© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Kevade tulek toob looduspiltniku ellu rahutuse. Loodus on ärganud, seda tunneb keha iga rakuga, selle tunnetamist pole vaja käia kursustel ega õppida ülikoolis. Õhus on niisket mullalõhna ja lindude laulu. Kõik see on hommikuvalguses veelgi rohkem võimendatud. Kevadised ja suvised hommikud võivad pakkuda fotograafile suurepärast valgust nii maastike, taimede kui ka loomade pildistamiseks. Mahe ja madal päikesevalgus annab maastikele meeldiva õrna tonaalsuse, ilmnevad kihid ja struktuurid. Tuleb aga tunnistada, et varahommikul ärkamine nende võlude nautimiseks võib osutuda küllaltki keeruliseks. Mulle on see sageli isegi suuremaks takistuseks kui sobiva objektiivi või filtri puudumine kauni valguse jäädvustamisel. Ometi piisab vaid paarist minutist enesevalitsemisest, et ärkvele saada ja alustada ettevalmistusi teeleminekuks. Abiks on seegi, kui õhtul kõik asjad valmis pakkida ja tegevusplaan läbi mõelda – siis ei teki unise peaga mõtet: “ah, ma ei viitsi jändama hakata”. Siis pole muud, kui esimesel kellehelinal kärmesti püsti karata, tormata külmaveeprotseduuridele ning kohvivesi tulele panna. Igatahes pole mul tulnud kordagi kahetseda, et varahommikuse (või isegi öise) ärkamisega ennast piinasin. See, mida neil magusatel päikesetõusu tundidel looduses kohtad, paneb unustama ärkamise vaevad. Olen aga tähele pannud, et looduses ööbimisel korral on ärkamine palju lihtsam. Siis pole vaja isegi äratuskella. Kui oled oodanud põnevat retke ja huvitavaid kohtumisi elusloodusega, siis ärkad ise esimese linnulaulu peale ning kõik on telgist välja astumisel kohe käega katsuda ja silmaga näha. Võta aga kaamera ja asu pildistama.

Vaade Emajõele Luunja sillalt. On 8. mai hommik, kell 5:26. Põõsad ja puud on just lehte minemas, rohelus ei ole veel suviselt mattev, vaid õhuke, pastelsetes toonides. Tõusev päike valgustab kihilist kaldapõõsastikku vaid osaliselt, tekivad põnevad tooniüleminekud varju- ja valgusealadel. Selle pildi saamiseks tuli vaid õigel ajal ärgata ja 15 minutit autoga sõita.

Matsalu looduskaitseala, Penijõe kallas. Siin, roostiku, jõe ja luha üleminekualal kogeb palju põnevat. Sel hommikul sai pildistatud ka valguse ja värvide sulandumist uduse jõe kohal. Kuna käisin seal tegelikult roostiku hääli lindistamas, siis mulle endale seostub selle pildiga alati läbirändel mudatildrite häälitsemine. Pildi saamiseks palusin Penijõel ööbimisvõimalust ning sumpasin hommikul mitu kilomeetrit läbi märja luhaheina. Pildistatud slaidile.

Kastepiiskades ämblikuvõrgude pildistamisest on äärmiselt raske hoiduda. Kenal udusel suvehommikul heinamaal jalutades olin lausa sunnitud neid pärlendavaid kudumeid jäädvustama. Selle pildi saamiseks ööbisin looduses, ärkasin siis, kui külm hakkas ja pidasin silmas kõike, mis kastega kaetud. 24. augustil, kell 7:11, Tartu lähedal Aardla poldril.

(562)