Aeg on üks haaramatumaid nähtusi meie maailmas. Kui teda ei oleks, siis poleks ilmselt võimalik ka meie eksistents.

Aga võibolla on hoopiski niiviisi, et kui ei oleks meie eksistentsi ega mitte midagi sellist, mis nö “aega täidaks”, siis ei oleks olemas ka sedasama aega. Kui ei oleks mitte midagi sellist mis liiguks, kasvaks ja muutuks, kas siis olekski sellist asja nagu aeg?

Aga võibolla on hoopistükkis sedaviisi, et vahepeal on aeg ja siis jälle ei ole. Ma arvan, et ma ei suudaks sellest aru saada, kui eelmise ja selle lause kirjutamise vahel aeg koos kõige ajasolevaga paariks miljardiks aastaks seiskunud oleks.

Inimestele aga meeldib kõike kontrollida ning selleks, et aega haaratavaks muuta, loeme me selle igat sekundit ja minutit, küsimata kas need on olemas või mitte. Meie tajutav aeg on aheldatud kongidesse mis on nummerdatud aastatega, tähistatud kuude ja päevadega…

Nii on parem elada. Päevi on palju, aastaid ka päris palju. Ei ole ainult üks – elu. Üks tundub väike ja lühike ja kuidagi üksik.

Sellegipoolest – teadlikult või alateadlikult – kardame me sedasama haaramatut aega. Mis sest, et see on tükeldatud kalendriruutude sisse ning asetatud korrapäraselt kellaosutite vahele. Kardame nii palju, et kui üks tükeldusperiood jälle lõpule jõuab, tuleb teha kõva lärmi et peita oma hirmud enese ja kõikvõimsa aja ees.

Just nagu meie esiisad tegid aastasadu tagasi oma kilpide ja häälepaeltega enne suuri lahinguid. Või aastatuhandeid tagasi oma trummidega enne päikesevarjutusi.
Söö seda raketti, Aeg!

Ilusat aega.

(318)