Sain enda Fujifilm X-H1 hübriidkaamera Photopointist kätte ja ei möödunudki palju aega, kui seadsin koos modelli Iirisega suuna linnast välja Valkla randa, et jäädvustada sessioon tema uutes Bianca lehelt leitud bikiinidega. Loe minu esimest ülevaadet X-H1 hübriidkaamerast siitsamast Photopointi blogist ››

Seadistasin Fujifilmi enda eelsätteid – nende seast meeldis mulle enim Classic Chrome profiili, kuna sellega jäid kõik tehtud pildid ilusad.

Vaata esimest X-H1 pildistamise galeriid siit››

Hkkasin üsna kiiresti kasutama kaamera pööratavat ekraani: lasin kaamera umbes rinna kõrgusele, suunates ekraani ülespoole. Selline nurk andis pildile teise ilme kui viewfinderi puhul.

Fujifilmi elektrooniline viewfinder on väga hea ereda päikesega pildistamisel, kuid kohati tundub, et ta peidab tegelikku vaadet. Sellega töötades peab pidevalt jälgima, et üle-/alasäri spektri suhe oleks õige.

Hübriidide puhul on aga väga meeldiv näha live’is nö reaalset pilti ehk et nii nagu sa pilti ekraanilt näed, siis sedasi ta ka salvestub. See oli ka üks põhjustest, miks vahetasin enda vana Canon EOS 5D Mark IV uue Fujifilm X-H1 vastu.

Piltide värvid ja tonaalsus olid ka enne töötlust suurepärased.

Jagaksin oma muljeid veel ka ühest stuudiopildistamisest. Kuigi olen stuudios pildistanud väga tihti, siis on uue kaameraga pildistades tunne, et õpid kõike justkui uuesti. Valin tavaliselt testimiseks sätete seast režiimi, mille juures ava ja säriga mängides pilt ei hägustu.

Esimene väike miinus, mis ma Fujifilmi kaamera juures avastasin on see, et ekraan on peegelkaameratest omast erinev. Sellest tulenevalt peab stuudios pildistades arvestama, et ekraanilt nähtav valgus pole alati “õige”.

Nii Sony kui Fuji ekraan sellistes tingimustes on seega minu arvates pisike kriitikanoot kiidulaulule, kuna võid eeldada rohkem vaeva sobiva lahenduse leidmiseks. Seega tuleks ette arvestada, et siseoludes pildistamise eel tuleks maksimumtulemuse saavutamiseks eelnevalt kaamera “valgusmäng” käppa saada.

Stuudios pildistamise seeriat vaata siit ››

Nüüd liiguks stuudioseinte vahelt välja ning ürituste pildistamise juurde. Mul oli au jäädvustada Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamist, kus ilm oli väga päikeseline, aga üritus toimus heledas õuetelgis.

Ma ei oska öelda, kas need olid mu enda väikesed eksimused või kaamera veel lõpuni arendamata tarkvara vead, aga vahest polnud optika täpne, kuigi teravustamine oli alati õigesti seatud. Kuna tegin alati ühest hetkest mitu pilti, siis sain kätte ka need teravad pildid, kuid üksikuid pilte tehes oleks võinud see väga raskeks osutuda.

Heleda õuetelgi valgus ilusa ilmaga sobis selle kaameraga pildistamiseks hästi. Selles osas oli Fujifilm üpris sarnane Canoniga, kuigi kontrasti ja valguse mõõtmise täpsus oli erinev. Tulemusena oli pilte vaja hiljem vähem töödelda

Fujifilmi dünaamika heledate alade esile toomisel ei ole kahjuks nii hea kui Canoni puhul. Seda põhjusel, et piksleid on vähem ja sensor väiksem, mistõttu ei saagi paremat dünaamikat eeldada. Saamaks neist tingimustes siiski kätte soovitud tulemuse, konsulteerisin Hendrik Osulaga, kes on Fuji kaamerat kasutanud kauem kui mina, mistõttu teab kõiki nõkse.

Hendriku soovitusel pildistasin rohkem alasäris ja tuua tasakaal tagasi alles järeltöötluses. Müra jääb sellisel puhul minimaalseks ning taust ei muutu ebarealistlikuks. Veendusin ise, et see nipp on asjakohane – aitäh Sulle, Hendrik!

Vaata kogu ürituse galeriid siit ››

Sellele eelnevalt, üks esimesi suuremaid üritusi, mida väliürituste hooajal väisasin, oli Haapsalus toimunud Itaalia Muusika Festival, mis toimus küll kevadel, kuid meie väikesele, kuid visale eesti suvele loomupärases olustikus.

Kogu galerii siin ››

 

Kokkuvõtteks 

Tahtsin proovida mõnda teist kaamerat, kuna olin väsinud tekkinud mugavustsoonist, kus kõik oma kaamera toimimise kohta on juba teada ning mängurõõm seetõttu väikseks jäänud. Uus kaamera sunnib mind võtma teise lähenemise, andes võimaluse avastada uutmoodi stiili ja värviruumi ning eristuda massist.

Tunnetasin, et Fujifilm X-H1 võiks olla just see kaamera, mis annaks uut energiat ja hingamist. Ka pärast ligi kahe kuu pikkust kasutamist lähen igale võttele väikese ootusärevuse saatel justkui pildistaksin esimest korda.

Miinuseid selle kaamera puhul minu meelest väga polegi. Menüü on kohati ebaloogiline, aga usun, et seda muudetakse lähiajal tarkvarauuenduste toel paremaks. Dünaamika võiks olla parem – samas sunnib see korrektse pildi nimel rohkem pingutama ning olema loomingulisem. Mulle endale üllatuseks ei sega mind ka see, et tegemist on poolkaadriga.

Plussidest tooksin välja objektiivid. Hetkel on minu “pagasis” rivistatud Fujinon XF 10-24mm f/4 R OIS, 16-55mm f/2.8 R LM WR, XF 35mm f/1.4 R ja 50-140mm f/2.8 R LM OIS WR. Kõik need 4 objektiivi on väga kerged ja teravad, mis on tänaseks täpselt minu teetass. Võrreldes Canoniga, mille kere ja objektiivid oli kokku väga rasked, läks mu koti sisu umbes 2 kg kergemaks, mis on suur pluss ilma autota liigeldes ning ka välisreisideks.

NB! Soetasin kogu tehnika pärast testperioodi raske töö ja vaevaga välja teenitud raha eest, mistõttu tegemist pole n.ö kinnimakstud promopostitusega. 

 

---

Martini tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebook’is või veebilehel martindremljuga.com

 

Uuri lisaks:

• Karbist välja: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ››
• Arbo Rae: kuidas maastikufotograaf Fujifilm X-H1 hübriidkaamera abil oma piire avardas ››
• Fotograaf Andres Paabos: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ülevaade ››

(1050)