© Tekst ja fotod: Tõnu Ling

Uusi digifotokaid tuleb juurde nagu seeni pärast vihma. „Seebikate seenemets“ on täis erinevaid mudeleid, kust igaüks võib leida endale sobiva. Värvivalik on mitmekesine, megapikslid kisuvad juba 10 miljoni kanti. Suumid on pikad ja stabilisaatorid on küljes. Tavalise 10×15 pildi saab teha iga digikompaktiga. Ja eks tavaliselt selles suuruses fotodega piirdutaksegi. Kuigi paremal juhul võib pildi suurendada isegi A3 suuruseks või suuremakski. Kõik oleneb ju vaatamiskaugusest.

Alustasin pildistamist Smena 8M kaameraga. See oli hea väike kaamera, mida oli kerge kaasas kanda. Nüüdseks on minu fotokad, millega leiba teenin, palju suuremad ja raskemad. Aga kvaliteet ja töökindlus on selle raske kotitäie kandmist väärt. Samas on tõsi, et vahel tahaks lihtsalt kaks kätt tasku pista ja mööda külateid, linnatänavaid või metsaradu lonkida ning vilet lasta. Aga piltnikupisik ei kao kuskile ja pildistamisväärt hetki leiab ka pea alati. Nii hakkasingi ühel päeval endale sobilikku digikompakti otsima, et vahel õlgadele puhkust anda, kuid siiski säilitada võimalus piisavalt kvaliteetse pildi saamiseks, kui on vajadust ja soovi päästikule vajutada.

Minu väljavalitu pidi vastama järgmistele tingimustele:

1. väga hea objektiiv
2. RAW failiformaat
3. kompaktsus
4. vastupidavus
5. kasutamislihtsus
6. kvaliteetsed väljatrükid vähemalt A3 suuruses.

Kuigi olen Canoni kaameratega harjunud, otsustasin pärast netis surfamist ning erinevate ülevaateartiklite lugemist Panasonic Lumix LX-1 kasuks. Miks? Sest see vastas kõige paremini ülaltoodud tingimustele. See on ka maailma pisim digikompakt, mis salvestab RAW failiformaati. See aga tähendab, et on, kust pildikvaliteeti välja pigistada. Kompaktne kuju, tugev metallist korpus ja lihtne kasutajamenüü kallutasidki kaalukausi lõplikult LX-1 kasuks.

Leica objektiiv

Sellel tillukesel kaameral on piisavalt valgusjõuline Leica DC Vario-Elmarit f/2/8-f/4.9 stabilisaatoriga objektiiv suumi ulatusega 28-112 mm (vastab 35 mm filmi täiskaadrikaameratele). Objektiiv elab igati Leica nime vääriliselt ning juba esimesed kaadrid näitasid, et sellega saab teha tõepoolest nõelteravaid pilte. Järelikult saab neid faile vajadusel suurendada.

16:9 pildiformaat

Lumix LX-1 põnevamaid omadusi on kindlasti laiformaatkaader. Kui tavaliste kompaktide formaat on 4:3 kaadri külgede suhtega, enamikul digipeeglitel 3:2, siis LX-1 täiskaader on 16:9 formaadis. Vau! See annab suurepärase võimaluse võtta „uutmoodi“ kaadreid ning näha ümbritsevat maailma veidi teise, laiema pilguga. Objektiivil paikneva väikese lüliti abil saab formaati muuta ka eelmainitud suhetesse, kuid siis on failid vastavalt väiksemad, 7 ja 6 megapikslit esialgse 8,3 megapiksli asemel.

LX-1 süda on spetsiaalne 1/1.65-tolline laiformaatsensor, mis iseenesest on mõõtude poolest muidugi väga tillukene (5,4 × 9,6 mm) ning sellise hulga megapikslite puhul annab mõista, et tegemist võib tulla müraste piltidega.

Müra – kas nõrk koht?

Nagu paljud ülevaateartiklidki kirjutavad, on Lumix LX-1 nõrgaks kohaks müra. Ja tõsi, võrreldes teiste kaameratega on seda kindlasti rohkem. Kuid see ei tähenda, et see kaamera on kõlbmatu. Tundlikkused ISO 80 ja 100 on vägagi puhtad ning viimastes Adobe Camera Raw väljalasetes Photoshop CS2 ja Elements 4 ja 5 jaoks saab ACR konverteri abil LX-1 failidest suurepäraselt maksimaalse kvaliteedi kätte. Alates 200-st tuleb müra sisse ja sellega on vaja tegeleda. 400-ne ISO on juba vägagi mürane. Kuigi vastavate müravähendusprogrammidega on võimalik ka seda vähendada.

Oma silm on kuningas

Kokkuvõttes võib öelda, et originaalsuurusega väljatrükkidel Lumix LX-1 8.3 megapikslistest failidest, mis 300 dpi juures on 18×32 cm, on väga-väga hea kvaliteet. Kindlasti on oma osa siin kvaliteetsel Leica objektiivil. Ning väga häid pilte, mis on võetud statiivilt hea valgusega, saab suurendada vabalt küljepikkusega kuni 80 cm ilma, et normaalselt (loe: mitte nina vastu paberit) kauguselt vaataja aru saaks, kas on tegemist LX-1 või näiteks 8.2 megapikslise 30D pildiga.

On selge, et tehnika areng toob uued ja paremad kompaktid juba ehk mõne kuu pärast. Näiteks on ka Panasonicult jõudmas Eesti turule 10 megapiksline Lumix LX-2. Kuid hetkel võin südamerahuga öelda, et seda väikest aga tublit kaamerat taskusse pista ei peaks häbenema ka professionaalne fotograaf. Nii saavad talletatud needki pildid, mis muidu jääksid võtmata.

Esimene lumi Viidumäe kandis. ISO 80, 1/125, f6.3

Kivikesed Harilaiu rannal. ISO 100, 1/5 sek, f4.5

Torm Harilaiul. ISO 80, 1/10, f4.5

Vaade Kuressaare linnusele. ISO 80, 1/100, f8

Sügis Kuressaare pargis. ISO 80, 1/25, f2.8

Vaade läbi linnuse müüri. ISO 80, 1/320, f4

(353)