Tekst ja fotod: Sven Začek ©.

Kui tähtis on looduse pildistamisel statiiv ning millist valida? On selge, et statiiv pakub ükskõik millises olukorras tuge, kuid vahel tundub selle kasutamine äärmiselt ebamugav. Lisaks võib oluline moment statiivi paika sättides hoopis kaduma minna. Kas siis poleks mõttekas pikemale retkele minnes kaalu ja kiire reageerimise eesmärgil statiiv koju jätta?

Minuga on alati nii olnud, et kui olen otsustanud statiivi maha jätta, olen teda alati taga igatsema hakanud. Olen ikka sattunud mõnele huvitavale motiivile, mis vajaks aeglast säriaega või siis olen pidanud jääma kuhugi pikemalt passima ning siis oleks statiivi toetus marjaks ära kulunud.

Esimene koht, kus looduse pildistamisel statiiv hädavajalik on, ongi kas varjes või siis passides töötades. Selleks, et alati valmis olla peab kaamera olema kõige tõenäolisemasse kohta sihitud ning paraku ei jõua oma kätega sihtimisasendit just eriti pikalt hoida. Looma või linnu saabudes objektiiviga vehkima hakates võime kindlad olla, et loomulik käitumine asendub kahtlustamisega või halvimal juhul hoopis põgenemisega. Kui aga kaamera on statiivil kindlalt paigas, siis on liigutused vähem märgatavad ning hea pildi saamise võimalus tunduvalt suurem.

Kaasavedamiseks on statiiv samuti hea vahend, siis tekib udusus just nii nagu planeeritud. Vastasel juhul võib käte värin pildi rikkuda.

Teine koht on igasugused aeglasest särist tulenevad eriefektid. Olgu siis selleks suumirõnga keeramisel särituse ajal tekkivad triibud, voolava vee ühtlaseks massiks sulatamine, liikumise jäädvustamine vms. Siis on ainukeseks võimaluseks kasutada statiivi abi. Vastasel juhul lisandub soovitud efektile käe värisemise poolt tulenev udusus, mis tavaliselt ei ole eriti meeldiv vaadata. Loomulikult võib ka seda osavalt enda kasuks pöörata, kuid kõikide piltide puhul pole see võimalik.

Kuna statiivi läheb peamiselt vaja siis kui tegevus on planeeritud, siis kinnitan matkamise ajaks selle seljakoti külge, et käed oleksid vabad kaamerat kasutama kui peaks mõni kiire moment tekkima.

Statiivi soetamisel tuleks jälgida põhimõtet mida raskem seda stabiilsem. Samas pole mõtet muretseda endale niisugust statiivi, mida autost rohkem paarisaja meetri kaugusele viia ei jõua. Tuleks leida kompromiss stabiilsuse ja kaalu vahel. Statiivijalgadega sama oluline komponent on statiivipea. Tavaliselt müüakse neid jalgadest eraldi. Koos olevate komplektide puhul on pea tavaliselt plastmassist ning äärmiselt ebastabiilne. Kaamerat koos teleobjektiiviga selline statiiv stabiliseerida ei suuda. Samuti hakkab ta vibreerima näiteks kiirevoolulises jões kärestikku pildistades või tuulisel ööl tähetriipe püüdes.

Nii pikkade säriaegade puhul nagu „tähesaju“ pildistamiseks vaja on, peaks statiiv olema maksimaalselt stabiilne. See tagab terava kujutise. Logiseva statiiviga pildistades võib öine tuuleiil pildi rikkuda.

Fakt on see, et looduse pildistamisel on palju tõkkeid, mille ületamisel on statiiv ainukeseks lahenduseks. Konkreetse mudeli valik sõltub juba pildistaja soovidest ning kandevõimest. Poes saab erinevaid variante ilusti proovida. Kuid arvesse tuleks võtta üht petlikku tõsiasja. Nimelt tunduvad kõik statiivid poe kivipõrandal stabiilsemad kui looduses. Seda sellepärast, et kivipõrand iseenesest on väga stabiilne aluspõhi. Kuskil metsa all, põllul või rabas on hoopis teine lugu. Soovitan seda meeles pidada.

(543)