© Tekst ja fotod: Sven Začek

Oh seda Eestimaa talve või siis pigem lõputut novembrit. Ma julgen ennast nimetada veel päris nooreks inimeseks, kuid isegi mina mäletan aegu, mil november ei kestnud kolm kuud. Täna aknast välja vaadates ei saagi aru, kas on oktoobri lõpp, november, kehv detsember, uskumatu jaanuar, kiire märts või hoopistükkis päikseta aprill. Kahjuks on uskumatu jaanuar – ei sihuke küll ei saa jaanuar olla, nii uskumatu. Ometi see nii on, et jaanuari keskel on meie „põhjamaises“ kliimas pluss kuus kraadi sooja ja maa must. Õhtud on ka pikad. Mis siis ikka – kui ise ei saa talves olla, siis lubame teistel ennast sinna viia. Kiirem tee talve on interneti vahendusel. Kvaliteetsem tee aga vana hea raamatu vahendusel. Raamatut lahti lüües saab ise pugeda kuhugi valgesse toanurka ja endasse sulguda.

Fotoraamatuid on mitut laadi ja kõigi eesmärk ei ole meid viia sinna, kus loodus pakub rohkem või teistmoodi. Alati ei ole raamatu kättevõtmise põhjus igatsus millegi järele, tihti võib selleks olla õpihimu või silmaringi laiendamine mingis valdkonnas.

Õpperaamatud

Kuna fotograafia on väga populaarne harrastus kogu maailmas ja väidetavalt ka populaarseim hobi Eestis, siis pole imestada, et paljude raamatute suunitlus on tutvustada algajale fotohuvilisele fotomaailma. Tänapäeva fotoõpikutest leiab teadmisi nii tehniliste terminite, lisavarustuse kui ka fototöötluse kohta. Üldiselt on neisse proovitud toppida nii palju infot kui võimalik, kuid info ise on pealiskaudne. Kui selline raamat satub näppu täiesti algajale, siis on see isegi hea lähtekoht, sest annab aimu, mida fotograafia endas üldse hõlmab ja mis tasandil sellega tegeleda võiks. Või kas üldse tahaks, sest esimesel korral võib pea päris paksuks minna. Edasijõudnutele selline kirjandus ei sobi, sest see jätab õhku palju küsimusi, milleni edasijõudnu juba tõenäoliselt isegi tulnud on. Küsimusi on, kuid vastuseid vähe. Seepärast soovitan mina neile, kellel juba mingi aimdus on tekkinud, mis neid fotograafias huvitab, keskenduda natuke spetsiifilisema kirjanduse otsimisele. Näiteks võib otsida portreefoto alaseid näpunäiteid (kui näiteks see fotograafia valdkond peaks südamelähedane olema) või otsida võimalust täiendada ennast fotograafia tehnilise poole pealt. Info on ilusti olemas, see tuleb ainult üles leida. Mida spetsiifilisem on huvi, seda suurem on võimalus, et tuleb hakata vaatama võõrkeelse kirjanduse poole.

Kogumikud

Teine levinuim formaat fotoraamatutele on kõiksugu kogumikud. Näiteks hiljuti eesti keelde tõlgitud „Maailma parimad fotograafid“, mille iga köide keskendub kindlale žanrile: loodusfoto, pressifoto, portreefoto jne. Nende raamatute puhul teab ostja juba paremini, mis teda huvitab. Kuna selline teadmine tähendab suuremat süvenemist fotograafiasse, siis meie väikese turu puhul kaasneb taoliste raamatute tõlkimisega risk, kuna potentsiaalseid kliente on vähe. Sellepärast on ka seda tüüpi raamatuid hetkel eesti keeles vähe saada. Aga võib olla jääbki fotograafia eestlaste suurimaks hobiks ja võib olla tuleb häid raamatuid juurdegi. Praegu aga tuleb piiluda Eestist välja ja rahulduda võõrkeelsete maiuspaladega. Heaks stardipakuks on kõiksugu National Geographic kogumikud. Olgu selleks siis „100 parimat pilti“ või „100 parimat looduspilti“ vms, igatahes on valik suur ja lugemist jätkub kauaks. NG raamatud on ka taskukohased – kuna need on mõeldud väga suurele turule, siis tuleb tootmishind ühiku kohta madal. Kindlasti on NG raamatud parima hinna ja rahulolu suhtega.

Autoriraamatud

Autoriraamatud on minu lemmikud. Vaatamata sellele, et näiteks NG kogumike tase on läbivalt ja ühtlaselt kõrge, on ikkagi nii, et ühe autori pildid meeldivad rohkem. Või meeldib tema stiil või hoopis tema kirjatükid sellest, kuidas need pildid tekkisid. Siis tahakski juba konkreetse autori raamatu järele haarata ja sukelduda koos temaga fotomaailma. Minu teada pole vist ühegi võõrkeelse autoriraamatut eesti keelde tõlgitud. Seega kodumaiselt turult võib leida ainult kodumaiste fotograafide autoriraamatuid: Fred Jüssi, Ingmar Muusikus, Arne Ader, Tõnu Ling ja mina kaasa arvatud. Kahjuks ei ole veel ühegi nimetatud loodusfotograafi teosed jõudnud NG kogumikesse, seepärast NG rada pidi tulles ei tekigi vajadust eestikeelse autoriraamatu järele.

Autoriraamatu ostmise eelduseks on tavaliselt sümpaatia selle konkreetse autori fotograafilise käekirja vastu. Kindlasti ei tuleks vaadata ainult läände, vaid ei tohi ära unustada põhja. Soomlased on loodusfotohullud ja neil on raamatuid jalaga segada. Heas mõttes. Mulle soomlastele iseloomulik stiil väga meeldib ja seepärast olin ausalt öeldes kui puuga pähe saanud, nähes kõiki neid huvitavaid raamatuid, kui Lofo meeskond 2007. aasta „Vuoden Luontokuva“ lõpuõhtul käis. Asi on selles, et internetiajastu poleks nagu täielikult üle Soome Lahe veel jõudnud ja vaid vähestel sealsetel fotograafidel on oma veebileht. Seepärast on raske saada infot uute raamatute kohta ja neid mugavalt arvuti tagant tellida.

Lääne poole vaadates ei saa kohe kindlasti petta. Andekaid fotograafe jagub üle maailma suhteliselt ühtlaselt igale poole. Leia ainult oma lemmik ja suure tõenäosusega on ta ka raamatu üllitanud. Raamat on parim vahend pimedatel talveõhtutel inspiratsiooni ammutamiseks. Minu puhul pole haruldane, kui ka keset ööd välja lähen, pea värsketest ideedest pakatamas ja kohe pildistama hakkan. Kõike seda muidugi pärast ühte head raamatut, sest vaadates teiste töid, suudame enda omad taustsüsteemile asetada. See omakorda annab tõuke edasisteks pingutusteks. Ammutatud ideede kogum annab tulemuseks uue idee, mis võib olla ainulaadne… ja maailm saab ühe unustamatu foto võrra rikkamaks.

Hunnik fotoalbumeid. Avatuna Jorma Luhta „Muutohaukka”.

Liivakell.

(706)