsisin õhtupäikese kiirtes sobivat motiivi. Naturalistlikest õiejäädvustustest enam jäi selle õhtu meeleolu meenutama abstraktsevõitu kaader.

Sõnajalgade kasv on kiire ja salajane. Vargsi rulluvad nad samblast välja, kuni ühel päeval on metsaalune nende laiuvaid lehtreid täis. Noored erkrohelised lehed kõrvuti möödunudaastate kuivanud kõrtega. Alati põnev pildistamisobjekt.

Õitel leiab selgeid märke sellest, kui kaugel kevad parajasti on. Ritsikavastsed võililledel annavad aimu, et suurem suvi ei ole enam kaugel. Kindlasti on neid lihtsam pildistada, kui suviseid pirakaid täiskasvanud ritsikaid. Õite ääres oodates võib muidki mutukaid kaamerasilma ette sattuda.

(376)