Võta endale ülesanne

© Tekst ja fotod: Sven Začek

Suur osa fotograafiast seisneb nägemises ja nägemuses. Näha midagi, mida pildi püüda ning siis nähtu oma nägemuse kohaselt igaveseks jäädvustada. Fotograafi nägemine on ajas muutuv suurus. Nägemus on vähemmuutuv. Nägemise all mõtlen ma siis mingit huvitavat hetke, detaili või asjaolude kokkusattumust. Midagi sellist, mis annab fotole ainest. Nägemus tuleb mängu siis, kui nägemine ehk motiivi avastamine on juba möödas ja käes on aeg nähtu pildiks vormistada.

Ma julgen väita, et nägemine on isegi tähtsam kui nägemus. Esiteks sellepärast, et ilma nägemiseta ei leia motiive, mille kaudu oma nägemust kujutada. Teiseks, kui nägemine on korras, küllap siis piisava intelligentsuse korral ka nägemus tekib. Raske on oma nägemist aga värskena hoida, et see ei hakkaks korduma ja ei otsiks ilmapildist sarnaseid asju, vaid oleks pidevalt avatud uudsele. Just selle uue ja uudse äratundmine on vaevarikas, sest seda hakkavad varjutama eile ja üleeile uudsena tundunud asjad. Teisiti öeldes on raske leida uusi motiive vanade heade motiivide hulgast. Paljud fotograafid on tundud, et aja möödudes võib silm hakata alguses uudsena, kuid nüüd juba tuttavaks saanud radadel hulkuma. Tulemuseks on sarnased pildid. Sarnaselt komponeeritud, sarnastest asjadest jne. Mõned kutsuvad seda käekirjaks, kuid enamik eelistab kindlasti käekirja, mis suudaks pidevalt üllatada. Äratundmine on hea, kuid meeldivalt üllatamine veelgi parem.

Selleks, et ennast värskena hoida on vaja oma fotograafilist nägemist stimuleerida, milleks on mitmeid meetodeid. Üks vahvamaid, millest mina lugenud olen, on endale ülesande väljamõtlemine, mis sunniks tavapärastest pildistamispiiridest väljaspool mõtlema ja tegutsema.

Maailma kuulsaima ülesande tegi omale Jim Brandenburg, mille tulemusena ilmus 1997 novembri National Geographicus artikkel, mis püstitas mitu ajakirja rekordit. Nimelt oli see läbi aegade kõige rohkemate piltidega illustreeritud lugu, kuid nende piltide tegemiseks kulus kõige vähem filmi. Milles siis konks? Brandenburg tundis, et tema fotograafiline nägemine vajaks värskendamist ning otsustas teha 90 päeva jooksul sügisesest pööripäevast kuni talvise pööripäevani iga päev ühe ja ainult ühe pildi oma tuttavatel radadel. Võimas oli selle kohta lugeda ja kindlasti oli võimas seda ka läbi viia, sest Jim ütles ise järgmised sõnad: „Projekti õnnestumiseks seatud jäigad piirangud (ainult üks pilt iga päev) sundisid mul ennast ja mu kunsti hindama viisil nagu ma seda kunagi varem teinud ei olnud. Minu metsik ja isoleeritud elukoht muutus pärast seda igaveseks.” Kõik 90 päeva jooksul tehtud pildid avaldati NG’s koos emotsionaalsete lugudega, mis jäid piltide taha. Loomulikult sai sellisest üritusest ka äärmiselt edukas raamat: „Chased by the Light”. Mille kõigeni võib viia soov muuta ennast ja oma pildistamisstiili.

90 päeva jooksul niimoodi pildistada on igal juhul väga ekstreemne ja nõuab tohutut tahtejõudu. Usun, et paljud meist polegi veel oma fotograafias sinnamaale jõudnud, et vajaksid nii ekstreemset virgutusvahendit. Sellepärast on mitmeid leebemaid ja ka kõigest ühe päeva jooksul virgutavaid nägemisharjutusi:

Ühe objektiivi retk

Fotokott on hirmus raske ja kui palju kordi me oleme heast motiivist lihtsalt mööda jalutanud, sest ei viitsi objektiivi vahetada? Vähemalt mina küll olen. Looduses liikudes on mul kaamera nö „hundiseades” nagu ma ise armastan öelda. See tähendab, et valgus on mõõdetud, kaamera on sisse lülitatud, ees on kõige pikem toru, mida valgus parajasti lubab ning kaamera on kaenlas laskevalmis. Statiiv ja teised objektiivid on seljakotis. Niimoodi jalutades hakkab ikka üht-teist silma, kuid tihti ei viitsi peatuda, õngitseda kotist välja lainurk või makroobjektiiv ja leiuga tegelda. Ometi ma ju tean, et ka alguses keskpärasena paistnud motiivist on pooletunnise töötamise käigus võimalik saada väga huvitavaid võtteid. Kuid ikkagi…hunti tahaks. Alati on aga nii, et ei saa hunti ja siis pärast ei satu enam ka varem leitule uuesti peale.

Kui hea oleks aga metsa minna kõigest ühe objektiiviga? Siis poleks muret ja saaks kohe pildistada. Seda meetodit olen ma harrastanud küll. Päevasele retkele võtnud kord teleobjektiivi, kord makro ja kord lainurga. Peab ütlema, et see inspireerib väga tugevalt ja keerab nagu silmanägemise kaasasolevatele millimeetritele vastavaks. Igalt selliselt päevalt on tulnud huvitavaid tulemusi, millega ma väga rahule olen jäänud ning mida poleks „hundiseades” saanud.

Neli aastaaega samas kohas

Selline natuke kulunud ja paljukasutatud teema, kuid üllatavalt vähestel on õnnestunud see edukalt läbi viia. Minu sealhulgas. Aastaid olen ma planeerinud, kohtigi on mitmeid välja mõeldud, kuid tegudeni pole jõutud. Hea lahendus on näha sellel kodulehel, lehe keskel:
http://www.davidnoton.com/gallery1.htm

Neli aastaaega võib laiendada näiteks ka 12 kuu peale, et üleminekud oleksid sujuvamad ja seeria pikem. Tahaks lubada, et sellel aastal teen ära, aga ei julge J Äkki on teisi julgeid?

Kuu teema

Vahetevahel on fotokalad (fotofoorumi foto.kala.ee liikmed) omale võtnud kambaülesande, mille käigus kõik pildistavad ühe kuu jooksul sama teemat, Brandenburgile sarnase ideega, et igast päevast valitakse välja üks pilt. Selline ülesanne sunnib ühes suunas mõtlema nii konkreetselt kui ka abstraktselt ja piisavalt pika aja jooksul kujuneb kokku väga huvitav nägemustekomplekt. Siin rõhutan ma just nägemuse olulisust, sest teema tuleb valida eelnevalt ja siis valitu kohaselt tegutseda ehk siis nägemuse järgi näha.

Sarnaseid ennast fotograafiliselt takka sundivaid ülesandeid on võimalik väga-väga palju välja mõelda. Inimese laiskus ja rutiinisõltuvus vajavad pidevat stimuleerimist. Ikka selleks, et pildid paremaks ja huvitavamaks läheksid.

Pilt lainurgapäevast metsas.

Pilt makroobjektiiviga veedetud päevast.

(574)