Tamroni 70-200mm teleobjektiiv on minu fotokotti kuulunud kogu selle aja mil ma fotograafiaga tõsisemalt tegelenud olen. Üle viie aasta pildistasin kõige esimese esimese mudeliga, millel stabilisaatorit üldse ei ole. Selle aasta algusest kasutan stabilisaatoriga varustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD objektiivi ning hiljuti sain ülevaate kirjutamise jaoks järgi proovida ka täiustatud Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 mudeli. Tänases postituses teengi juttu kahest viimasest – Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD ja tema edasiarendusest, ehk uue põlvkonna Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 teleobjektiivist.

Paari nädala jooksul pildistasin nendega kõrvuti ühtedes ja samades tingimustes ning kasutasin neid Canon 5D mark III kaamera ees.

Objektiivide üldiseloomustus

Mõõtudelt on need objektiivid päris sarnased ning selles osas suurt ümber harjumist ei olnud. Kaaluvahe on neil vaid 30 grammi, nii et käes kaaludes vahest aru ei saanud.

Välimuselt saab objektiividel aga hõlpsalt vahet teha – uuel mudelil on külje peal märksa rohkem lüliteid. Minul igapäevaselt kasutuses oleval vanemal mudelil olen statiivikinnituse küljest ära võtnud, et objektiivi pisut kergemaks teha. Kuna ma statiivilt haruharva pildistan, siis ei ole põhjust seda lisaraskust püsivalt küljes hoida.

Kui vanal mudelil saab korpuse peal olevatest nuppudest vaid autofookust ja värinastabilisaatorit sisse-välja lülitada, siis uue objektiivi peal on neli nuppu:

1. Teravustamisvahemiku piiraja (saad valida, kas objektiiv otsib teravust terve vahemiku ulatuses, või 3m-lõpmatus)
2. Autofookuse sisse-välja lülitamine
3. stabilisaatori sisse-välja lülitamine
4. stabilisaatori režiimide valimine.

Võimalik on valida kolme stabilisaatori režiimi vahel:

1. Standardrežiim – tasakaal stabiliseeritud foto ning pildiotsija pildi vahel
2. Režiim kaks on spetsiaalselt liikuvate subjektide pildistamiseks (pakkudes ainult vertikaalset stabilisatsiooni)
3. Režiim kolm seab lõppfoto esikohale ning pildiotsija eelvaadet ei stabiliseeri.

Värinastabilisaator

Tamron on oma värinastabilisaatorit uuendanud ja kui vana objektiiv lubab kasutada kuni 4 stoppi pikemat säriaega, siis uue kasutusjuhendist loeb välja, et võid säri lausa 5 stoppi pikemaks venitada. Teleobjektiiviga pildistamisel on stabilisaator väga suureks abiks ja mõlemaga venitasin hämarates tingimustes julgelt säriaegu, mitte ei läinud ISO tõstmise teed ja pildid tulid ka käest pildistades teravad!

Teravustamine

Vanal objektiivil on lähim teravustamiskaugus 130 cm ja uuel on seda vähendatud 95 sentimeetrini. Telega võib inimesele pildistades julgelt lähedale minna ja objektiiv ei moonuta nägusid laiemaks ega ninasid suuremaks. Mida lähemale portreteeritavale minna, seda enam fookusest väljas olevat tundub ka taust, nii et selle omaduse tõttu on uue objektiiviga võimalik saada veel udusema taustaga pilte.

Autofookus toimib mõlemal kiiresti ja vaikselt. Ainus kord, kus autofookus kõhkles oli mõlema objektiiviga vastu tugevat valgust pildistamisel. Ja ka selles osas olid nad väga võrdsed, nii et uus ei andnud vastu valgust pildistamisel eelist.

Uue objektiiviga tuleb kaasa pehmendustega vutlar, mis on väga praktiline, sest suur teleobjektiiv ei pruugi väiksemasse fotokotti mahtuda. Ka kõige esimesel Tamroni teleobjektiivil oli vutlar olemas, nii et imelik, et kahe vahepeal olev mudel sellest ilma oli jäetud, sest tegu on minu meelest väga praktilise lisaga.

Pildikvaliteet

Objektiivid on teravuselt ja pildikvaliteedilt väga tasavägised ja selle postituse juurde pilte lisades kontrollisin alati üle, milline pilt millise objektiiviga tehtud sai, sest niisama peale vaadates ei saanud ma küll vahest aru.

Järgnevalt näitangi mõningaid pilte, mida ma Tamroni teleobjektiividega tegin.

Uuega:

F 2,8; 1/160 sec; ISO 100

 

F 3,5; 1/400 sec; ISO 100

 

F 3,2; 1/200 sec; ISO 250

 

Vanaga:

F4; 1/500 sec; ISO 100

 

F 2,8; 1/250 sec; ISO 100

 

F 2,8; 1/320 sec; ISO 100

Kui väga keskendunult uurida, siis on ebaterav ala neil pisut erinev. Vanal mudelil on fookusest väljas olev ala veidi kirjum, samas kui uus laseb tausta fookusest välja sujuvamalt. (Järgmistel piltidel saab vahest aru paremal all nurgas olevat ala vaadates, kus vana mudel jättis murule säbru ja uus tekitas sujuvama ja siidisema ebaterava ala.) Samas vahe on piisavalt väike, et kui spetsiaalselt erinevusi ei otsi, siis ega neid tähele ei pane.

Seadeid allolevate piltide tegemisel ei muutnud. Mõlemal pildil F 2,8; 1/160 sec; ISO 100.

Vana:

Uus:

Okste puhul on vahest vähem aru saada, aga kui hoolega uurida, siis vana objektiivi bokeh on pisut kirjum kui uuel. Mõlemal pildil seaded F 3,2; 1/200 sec; ISO 250.

 

Vana:

Uus:

Siin mõned ebaterava ala näited kõrvuti. Mõlemad pildistatud samade seadetega.

 

Kokkuvõtteks

Tamroni stabilisaatoriga teleobjektiivid on mõlemad usaldusväärsed tööriistad, mis sobivad oma hea pildikvaliteedi ja töökindluse poolest väga hästi ka professionaalse fotograafi varustuse kotti.

Ma olen oma vana mudeliga väga rahul ja uus ei suutnud mind nii palju üllatada, et ma tunneksin vastupandamatut soovi vana kohe välja vahetama hakata. Samas kui ma praegu alles teleobjektiivi ostu kaaluksin, siis langeks valik ikka uue mudeli kasuks, sest tele leiab mul väga tihedat kasutust ja viimase mudeli kolm erinevat stabilisaatorirežiimi, pisut sujuvamad fookusest väljas alad  ning väiksem lähim teravustamiskaugus on omadused, mis mind uue objektiivi juures võlusid.

• Vanema seeria Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di USD objektiivid Photopointis 

• Uuema seeria Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiivid Photopointis

(545)