© Tekst ja fotod: Sven Začek

Alles hiljaaegu küsis keegi www.looduspilt.ee foorumist, millist välku Zenit E kaamerale otsida tasub. Teemapüstitus leidis kiiret vastukaja, mis näitas, et vana hea Zenit pole veel unustusehõlma vajunud, vaid pakub endiselt huvi. Kuid kas sellega tänapäeval üldse midagi teha ka saab ja kui saab, kas siis on sellel mõtet?

Fakt on see, et praegusel autofookuste, kaamerasiseste särimõõdikute, kirstallselgete prismade ja digisensorite ajastul saab Zenitiga ikka sama häid pilte teha kui kolmkümmend aastat tagasi. Võib olla isegi paremaid, sest filmitehnoloogia on kõvasti edasi arenenud. Ühesõnaga pole Zenit ise kuidagi kehvemaks läinud, selle kõrvale on tekkinud aga hulganisti võrdlusmomente, mis oma pildikvaliteedilt vanast vene kaamerast selgelt üle on. Seega on küsimus nagu vastatud. Zenidiga saab endiselt pilte teha, aga mitte nii hästi kui tänapäevaste vahenditega. Nii võib öelda kasutades mõõdetavaid võrdlusi. Kuid sellel küsimusel on veel üks mõõtmatu tahk. Seda võib nimetada nostalgiaks. Kui sul on kapi peal vedelemas isa või vanaisa ostetud kaamera, mis on täiesti töökorras ja mõnel õhtul koos perega vanu pilte vaadates kostub üle kellegi huulte “vau”, siis võib tekkida isu rännata vanadel radadel, võtta näppu vana tehnika ja panna sinna sisse mustvalge film.

Kuna fotograafia on protsess ja see protsess on hobiks paljudele, siis tihti ei olegi eesmärk saada võimalikult kõrgelt arenenud tehnika abil maksimaalse kvaliteediga pilte. Vahepeal on eesmärgiks läbida pildistamisprotsess teistmoodi, nii nagu seda vanasti tehti. Siis ei lõppenud töö ainult väljas olles, selleks ajaks oli möödas vaid pool. Sest samatähtis pildistamisele oli ka piltide ilmutamine. Niisiis oli ka ebaõnnestumise tõenäosus palju suurem, sest ebaõnnestumise kohti oli rohkem. Praegu kehtib ju enamasti reegel, et kui digikaameraga on klõps tehtud, siis on pilt juba olemas. On äärmiselt ebatõenäoline, et puruneb mälukaart või juhtub midagi muud, mis suudaks pildid ära kaotada enne kojujõudmist. Zenidiga pildistades tuleb pärast päästikule vajutamist hoolitseda selle eest, et film kaamerast korralikult kätte saada ning ka ise ära ilmutada. Ise ilmutamine eriti kogemuste puududes on üks paras pähkel. Muidugi võib filmi ka laborisse ilmutusse viia, kuid siis kaotaks protsess suure osa oma nostalgiast. Niimoodi ise kätt külge pannes tekitab õnnestumine hiljem väga hea tunde. Nagu oleksid saavutanud midagi suuremat. Vanasti oli see tavaline, nüüd aga eriline.

Lisaks nostalgiale tasub Zenitiga „jamada” ka sellepärast, et see nn algeline tööriist õpetab paljudest probleemidest ümber minema. Pildiotsija on väga tuhm ja sealt on raske aru saada, millal fookus paigas on. Pideva fokuseerimise asemel õpi hindama motiivi kaugust ja kasutama hüperfokaalset fokuseerimist. Siis saab tihti keskenduda ainult kadreerimisele ja ei pea pidevalt raskesti liigutatavat fokuseerimisrõngast edasi-tagasi keerutama.

Zenit pakub fotograafia algtõdede õppimist karmikäelise koolitaja poolt, teiseks pakub ta ka mõnusat sotsiaalset äraolemist rännates nostalgilistel radadel koos oma esivanematega. Need kaks tähtsat rolli ilmselt ei kao inimeste eludest kunagi, niisiis ei pea ka Zenit muretsema meie eludest kadumise pärast. Ikka tekib tahtmine võtta vana rauakolakas ja panna sinna siis rull mustvalget filmi….

Seniit harakaga.

Zenit näitab pildiotsija kaudu ainult 85% tegelikult kaadrile jäädvustuvast. See seab kadreerimisele omad nõksud.

Pildiidee oli tegelikult selline.

(4084)