© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Kui inimene esimest korda kaameraga loodusesse satub, kipuvad pildile jääma asjad või sündmused, mida on tuhandeid kordi samamoodi jäädvustatud. Järgnevalt vaatame nelja standardkaadrit ja vaatame ka seda, kuidas kohe esimesel korral veidi põnevama pildiga koju jõuda.

Mesilane võilillel

Mesilane võilillel (karikakral, põdrakanepil vms) on tõenäoliselt paljude esimene putukapilt. See pilt tehakse pealtpoolt ja tavaliselt on pildil terav kas mesilase selg või võilill. Pilt muutub hoopis huvitavamaks, kui läheneda võilillele mõne muu nurga alt kui pealt ja proovida mesilane saada pildile kas näo või küljega. Teravus peaks taolisel pildil olema mesilase silmade peal ja ei kuskil mujal. Lisaks, kui pilt teha poolpilves ilmaga, muudavad pilved pilti rikkuvaid kontrastseid varje mahedamaks ja kui ka tausta kontrollida, siis nii võib väikese proovimise järel ja hea õnne korral juba täitsa arvestatava mesilasekaadri teha.

Kuna võililledel käib teisigi putukaid, miks mitte oodata, kui mõni neist mesilase lähistele satub ja siis pilt teha.

Päikeseloojang

Päikeseloojangut on vist pildistanud ka need, keda muidu fotondus täiesti külmaks jätab. Ja tulemus on tavaliselt suhteliselt ühene – ülepõlenud, tuumapommitaoline päikeseketas keset heledat taevast. Pole ka ime – valguse erinevuse tõttu päikese juures ja maapinnal on päikeseloojang ka tõsistele maastikupildistajatele paras pähkel koos igasuguste lisaabivahenditega. Seepärast on targem mitte keskenduda päikesele, vaid päikese kõrval asuvale värvilisele taevale nii, et päike kaadrisse ei jääks. Mida kaugemal külje peal pildistatav taevas päikesest on, seda parem ta pildi peal välja näeb.

Ilusaimad taevavärvid tulevad tihti nähtavale alles siis, kui päike on horisondi taha vajunud (panoraam kolmest kaadrist).

Metskits metsaserval

Paljudele inimestele on metskitse nägemine metsaservas esimene tõsisem kokkupuude metsiku loomaga. See erutus, mis sellisest kohtumisest tekib, sunnib kohe fotoaparaadi järele haarama ja ükskõik kui kaugel loom ka ei oleks, kiiresti pildid ära tegema. Siiski, et taolise kohtumise juures ka emotsioon pildile püüda, tasub korraks rahustavalt sisse hingata ning hoopiski kas vaikselt allatuult kitsele liginema hakata või üldse ootama jääda. Viimane on targem teguviis juhul, kui kits pildistajat märganud on. Ja siis, kui loom metsaservast eemaldub, saame pildile juba korralikus suuruses kitse ja parema tausta kui säbruline mets. Kui kits aga otsustab mitte koostööd teha, siis pole ka midagi pahasti, sest silmad lahti ringi käies näeb ilmselt juba järgmise metsatuka taga järgmist metskitse.

Kitsede pildistamiseks parim aeg on talveõhtud ja –hommikud – talvel kogunevad nad karjadesse ja käivad toidupoolist peamiselt lagedate kohtade pealt otsimas.

(Linna)luik

Linnud, kes linnaparkides saiatüki peale inimesele kasvõi sülle ronivad, on pildistajale kerge saak. Mis viga on teha pilti, kui luik sõna otses mõttes peo pealt sööb! Siin on aega veidi kadreeringule ja pildile mõelda, siin saab teha pildi, mis metsikus looduses tihtipeale võimalik ei ole. Näiteks pildistada kükakil või miks mitte isegi kõhuli, kus luik alt ülesse vaatena väga suursugune paistab. Või siis teha luige mõnest kehadetailist lähivõte. Lisaks on soovitatav, kui eesmärk ei ole just söömise pildistamine, komponeerida pilt nii, et see võimalikult ’saiavaba’ jääb.

Luigeportree. Tänu saiale oli lind vaid 30-40 cm kaugusel, mis võimaldas kasutada pildistamiseks makroobjektiiv.

(906)