© Tekst ja fotod: Sven Začek

Kõigil, kes on juba pikemat aega fotopisiku raudses haardes veetnud, on kindlasti oma kodus üks nurgake tekkinud. Nurgake, mis enne fotohobiga alustamist oli tühi, kuid mida peab nüüd aeg-ajalt koristama ja ümber sättima, et nurgas vedelavad asjad tervet elamist vallutama ei hakkaks. Seal nurgas on oma koha leidnud asjadest pungil fotokott, igapäevane abimees statiiv, nüüd harva kasutust leidev matkakott ja muu fotondusega seonduv pudi-padi.

Varustuse rohkus tuleneb pidevatest kompromissiolukordadest. Me teame, et väga head kõik ühes asja pole olemas. Iga konkreetse pildi jaoks on tehtud ideaalne pildistamisvahend. Püüeldes maksimaalse tulemuseni läheb vaja ka spetsiaalseid vahendeid. Seepärast ei ole meie „fotonurgas“ ainult üks pisike mitmekordse suumiga kompaktkaamera, vaid rohkelt vahendeid eriolukordadeks. Suur ja raske teleobjektiiv kaugete objektide pildistamiseks, lainurk panoraamvaadete jaoks, makroobjektiiv putukate ja detailide jäädvustamiseks, lisaks veel välgud jm vajalik kraam. Kindlasti ka üks kompaktkaamera olukordadeks, kus lihtsalt pole võimalik suuremat tehnikat kaasa haarata.

Kui nüüd mõelda ülaltoodud nimekirja peale ja lisada sinna veel mõttes distantspäästikud, filtrid, mälukaardid ja filmid, siis võib ainult ette kujutada, kui suur see fotokott peab olema, kuhu kogu see vajalik hunnik sisse mahuks. Suured asjad on aga teatavasti ka rasked ja nii kujunebki see suur kotikolakas äärmiselt raskeks ning ebamugavaks matkakaaslaseks.

Mida siis teha? Eesmärk oli minna loodusesse, matkata, hingata värsket õhku, nautida üksiolemist ja siis kõike seda jäädvustada. Mis naudingust siin saab aga juttu olla, kui raske varustus surub õlgadele ja väsitab kiiremini kui plaanitud. Midagi ei saa ka maha jätta, sest meil kõigil on olnud olukordi, kus võttes kaasa teleobjektiivi on suurepärane pildimoment ennast lainurga jaoks valmis seadnud ja vastupidi. Makroobjektiivi läheb ka ainult siis vaja, kui see on koju jäetud.

Kuidas siis toimida olukorras, kus isu on süüa just seda poolikut vihmaussi, mille isa eile õhtul nahka pistis? Ehk vaja läheb kogu varustust, kuid kaasas tassida jõuab ainult paari vidinat. Mina toimin nii, et panen paika retke eesmärgi. Teiseks on mul ajapikku kujunenud kogemus, millele ma looduses liikudes tähelepanu pööran. Sellest lähtuvalt võtan ma kaasa teleobjektiivi, mis on pidevalt kaamera ees laskevalmis, sest teleobjektiivi olukorrad tavaliselt mõtlemisaega ei jäta. Olenevalt retke pikkusest rändavad kotti lainurk ja söök-jook või siis lühema jalutuskäigu puhul söögi asemel ka makrotoru. Kõik see läheb aga pisikesse matkakotti. Suur ja raske, juba ainuüksi ise üle kahe kilogrammi kaaluv fotokott on mul varustuse toimetamiseks ühest linnast teise, metsa lähen suure kotiga komplektis olnud kerge nn päevakotiga, mille külge kinnitan ka statiivi.

Ikka tuleb ette olukordi, kus läheks vaja just seda vidinat, mis koju jäi, kuid õigesti määratud retke eesmärk tagab pildimaterjali vastavalt planeeritule ning siis pole nii valus, kui mõni hea hetk jäädvustamata jäi. Sihitult uitama minnes võib pärast mõru maik jääda, kui ühtegi pilti ei saanud ja hea hetk lipsas ka käest, sest teleobjektiiv oli koju sooja jäetud. Fotograafiline teekond on täis kompromisse. Kõike ei saa kunagi, kuid õigeid otsuseid langetades, võib piinade hulka vähendada.

Päevapikkusele retkele vihmasajus polnud võimalik teleobjektiivi kaasa võtta. Pimeda ja sompus ilma tõttu pääsesid valikusse valgusjõuline normaal ja lainurk. Normaal tõigi pildi koju, mis teleobjektiiviga oleks kujunenud portreefotoks. Keskkonnaportreed mul veel polnud.

(1528)