© tekst ja fotod: Sven Začek

Mul on olnud õnne viimasel ajal suhteliselt palju reisida ja olen endale külge kasvatanud kombe igalt reisilt kohalikke fotoajakirju osta ja nende sisu uurida.

Silma on hakanud üks kindel trend. Nimelt on peaaegu igas riigis olemas oma Practical Photography(PP). Meie Cheese`ile ja Lofo`le sarnanevaid ajakirju pole veel kohanud.

Aga mis siis sellest? Ega polekski midagi, kui PP ja tema välismaised mõttekaaslased – või pigem  selle formaadi müügiedul purjetajad – poleks nii alla käinud ja läinud seda teed, et jagada oma „suurepäraseid” ideid, kuidas sitast saia teha.

Just nimelt sitast saia, sest teistmoodi ei saa sellistes ajakirjades jagatavate õpetsusõnade kohaselt valmivaid fotosid nimetada. Sitaks võib nimetada seda algmaterjali, ehk tegelikult prügikastiväärilist fotot, mida hakatakse „parandama” ja saiaks saab nimetada „parandatud” lõpptulemust.

Teatavasti aga väljaheidetest söödavat saia ei saa ja nii ei saa ka nende õpetuste järgi vaatamiseks kõlbulikku fotot. Pigem õpetatakse seal vaatajale silma sülitama.

Toome paar näidet. Viimati olin ma perega puhkusereisil Madeiral ja seal sattus mulle kätte Portugali versioon PP ajakirjast. Ajakirja peateemaks oli: „Inspiratsioon”.

Mõtlesin, et äkki on loota midagi paremat. Kuid minu pettumuseks polnud inspiratsiooniks mitte kuulsad fotovõlurid, kelle kogemustest õppida ja nende abil oma töödesse uusi tuuli puhuda. Inspiratsiooniks ei olnud ka karged talvehommikud, mis looduse hoopis omanäoliseks muudavad. Ei! Inspiratsiooniks olid hoopis Photoshopi 220.86€ kontrasti, värviküllastuse ja valgustemperatuuri liugurid.

Ja mida tehti? Algmaterjaliks oli mingi keskpäevase valgusega otse päikesesse tulistatud üksiku puu kaader. Võite ise ettekujutada selle olematuid värve ja muid omadusi.

Mis oli siis tehtud kaadriga, mille pealkirjaks oli: „Inspiratsioon”? Muud midagi, kui kontrast põhja, värvustemperatuur maksimaalselt kollasesse ja kogu see kupatus värviküllastusega üle kallatatud. Üleni kollane pilt päikesega kesktaevas. Võimatu!

Lihtsad lahendused müüvad hästi

Kahjuks selline inspireerimine müüb, sest see paneb algaja mõtlema, et temagi on kõigeks võimeline, mis sellest, et ta suudab pildistamiseks näpistada vaid paar tunnikest igal nädalavahetusel ja oma esimese kaamera ostis ta vaid kuu aega tagasi. On selge, et siis ei saa alati valida ilma ja jäädvustada kõige põnevamaid loodusnähtusi.

Aga pole hullu, hüüavad PP-tüüpi ajakirjad üle terve maailma! Kraba kiire kaader ja kihuta koju arvuti taha ning tee sellest endale meeldiv pilt. Jah, abikaasa võib küll öelda, et oh kui vahva, kuid selle kaadriga asjatundjate seltskonnas ikka läbi ei löö. Valgust ei saa arvutis luua, see tuleb kohapeal kinni püüda.

Ja niimoodi hakkavadki inimesed, kes fotograafia võib olla selle pärast oma hobiks sobilikuks pidasid, et seda harrastades saab värskes õhus liikuda ja põnevaid asju otsida, hoopis rohkem aega arvuti taga küürutama.

Kriitilise pilguga Practical Photography`st

Sellist mentaliteeti hakkas külvama PP uus toimetajaskond eesotsas Andrew James´ga. Tema eelkäia Will Cheung oli palju asjalikum peatoimetaja, kelle taktikepi all valitses ajakirjas kvaliteet. Vanu ajakirju sirvides silm puhkab ja jääb üle ainult kiita sealseid asjakohaseid soovitusi.

Praegused käkerdised näitavad aga, et PP digiguru Ben Turneri ja tehnikaasjatundja Chris Rutteri pildistamisoskused on ikka allpool igasugust arvestust ja ajakirja üldkvaliteet on masendavalt madalale kukkunud. Müüginumbrid on aga kindlasti üleval, sest inimesi, keda tõmbab kiire ja lihtne lõpptulemus tuleb pidevalt juurde.

Viimaseid aastaid ilmestas PP lehekülgi vaid professionaalse maastikupildistaja David Notoni igakuine veerg. Nondele lehekülgedele jõudes oli hetkeks tegemist kui hoopis teise ajakirjaga, sest kvaliteedivahe oli tohutu. Kõikides piltides oli ideed, kompositsiooni ja lõppvormistust. Lehekülge keerates jätkub aga juba tuttav soperdamine ülalmainitud isikute poolt.

Ka hea foto nõuab tegijalt palju tööd

Aga miks mind see huvitab ja kirjutama motiveerib? Miks see mind huvitab mida mujal tehakse ja müüakse?

Sellepärast, et mul on kahju nendest inimestest, kellesse süstitakse valeoptimismi. Miski siin elus ei tule ilma pingutuseta ja miks peaks see fotograafias teistmoodi olema? Ei olegi. PP´d üle maailma väidavad aga, et on küll. Mitte sellepärast, et nad ise seda usuksid, vaid sellepärast, et niimoodi saab rohkem ajakirju müüa.

Ja mõnel järjekordsel fotokoolitusel küsitakse minu käest, et mismoodi siis neid pilte tehakse, mis minu kodulehel väljas on? Küsija silmis peegeldub selline pisike lootusesära, et kohe-kohe avaldan ma mõne osava Photoshopi nõksu millega saab ta pärast kodus tänase sombususe tõttu olematu loojangu imepunaseks muinasjutuõhtuks keerata.

See sära aga kustub kiiresti, kui ma ütlen, et selliseid pilte ei tehta iga päev.

“Kuna siis? Selliseid loojanguid on ju nii vähe?”

Ongi, kuid kuna pildistamine on minu elukutse, siis käin mina samal ajal loojangut ootamas, kui küsija kontoriarvuti taga istub. Ja tihti tulen ma koju tühjade kätega ja mul pole midagi uut kodulehele postitada.

Ühesõnaga on vaja aega ja järjepidevust, siis tulevad ka head pildid. Koduarvutis ise piltide nikerdamine on lühinägelik, sest peagi saab tegija ka ise aru, kuidas tegelikult pilte tehakse. Neid pilte, mis vaataja silma igakülgselt paitavad.

Tavaline võte otse päikesesse tund aega enne päikeseloojangut.

Selline näeks see pilt välja uhkes järeltöötluses, mida Practical Photography tüüpi ajakirjad üle maailma soovitavad. „VÕIMAS!” Kogenud pildivaatajale on selline tulemus täiesti võigas ega anna mingit informatsiooni tegelikult eksisteerinud olukorra kohta.

Selline pilt sõltub enamjaolt just looduse suvast. Seda parem on hiljem tunne, et sain olla looduse uhke vaatemängu tunnistajaks.

(1581)