Kui ma olin veel väikene poiss, võis minu jalas mingil ajaperioodil näha tosse nimega “Adibass”. Rohkem ma ei taha sellest rääkida.

Ja mina vaatasin, ja ennäe – Jaapani mere pimedamatest sügavustest tõusis marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma ja keskelt, tule keskelt, terendas otsekui hiilgav metall.

Siis ma vaatasin seda metalli ja ennäe – see metall ei olnudki metall vaid hoopis plastmass. Ja see plastmass oli üpris väga pisikene nii et seda mahuks mulle vöö vahele kasvõi kümme tükki kui väga pressida ja enne seda paastuda ja seestuda.

Siis ma vaatasin seda väikest plastmassi ja ennäe – see ei olnudki mitte väike, vaid üpris väga suur. Nii umbes 250 x 185 x 31 mm. Ja selle suure plastmassi peale oli palistatud oonüksitest, krüsoliitidest ja ametüstidest Tema nimi: VAINO.

Siis ma vaatasin seda nime ja ennäe: see ei olnudki palistatud oonüksite, krüsoliitide ja ametüstidega, vaid oli sinna suure plastmassi peale lastud hoopistükkis hõbedase spreivärviga. Aga see oli nitrosprei. Aamen.

Sellel VAINO netbookil, millel on potentsiaali Sony toodangu egiidi all nii mõnegi pahaaimamatu lõunamaa mehe kotti sattuda (loe: tõmmata), on 10,2″ LCD, 1GB RAM, 160 GB HDD, mälukaardilugeja, 1,2 MP veebikaamera, WiFi…

Ühesõnaga on see täiesti tavaline netbook. Kui seda VAINO`t ainult ees ei oleks.

Euroopasse seda müügile oodata ei tasu.

(153)