© tekst ja fotod – Tõnu Ling

Vaatasime Kuressaare Ametikooli kunstilise kujunduse eriala õpilastega pilte, mille nad olid välipraktika käigus Kuressaare kesklinnas võtnud. Projektor näitas seinal üht kaunist pilti ja selle valisimegi lõpuks oma lemmikuks. Selle foto kohta ütlesin, et kui seda veidi siit-sealt lõigata, siis avaldaks see veel rohkem mõju, mille peale keegi õpilastest kommenteeris: “Aga üks teine õpetaja ütles, et kui fotot lõigata, siis pole see enam fotograafia vaid pilditöötlus”.

Huvitav väide. Pilti justkui sobiks lõigata, kuid “püha” kaader peab jääma puutumatuks. Lõigata ei tohi? Või siiski tohib? Kas fotograafia on fotograafia ka siis, kui pildistatud kaadrit on lõigatud? Kas fotograaf muutub pilti lõigates kavalaks pilditöötlejaks, kes sedasi oma ebaõnnestumised pärast pildistamist kõrvaldab? Või mahub pildi külgede lõikamine siiski fotograafia juurde?

Võib-olla oleme kuulnud lugu kuulsast kujurist Michelangelost. Parasjagu Taaveti skulptuuri kallal töötades olevat teda külastanud paavst ja imestanud, et kust ta teab, millised tükid peab ta välja raiuma. Michelangelo vastanud, et raiub ära kõik selle, mis ei ole Taavet. Nende sõnadega näitas meister, et kivi on vaid materjal, mida tema oma visiooni teostamiseks vabalt kasutab. Kas see näide sobib kokku ka fotograafiaga?

Minu lapsepõlvekaamera Smena 8M sisse sai kruttida filmi, mille kaadri formaadiks oli 36×24mm. See teeb külgede suhteks 3:2. Sama suhe on kasutusel enamuses tänapäeva digipeegelkaamerates. Kuid tol ajal pildistati ka 6×4.5, 6×7, 6×9, 6×12 ja 6×17. Minu isiklikus “kaameramuuseumis” on näiteks ruutformaadis 6×6cm Ljubitel 166. Olympus ja mõned muud peegelkaameratootjad kasutavad külgede suhet 4:3 ning see suhe on tavaline ka digikompaktide puhul. Samas näiteks Panasonic Lumix LX-2 võimaldab valida vastava lüliti abil 4:3, 3:2 ja 16:9 külgede suhte, kusjuures sensori füüsiline külgede suhe ongi 16:9. Kindlasti on erinevaid võimalusi veelgi, mida ei jõua siinkohal üles loetledagi, kuid üks on selge: fotograafid on aegade jooksul kasutanud laias valikus erinevaid formaate. Kes ütleb, kas kaadri proportsioone võib valida ainult enne pildistamist või tohib seda teha ka pärast võtet?

Proportsioneerimise kunst kui selline on kunsti oluline osa ka fotograafias, muidugi kui pildistamine on meie jaoks kunst. Pildistamisel kasutatud kaamera originaalformaat mõne pildi jaoks ei sobigi ja selles olukorras teeb just pilditöötluse käigus lõikamine fotost foto ja pildist pildi.

Kust siis jookseb see piir? Kes ütleb, kas lõigata või mitte lõigata ja kui palju seda tohib teha? Eks pildistamisse võib suhtuda väga erinevalt. Võetud kaadrit võib käsitleda nii puutumatu dokumendi kui ka kunstniku töölaual oleva algmaterjalina. Oma pildistamiste käigus olen harjunud tavapärase 3:2 pildi külgede suhtega. Olen kindel, et enamus kaadreid, mida olen võtnud, peavad jääma sellisesse proportsiooni, mis pildistamise käigus on talletatud. Need on minu jaoks täiuslikud. Aga suhtudes fotograafiasse kui kunsti, leian, et siin on mulle antud vabad käed. Mõnd pilti lõigates muutub selle sõnum, külgetõmme või veetlus tugevamaks. Lõikan vabalt neid pilte, mida tunnetan, et tahan lõigata. Lõikan neid ruudukujuliseks, panoraamiks, kui tahan, siis ümmarguseks. On ju kunst ikkagi inimese, mitte inimene kunsti jaoks. Ja kes suudakski defineerida kunsti reegleid? Fotograafia on minu jaoks vaba inimese vaba kunst, milles kasutatavaid materjale võib viljeleja ise vabalt kujundada.

Teine asi on see, kui oma pilte tuleb esitada teatud reeglite järgi, näiteks fotokonkurssidel. Kui reeglid näevad ette, siis peab pildi jätma selliseks nagu reeglid ette näevad. Mõnikord lubatakse minimaalset lõikamist. Ja sellised reeglid on ka arusaadavad, sest konkursi korraldajatel on selleks õigus ning nurisemiseks pole põhjust.

Kokkuvõttes võib-olla ei olegi küsimus selles, kas lõigata või mitte lõigata. Ehk on küsimus hoopis selles, kas seda on vaja teha, ning selles, kui palju ja kust kohast seda teha, et välja lõigata see, mis ei kuulu meie pildi sisse.

Mõni pilt on “täiuslik” ja peab jääma selliseks nagu pildistatud.

 

Teised pildid avaldavad paremat mõju ruudukujulistena.

 

Kolmandad pildid on enam köitvad püstpanoraamiks lõigatuna.

(897)