Minu ees laiub ilus võrratu kuppelmaastik. Midagi sarnast nagu Lõuna-Eestis, kuigi ma asun hoopis Eesti ekvaatoril. Päike sõuab horisondi poole ja kuldab kuplid üle sooja õhtuvalgusega. Olen sättinud ette lainurkobjektiivi, objektiivi ette kiilfiltrid ja paigutanud nad statiivile. Oma digikaamera valgustundlikkuse olen keeranud võimalikult madalaks, ava seadnud F11 peale. Säriajaks määrasin 1/6 sekundit, mispeale olen menüü kaudu aktiveerinud ka peegli eelluku funktsiooni, vähendamaks vibratsioone. Kõik on pildistamiseks valmis.
Vahetult enne päästikule vajutamist märkan silmanurgas midagi liikuvat. Saagijahil kõrvukräts on minust vaevalt 70 meetri kaugusel ja lendab otsejoones minu poole. Teleobjektiiv lebab minu jalgade juures fotokotil. Tean, et mul on aega kümne sekundi ringis. Kaamera statiivilt maha, lainurk eest, tele ette, menüüsse, peeglilukk maha, tundlikkus 400 peale, ava maksimaalse peale, särimõõdik taevasse, säri +1 2/3, lind fookusesse – klõps. Lind teeb uhke kaare ja muudab suunda. Pilk ekraanile – olemas! Nüüd on aega hinge tõmmata. Ise ka ei suuda uskuda, et nii kiiresti maastikuseadest linnuseadesse sain.
Kuuldes päästikuklõpsu, tegi öölind elegantse pöörde ja muutis igaks juhuks suunda.
Kaamera kiiret käsitsemist olen pildistamisel alati pidanud tähtsaks omaduseks. Nüüd tasus see end kuhjaga ära. Oma rännakutel, kusagil väljal passides või varjes töötades on tihti tulnud ette olukordi, mil silma tõstmine pildiotsija tagant on olnud mõeldamatu, sest taoline liigutus oleks sessiooni lihtsalt lõpetanud. Seega olen pidanud käsitsema kaamerat pimepeast ja kiiresti, ilma liigseid liigutusi tegemata.
Lisaks une pealt nuppude tundmisele tuli kasuks ka pika objektiiviga objekti täpne leidmine. See on kogemuste ja kuiva trenni tulemus. Mäletan, et olles soetanud oma esimese teleobjektiivi oli seda alguses väga raske silmaga välja rihitud kohta suunata, ilma, et ei peaks kaamerat korrigeerimiseks uuesti langetama. Nüüd suudan peaaegu iga objekti koheselt kaadri keskele paigutada.
Seepärast soovitan näiteks halva ilmaga või lihtsalt vabal momendil kaamerat näppida, proovida tabada maja ümbruses tiirutavaid pääsukesi ja liikuda võimalikult kiiresti maastikuseadest linnuseadesse või vastupidi. Kes teab kuna omandatud vilumus võib ennast ära tasuda.
Selleks ajaks kui ehmatusest üle sain ja kaamera tagasi maastikuseadesse sättisin, oli päike juba horisondi taha vajunud.
(956)
Kommentaarid