© Tekst ja fotod: Tõnu Ling

Pildistajale endale on tema pildid muidugi kõige armsamad. Kui õhinaga neid teistele näitad, siis võib juhtuda, et vaatajad ei vaimustugi. Miks on nii, et mõnikord meile nii erilised pildid ei pruugi vaimustada teisi inimesi.

Võimalik, et põhjus on sageli selles, et seda pilti tehes olime looduse keskel. Meie ümber olid lisaks ilusale vaatele ka hääled. Kuskil toksis rähn, piki oja lendas vesipapp, veevulin oli eriliselt mõnus. Kui me siis sellest kontekstist leiame mingi toreda nüansi ja sellest pildi teeme, on meie mälus lisaks imeilusale vaatele ka kõik see, mida teised, kes pärast pilti vaatavad, sealt ei pruugi leida. Midagi jääb pildi taha peitu ja niiöelda ära rääkimata. Midagi, mis on ainult meie mällu talletunud.

Mida siis teha, et paremini oma kogetud meeleolu pildis edasi anda? On selge, et kõike korraga ühele pildile ei mahuta. Et seda teha on vaja pildiseeriat ja ehk väikest jutulugugi selle juurde. Sageli pole aega ja võimalust kõike pildile saada. Aga kui saaksime selles olukorras võtta vaid ühe pildi, siis üheks võimaluseks kogetud meeleolu tugevamalt edasi anda on kasutada kaamera pikemaid säriaegu. On tore, et digikaamerad võimaldavad kohapeal katsetada ja leida optimaalse lahenduse.

Pronksoja

Odaläsi allikas, millest saab jõudu Pidula oja, on üks minu lemmikkohti. Seal on vaikne ja rahulik. Puhtas ojas on kalapoegi ja igasugu mutukaid, millest toituvad vesipapid. Talvel on seal näha ka jäälindu. Oja kallastel kõrguvad suured männid. Metsarajad on põnevad ja kaunid.

Pärast mõningast pehmemat ilma tuli pakane. Aimasin, et puudel-põõsastel võib olla kaunist härmatist, eriti jõgede ja veekogude ääres. Läksin liikvele. Odalätsile jõudes leidsingi eest kauneid härmatanud kõrsi puhmastena kesed oja. Silla juures avanes imeline vaatepilt – mändide pronksjad tüved peegeldusid vette, värvides oja oma soojade kuumade toonidega. Nagu oleks terve oja pronksist. Imeline.

Paljale silmaga vaadates nägin männitüvesid peegeldumas ja andmas värvi. Kui siia juurde liita rähni toksimine ja vesipapi lend, oja vulin ja voogamine ning rebase ning metssea jäljed lumel, oli tunne päris mõnus. Et seda tunnet niiöelda enamate sõnadega salvestada, püüdsin talletada pronksjat veepeegeldust kasutades pikka säriaega.

Selliste piltide võtmiseks on kindlasti oluline, et oleks korralik tugev statiiv. Leidsin, et säriaeg 1 sekund annab valguskiirtele piisavalt aega selleks, et vulisevalt ojalt tagasipeegeldudes eri nurga alt objektiivi tulla ning niimoodi vee pronksjat peegeldust veelgi hajutada. Väike ava f 19 tagas selle, et härmas taimed jäid kaadri ulatuses teravaks.

On selge, et paljas inimsilm sellist pilti kunagi ei näe. Kuid kaamera abil võib seda näha. Ning sellised pildid võivad ka palju enam jutustada pildistatavast objektist. Nii et isegi pildi esmakordne vaataja tajub, et see on midagi enamat kui vaid juhuslik päästikule vajutus. Pikkade säriaegade julge kasutamine on tasuv püüdlus ning sellised pildid on nii endale kui teistele nauditavamad.

Sigma 100-300@263mm, f19, 1sek.

(900)