Kallis tütar,

Uskumatu, et homme ongi päev, mil minu pisikesest tüdrukust saab abielunaine. Möödunut meenutades tahaksin kõike korrata. Ma tean, et see pole võimalik, aga vähemalt on mul mälestused.

Mina ja Sinu isa teadsime, et Su sündimise päev on kõige õnnelikum ja tähtsam päev meie elus. Olime Sinu saabumisest nii vaimustunud, et tegime sadu pilte. Soovin, et saaksime neid pilte Sullegi näidata, aga arvuti kõvaketas läks katki, kui Sa olid 9-kuune. Kahjuks ei teinud me ühtegi paberfotot, seega pead lihtsalt uskuma minu sõnu, et olid kõige nunnum beebi.

Aastad möödusid imekiirelt ja enne kui arugi saime, läksid Sa juba kooli. Me tegime küll isaga pilte Su esimesest koolipäevast, aga need fotod said CD plaadile. Aastaid hiljem ei tahtnud see rumal asjandus enam arvutis avaneda ja nii viskasimegi plaadi ära.

Ka järgnevad aastad möödusid linnulennul sünnipäevapidude, ekskursioonide ja muude toredate hetkedega. Ma jäädvustasin iga armsa sündmuse ja mõnusalt kodused hetked ning panin fotod välisele kõvakettale. Vanast kodust ära kolides kukkus maha kast, mille sees oli ka kõvaketas. See läks katki ja failide taastamise eest küsiti 200 eurot. Jätsime isaga selle kulutuse tegemata.

Kas mäletad üldse meie vana kodu? Oma tuba ja aeda, kuhu isa ehitas Sulle mängumaja? Oh… muidugi sa ei mäleta. See oli nii ammu ja pole pilte, mis aitaksid meenutada.

Korraga olid Sa sirgunud kauniks nooreks neiuks. Üks minu lemmikpilte on Su 18. sünnipäevast. See oli tõeliselt vahva pidu ja ma tahtsin mäletada iga hetke. Mäletad fotot endast koos sünnipäevatordiga? See oli mu lemmik! Tõstsin mõned fotod USB pulgale, aga seda fotot vist mitte. Päris mitmel pildil oled küll kinniste silmade või seljaga, aga vähemalt on mul midagi tulevaste põlvede jaoks.

Aeg lisas aina kiirust ja juba võtsid Sa vastu ülikooli diplomit. Sel hetkel tundsin, et kõik mu unistused ja lootused seoses Sinuga täitusid ning mure ja hool said tasutud. Sa olid nii ilus ja särav! Mäletad, kuidas Sa ei suutnud otsustada, millist soengut teha? Ausalt öeldes ma ei mäletagi, milline soeng Sinu juukseid lõpuks ehtis. Kui mul oleksid paberfotod, teaksin kindlalt. Teades selle päeva tähtsust laadisin kõik lõpupildid internetti. Enne selle kirja kirjutamist läksin veebilehele, kuhu olin pildid talletanud, et kõiki hetki uuesti läbi elada. Kahjuks seda lehte enam alles ei ole.

Ja tead, neil piltidel oli ju vanaema ka! Siis ma muidugi ei teadnud, et need saavad olema viimased pildid temast. Ma mäletan, et ta oli Sinu üle nii uhke. Ma arvasin, et ei unusta kunagi hetke, kui mu ema ja mu tütar teineteisel ümbert kinni hoiavad. Kahjuks on ilma piltideta natuke raske meenutada. Vanaema ütles alati, et mida tahad säilitada, pane paberile. Vähemalt on meil kõik tema lapsepõlvefotod.

Pärast kuudepikkust planeerimist on käes see eriline päev – vähem kui 24 tunni pärast saab Sinust abielunaine. Sa oled kindlasti kõige ilusam pruut maailmas! Ma tahan mäletada iga hetke ja igavesti. Mu iPhone on juba valmis! Loodan, et mul tuleb meelde kõik pildid alla tõmmata, kui telefon peaks ära kaduma. Nagu juhtus eelmine kord.

Armastusega,
Ema

Anna oma digifotodele uus elu paberil mugavalt ja kiirelt – www.photoexpress.ee

(1605)