Talviti viib tee mind tihti pisikeste ja kiirevooluliste ojade ja jõgede äärde, et vaadata, kuidas sealsed elanikud oma elupaiga kinnikülmumisega toime tulevad. Niisugustel puhkudel on minu tavapärasteks kaaslasteks erinevat liiki rähnid, kes jõeäärsetes lepistikes enese toitmisega tegelevad ja sinitihaste salgad, kes roostikus pilliroo peal rähne jäljendavad ja endale sealt toitu toksivad. Maapealsetest kaaslastest kohtab vahel rebaseid ja minke ning ka kopraid. Veehundi ehk saarma kohtamine on alati suursündmuseks, tavaliselt piirdub käik siiski vaid härra jälgede lugemisega.

Sel korral ootas mind ees tavatu üllatus, mis pani mu ka fototehniliselt proovile. Ühe lahtise veega koha juurest teise juurde jõudes märkasin jää-äärel pisikest musta täppi. Minu esimene mõte oli vesipapp, kuid ei tahtnud seda hästi uskuda, sest poolnud jõeköstrit seal kunagi varem kohanud ning teadsin seal ka vee liiga sügava olevat, mis vesipapile hästi ei sobi.

Tõstsin kaamera silme ette ja avastasin, et mingi hiireke või keegi külitab jää serval. Mõtlesin, et kas rebane on äkki läheduses, kuulis mind ja põgenes ning jättis saagi jääle. Just sel hetkel hüppas aga saak vette ja kadus. Nüüd jõudis mullegi kohale, et tegemist on vesimutiga, kes tegeles aktiivse toiduhankimisega.

Hiilisin lähemale, kuni olin pildistamiskauguses. Kaamera fokuseerimisrõngalt lugesin distantsiks viis ja pool meetrit. Pisike röövloom oli väga agar ja tõi vee alt pidevalt välja uusi maiustusi, enamasti pisikesi veeputukaid või koorikloomi. Paari ampsuga oli saak söödud ja mutt hüppas tagasi vette või korraks mõnda urgu.

Tegelase liigutused olid omamoodi naljakad, justkui vaataks kiirendusega mingit filmi, kuigi tegelikult vaatasin otsepilti läbi teleobjektiivi. Loomulikult oli niisugust pisikest, hüplevat ja närvilist kiirenduskera paras tegemine kaadris hoida ja terav foto saada. Pealegi ei teadnud kunagi, kust täpselt tüüp vee peale ja sealt hopsti jääle naasta kavatseb. Ja nii juhtuski, et parimast hetkest jäi foto saamata. Vesimutt püüdis praktiliselt enda suuruse konna ja kalpsas sellega kolme enneolematult väleda hüppega murdunud rookõrte varjus asuvasse urgu.

Väga lähedale fokuseerides on kaamera ja objektiivi töö tavalisest aeglasem, mistõttu jäi minu saagiks õigetest hetkedest paar ebateravat võtet ja siis kui objektiiv teravusega järgi jõudis, oli võimas kütt juba teel uru poole ja näitas mulle ainult sabaotsa.

Asjaolu, et kaamera ja objektiiv sellises olukorras aeglasemalt töötavad on tingitud asjaolust, et lähedal fookuse muutmiseks peab kaamera objektiivis olevate läätsede asukohta päris palju muutma. Igaüks võib vaadata oma teleobjektiivi fokuseerimisskaalat, millelt selgub, et selle liigutamine lõpmatusest 20 meetri peale võtab vaid sentimeetri. Ka kahekümnelt meetrilt kuuele, piisab vaid paaris sentimeetrist, lähemal aga peab juba pool ringi või rohkem peale keerama, et veel paari meetri jagu lähemale saada. Mida lähemale objektiivi lähimale fokuseerimiskaugusele teravustada, seda rohkem peab teravustamisrõngast keerama. Selline tehniline nüanss, millest ei saa ümber ka maailma kiireima fookusega kaameraga. Aga vesimutt…

Nüüd ma kartsin, et nii suur suutäis teeb tal kõhu kindlasti täis ja sell enam näole ei anna. Vaatamata sellele ootasin ma veel pikalt, kuid minu kartus osutus tõeks. Eks kohtume siis millalgi tulevikus.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

• Valgus – Tavaline talvine halli taevaga ilm, tund pärast päikesetõusu.
• Kadreering – Kiirete liikumiste puhul tasub toimetada keskmise fookuspunktiga ja proovida jätta pildi servadesse hilisema lõikamise jaoks natuke ruumi, sest kunagi ei tea, kui kiire hüppe linnuke teha võib.
• Säritus – F5,6, ISO 1600, 1/1000.
• Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR II + TC-20EIII telekonverter.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

(559)