©Tekst ja fotod: Jaak Põder

Juulikuus võtsime paari sõbraga ette fotoretke Põhja-Norra juba eelmisest aastast tuntud radadele.

Ootused olid kõrged, sest mullune sama kandi pildisaak oli aukartustäratav ja nähtu, mis pildistamata jäi, veel aukartustäratavam. Väikekoovitajad, rüüdid, järvekaurid, laanenäärid ja muidugi kalakotkas.

Mõttes planeerisime agaralt, millele seekord rõhku panna, sest kümme päeva ei ole piisavalt pikk aeg, et kõike korralikult kaadrisse püüda. Kohale jõudes aga…

Ma ei hakka pikalt peatuma sellel, mida üks või teine lind tegi, kuid esimese paari päeva pärast oli selge, et suuri pildistamisevõimalusi vaatamata nägemisele ükski lind ei paku. Isegi laanenäärid, kes eelmisel aastal pea iga õhtu meie laagrid revideerimas käisid, olid sel aastal märksa eemalehoidvamad.

Sellises olukorras on käega löömise tunne kiire tulema. Sa oled end häälestanud teatud lainele, aga see häälestus läheb vett vedama. Uute ideede tekkimiseks surub takka aeg ja head mõtted teatavasti käsu peale ei tule. Sest kuna tegemist on fotoretkega, siis pildid peab ju kätte saama.

Konkreetse reisi puhul oli inspiratsiooni leidmine veidi lihtsam – mägine Põhja-Norra oma õrna arktilise taimestikuga võlub loodusesõpra iga külje pealt. Piisab sellest, kui paned seljakoti selga ja kõmbid veidi eemale. Põhjenduseks võid endale öelda: “Lähen vaatan, mis sealt mäe otsast paistab”.

Ainult et meel peab siis avatud olema, et pakutavat ilu maha ei maga. Just taolise “vaatama minemise” mäkkeronimise käigus leidsin mäejalamilt ühe soisema ala, kus kasvas vähemalt 4 eri liiki orhideelisi. Ma pole küll suur taimemees, olen siiani taimi pildistanud rohkem siis, kui muud pole käepärast, kuid see soine plats võlus mind ära.

Oleksin ma linde soovinud, poleks ma suure tõenäosusega sellel platsil üldse midagi märganud, sest linnunägemissilm ja taimenägemissilm on kaks iseasja. Järgmised 3 päeva ja osaliselt ka ööd pildistasin orhideesid. Nad muutusid pikapeale sama huvitavaks, nagu oli eelmisel aastal olnud laanenäär või kalakotkas. Aga nende huvitavus ei tekkinud mitte siis, kui neid läbi kaamerasilma vaatasin, vaid siis, kui lihtsalt mättal istusin ja kogu sellest keskkonnast mõnu tundsin.

See reis pani mind mõtlema ühele asjale: mida tõsisemalt pildistamisega tegeleda, seda rohkem ootusi pildistamine pildistajas tekib. Eesmärgiks ei ole lihtsalt vaadata ja nautida, mis toimub ja seda jäädvustada, vaid otsida ja saada pilt.

Tõsi, ilma süvenemata ka ei saa, kuid mida rohkem inimene pildistab, seda vähem võetakse aeg maha ja lihtsalt ollakse selle keskel, mis teda võlub. Kaamera muutub kohati lausa barjääriks, mis oma nina igale huvitavale asjale vahele topib ja seda mitte ainult Norras, vaid igal pool.

Vähemalt minu puhul oli see nii. Võib-olla ka sellepärast olen viimasel ajal mõnikord metsa minnes kaamera koju jätnud, et saaks rohkem näha ja vähem ootusi toita.

Kui ma määramisega puusse ei pannud, on tegu kuradi-sõrmkäpaga – kasvab ka Eestis. Nendega, või nende sarnaste orhideedega oli soine plats üle ujutatud. Mitte küll väga tihedalt, iga järgmise jurde jõudmiseks tuli teha mõni samm.

Eesti keeles sellel orhideelisel vist polegi veel oma nime. Algul paistis, et iga imepisikese õie sees istub pisike ämblik. Hiljem muidugi selgus, et ega ikka ei istunud küll.

(302)