Inimsilm on üks keeruline riistapuu ja perfektne nägemisvahend. Selle sarnast inimene juba ei konstrueeri. Samas on inimene saanud hakkama vägiteoga leiutada fotoaparaat, millega on võimalik jäädvustada seda mida oma silmaga näeme ning siis kogetut foto abil ka teistega jagada.

Looduses on aga palju situatsioone, mis on kergelt lahendatavad looduse poolt konstrueeritud inimsilma abil, kuid inimese loodud fotosilm jääb nende tõetuult jäädvustamisel hätta. Kõige paremaks näiteks on päikesetõusud ja –loojangud, mil päikesekiired maapinda ei valgusta, kuid taevas on hele ja värviline. Inimsilma dünaamiline ulatus lubab näha detaile nii taevas kui ka maapinnal. Filmi ja digisensori ulatused lubavad valida ainult ühe. Valides taeva ja säritades selle järgi, jääb maapind liiga tumedaks ja detailituks siluetiks. Säritades korrektselt maapinda „kõrbeb taevas ära“ ja tulemuseks on plass, värvideta ja liiga hele või äärmisel juhul lausa valge taevas. Mõlemal juhul ei peegelda aga jäädvustatu seda, mida pildistaja kohal olles koges.

Pärast päikeseloojangut jõeluhal. Taevas on veel värvi, kuid maapind on juba tume. Proovides seda mitte siluetiks lasta, kaob taeva tegelik ilme.

Inimene nuputus ja nuputas kuni lahenduse välja nuputus. Lahenduseks on kiilfiltrid. Need on sellised klaasitükid mille üks pool laseb rohkem valgust läbi kui teine pool. Kuna maastike pildistamisel jääb tavaliselt pildile ka horisont, mistõttu ülalkirjeldatud probleemid üldse tekivad, siis saab filtri pooleks jagamise teel need kergesti lahendada. Kiilfiltreid liigitatakse valguse läbilaske võime erinevuse kaudu. Näiteks on üks pool ühe astme võrra tumedam kui teine. Enamasti kasutataksegi ühe, kahe ja kolmeastmelisi kiilfiltreid. Ekstreemsetes olukordades nagu näiteks otse päikese poole pildistamisel saab filtreid omavahel kombineerides näiteks nelja, viie ja kuueastmelisi filtreid.

Proovides nüüd taevast korrektselt säritada jääb esiplaan liiga tume.

Teiseks on olemas otse objektiivi otsa keeratavad filtrid ning neljakandilised klaasitükid, mis kinnitatakse vastava adapteriga. Esimest tüüpi filtrid ei jäta fotograafile palju võimalusi, sundides horisondi alati keskele paigutama. Teist tüüpi filtrid jätavad selle tähtsa otsuse pildistaja langetada lubades filtreid adapteris vastavalt vajadusele üles-alla nihutada.

Kasutades kolmeastmelist kiilfiltrit on tulemuseks tegelikult eksisteerinud olukord.

Kes filtreid osta ei soovi, võib kasutada ka niiöelda digitaalset kiilfiltrit. Selleks tuleb teha kaks säritust. Ühel võttel säritada korrektselt taevas, teisel maapind ning siis hiljem õiged osad fototöötlusprogrammis kokku sobitada. Selline lähenemine on leidnud palju kasutust, kuis kätkeb endas ka teatud probleeme. Veebis esitletava väikese pildi kokkusobitamine pole kuigi raske ülesanne ning selle ajakadu võib olla võrreldav reaalsete filtrite kaamera külge paigaldamisega. Kuid looduses on harva staatilisi objekte. Kui pildistada näiteks mererannas laineid, või tuules rappuvaid puulatvu, siis on kokkusobitamine juba raske. Eriti veel kui on sooviks pilt suuremalt välja trükkida. Siis võivad tulemuseks olla üsnagi „läbused“ üleminekud. Ühesõnaga kahte identset kaadrit on isegi statiivilt raske teha. Kaamera ei pruukinud liikuda, kuid selle ümbrus võis seda teha. Mina valiksin ühe kaadri.

(826)