Tähelepanu, valmis olla – kevad tuleb!

© Tekst ja fotod – Tõnu Ling

Kes uudiseid on lugenud-kuulnud, teab, et soojemate ilmade saabudes on lindude ränne muutunud järjest aktiivsemaks. Kohal on esimesed lõokesed, kiivitajad ning sookured. Mõni päev tagasi lasi Kuressaare kesklinnas vilet musträstas. Sama kase otsas keksisid juba isased metsvindid. Veidi sooja veel ja ongi kõik kohad möllu täis ja loodusepildistajal pea laiali otsas, et kuhu minna ja mida pildistada. Eelmine kevad oli minu jaoks suurepärane. Jõudsin ja pildistasin palju. Vaadates nüüd mulluseid hirve-, tedre- ja kurepilte, on siiski neist kõigist elavaimalt meeles minu veedetud öö suur-laukhanede seltsis. Õigemini mina küll oma varjendis, nemad põllulombis.

Ettevalmistused hanede pildistamiseks algasid varakult. Tuttavalt linnumehelt sain teada põllu, kus rändel hanelised rohtu käivad nokkimas ning mille põllulompidel nad parvedes ööbivad. Haned on teadagi väga ergu nägemisega ning seepärast tuli varjend hoolikalt maskeerida. Väike kuppeltelk ja hunnik maastikuvõrku ei olnud siiski kõik, mida telgi peitmiseks põllu veerele pajuvõsa varju kasutasin. Kaasavõetud vikatiga kuivanud heina nüsiv mees võis teed mööda sõitvale jalgratturile küll kummaline paista – oli ju heinateoni tublisti üle 2 kuu aega. Kuid niidetud rohi aitas mul telgi tõesti hästi varjata.

Võtsin onnis koha sisse juba aegsasti enne päikseloojangut. Objektiiv telgiseinast läbi, maastikuvõrk selle peale, kulu kõige üle. Telgis nokitsedes oli kuulda üle lendavate hanede kaagutamist. Kuidagi tundus, et lähenesid lombi suunas ja siis ikkagi vist midagi aimasid teistmoodi olevat kui eelmisel korral. Lõpuks päike loojuski ning sättisin end magama – värske õhk on alati kasulik ja ega siis iga väikese ebaõnnestumise pärast veel pea koju sooja teki alla pugema. Lootsin ju hanesid pildistada loojuva päikese valguses, aga see oli ilmselt esimese korra jaoks liiga palju tahta. Vähemalt siis värske õhu vannigi võtta, tasuta, keset looduse hääli. Seda ikka ju tasub kogeda.

Pärast loojangu läks lärmiks. Haned tulid! Neid tuli kümneid. Nende maandumisplärtsatused kostsid otse varjetelgi ees, kuhu olin arvanud neid laskuvat. Päike oli küll loojunud, kuid metsa tagant tõusis kuu. Suure, peaaegu täiskuu kiired peegeldusid põlluveelt. Kõrvulukustav hanekontsert, mida ma polnud kunagi varem otse “lava” ees esireas nautinud. Piilusin läbi kaamera – ega sealt midagi suurt näha polnud, kuid kuuvalgus sai järjest tugevamaks ning juba varsti võisingi näha pika kaelaga kogusid, õigemini aimata nende kontuure.

Kui plaan A ei õnnestu, peab alati olema varuks plaan B. Teinekord tuleb see kohapeal välja mõelda. Tore, et kaameral on ka pikad säriajad. Miks mitte proovida neid pikki säriaegu ja mis sellest, et objektiiviks on 500mm koos 1,4× telekonverteriga. Tuleb ikka proovida pildistada seda, mis parasjagu võimalik on. Ettevaatlikult objektiivi liigutades võisin aimata ühte pikakaelalist otse telgi ees. Mis muud kui tuld! Jah, tuld, sest kohe ei tulnud selle pealegi, et iseavajaga hakkab ju kaameral tuluke vilkuma. Õnneks see läbi telgiseina ei paistnud ja haned püsisid rahulikult omal kohal, sättides end unele. Kaamera monitor näitas kaunist hanepilti kuuvalguses. Ah, elu on mõnus! Võtsin veel mõned kaadrid, kuid haned liikusid veidi teise kohta. Nii jäidki need pildid õhtu viimasteks.

Hanede melu jäi vaiksemaks ning sättisin ka ennast unele. Õhk jahenes paari kraadi lähedale. Mõnele hanede nokast tulnud kaagatusele vaatamata suikusin minagi poolpidusele unele, öö jooksul aeg-ajalt ärgates. Kui õrnalt juba koitma hakkas, sättisin end ettevaatlikult kaamera taha ning võtsin mõned kaadrid tukkuvatest hanedest. Kas siis minu krõbistamise tõttu või oli see looduse kutse, igal juhul läks ühtäkki kõvaks kaagutamiseks ning tiivulised tõusid jälle teele. Nüüd sai veel veidi rahulikult magada, mõne tunni pärast tõusta, asjad kokku pakkida ja rahuloleva vilega kodu poole vantsida. Kevad tuleb ja kevad läheb. Seda teades tasub aegsasti valmis olla.

 Kuupaistesonaat suur-laukhanega (Anser albiforns). Kaadrist paremal pool on teised kaagutajad. Kell on 20:08, metsa tagant tõuseb suur kuu. Säriaeg 10 sek, ISO 400, Canon EF 500mm IS + 1,4× telekonverter.

Hommikul enne päiksetõusu tuduvad suur-laukhaned veel viimast und. Kell on 5:01 hommikul. Mõni minut hiljem on nad läinud. Säriaeg 13 sek, ISO 400, Canon EF 500mm IS + 1,4× telekonverter.

(589)