Jaanuari lõpus tutvustas droonitootja DJI oma järjekordset uut lennumasinat – DJI Mavic Air, mida reklaamitakse kui kompaktset ja lihtsalt kasutatavat intelligentset drooni. DJI toodete reas paikneb ta Sparki ja Mavic Pro vahepeale.

DJI Mavic Air

Kuna minu põhidroon on DJI Inspire 2, mis on suur ja kohmakas kaasa vedada, siis olen juba mõnda aega silmi lahti hoidnud ja mõelnud millegi kompaktsema ostmise peale. Midagi sellist, mis mahuks taskusse või fotokotti ja kannataks ka reisile kaasa võtta. Spark on minu jaoks valikust välja jäänud kahel põhjusel. Esiteks ei toeta Spark DNG pildiformaati ning teiseks ei meeldi mulle see, et Sparki ei saa kokku voltida. Ning varem proovitud DJI Mavic Pro, mida saab küll küllaltki kompaktseks kokku voltida, pole muude parameetrite poolest muljet suutnud avaldada.

Õnneks juhtus nii, et esimesed Mavic Airid jõudsid Photopointi täpselt 45. Tartu Maratoni nädalal. Seega tekkis suurepärane võimalus kohe päriselus droon proovile panna. Laupäeva päeval sain ma drooni kätte ja pühapäeva hommikul oli vaja sellega juba maratoni stardis olla. Seega jäi aega drooniga tutvumiseks üks napp õhtu. Õnneks on aga DJI’l üldiselt kõik droonid sarnased ning sama app’i kaudu juhitavad, seega peamine tutvumine oligi akude laadimine ning drooniga füüsiliselt tutvumine. Kuidas käpad lahti voltida, mis järjekorras kokku voltida, kuidas vahetada kiirelt akut, kuhu käib mälukaart ning kuidas gimbali kaitse eemaldamine ja paigaldamine.

 

Esmamuljed füüsilise poole pealt

Esimene ja kõige meeldivam avastus oli see, et kokku volditud käppadega on Mavic Air isegi väiksem kui Spark. See on kindel pluss! Lisaks sellele, et droon mahtus kenasti fotokotti ära selgus ka, et ta mahub kenasti talvejope taskusse. Tõsi, taskust välja võtmisel pidi natuke ettevaatlik olema propelleri otstega, et need tasku serva taha ei jääks.

Teine suur pluss ja oluline edasiminek võrreldes Mavic Proga on gimballi asetus. Airil on nimelt gimbal paigutatud küllaltki drooni kere sisse, mis tähendab seda, et gimbal on hästi kaitstud ja loodetavasti on ka suur tõenäosus, et õnnetuse korral võiks gimbal terveks jääda. Kolmanda positiivse üllatuse, mille tahaks veel eraldi välja tuua, leiab aga puldi küljest. Kui Mavic Pro pulti fotokotti pakkides oli mul kogu aeg mure juhtkangide pärast, siis Mavic Airi puldil on võimalik juhtkangid transpordi ajaks küljest ära kruvida ning asetada spetsiaalsesse puldi sisse ehitatud hoidjasse. Väga mugav lahendus. Tõsi, ilmselt tähendab see küll ka seda, et nüüd hakkavad need juhtkangid aeg-ajalt ära kaduma.

Negatiivse külje pealt oskaksin välja tuua ainult selle, et drooni käppasid tuleb kokku voltida õiges järjekorras. Vales järjekorras voltimise tulemusena jäävad propelleri labad mõningase pinge alla ja see pole hea.

 

Tarkvara ja lennu omadused

Tartu Maratoni päev oli küllaltki tuuline ja külma oli umbes 10 kraadi kandis. Ehk siis mitte just kõige sõbralikumad olud ühele pisikesele droonile, mis peab oma toite saama pisikese aku pealt. Üldiselt peab tunnistama, et kogu selles kompotis osutusid kõige nõrgemaks lüliks aga hoopis minu sõrmed, sest peale 15 minutit lennuaega tuli maanduda.

Akut oli veel järgi 34%, aga sõrmed olid omadega läbi. 15 minutit on küll vähem kui DJI poolt lubatud 21 minutit, aga kui arvestada, et lendamine oli -10 kraadises temperatuuris ning tuulega, mille kohta pidas droon tarvilikuks ka pilooti ettevaatusele manitseda, siis leian, et tegemist on vägagi eeskujuliku tulemusega. Ning kui sõrmed poleks ära külmunud, siis kindlasti oleks selle 34% akujäägi juures veel mõned minutid lennuaega droonist välja pigistanud.

Kuna Mavic Air on eelkõige mõeldud nö tavatarbijale, siis on siia drooni kamaluga pistetud igasugu automaatikat, nii takistuste vältimise kui ka nö “Intelligent Flight Mode” osas. Üks asi, mis mind väga positiivselt üllatas oli APAS (Advanced Pilot Assistance System). Kui varemalt toimis Obstacle Avoidance selliselt, et nägi takistust ja peatas drooni enne kui see takistusega kohtuda jõudis, siis nüüd APASega proovib droon ise leida tee ümber takistuse, et jätkata lendu piloodi poolt soovitud suunas. Väga hea asi päris alustavale piloodile kui ka keskmisel tasemel piloodile keerulisemates oludes. Näiteks metsas puude vahel.

 

Pildikvaliteet

Pildikvaliteedis oskan seada võrdluses kõrvuti Mavic Pro ja Mavic Airi. Sensor on mõlemal sama suur, 1/2.3″ 12MP. Väike erinevus on objektiivis/läätses. Mavic Pro puhul on tegemist 28mm (35mm ekvivalent) F2.2 objektiiviga ning Mavic Airi puhul 24mm (samuti 35mm ekvivalent) F2.8 ava. Ehk siis Mavic Airi kaamera vaatenurk on natukene laiem ning objektiiv on grammikene “pimedam”. Lisaks pole Mavic Airi puhul eraldi fokusseerimist, tegemist on nö “kõik fookuses” tüüpi kaameraga, mis võiks kenasti sobida just algajale, kes tahaks lihtsalt ja kiirelt oma pildi kätte saada. Esialgse kogemuse põhjal julgen öelda, et Airi piltidel on rohkem detaile kui Pro piltidel.

Igatahes minu jaoks olid Airi pildid väga positiivne üllatus ja kuna hetkel mõtlen aktiivselt teise nö reisi- ja matkadrooni soetamise peale, siis Mavic Air on tänase seisuga väga tugev kandidaat.

Mavic Air detailirohkus on muljet avaldav

 

---

Tarmo tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebook’is või veebilehel tarmohaud.ee

(791)