Väljalõige täissuuruses pildist (vaata altpoolt)

Juulikuu, hapukurgihooaeg, südasuvi… kuum ja kuiv (mitte tänavu). Mida nüüd teha? Putukaid saab pildistada küll, aga kuidas kuuma ja piiratud nähtavuse ajal loomi pildile saada?

Praegusel ajal fotograafi kasutuses olevad avamaastikud on kas niidetud või on neil hein liiga kõrgeks kasvanud, et keegi peale põtrade sealt välja paistaks. Niidetud heinamaad ei paku just väga ilusat keskkonda metsloomade pildistamiseks. Vaatlemiseks ja pildistamise hajrutamiseks aga küll.  Tihti tulevadki loomad just niidetud heinamaadele toituma. Metskitsed uusi värskeid kasve sööma ja oma pulmatantsu lööma ning rebased niiduki alla jäänud konnade ja hiirte jäänuseid otsima või siis madala heina seest uut elusat saaki püüdma. Tegevuses loom on fotograafile alati kergem saak, sest looma tähelepanu on tegevusele suunatud. Niidetud heinamaale jäetud heinapallid pakuvad ka head varju hiilimiseks. Niisiis niidetud heinamaadel ja jõeluhtadel tasub praegu pilk peal hoida ning kui on oskusi ja õnne, siis saab mõnele elukale nii lähedale, et niidetud keskkonda eriti pildile ei jäägi.

Niitmata aladel on pilti raskem teha, kuid tulemused võivad huvitavamad olla. Nii kipub see tihti olema, et raskemast situatsioonist võib saada põnevamaid võtteid.

Tänavusel tuulisel suvel saab tuult just niitmata aladel väga hästi ära kasutada ning seda on ka vaja, sest tiheda heina sees liikumine tekitab tahes tahtmata heli, mis loomi häirib ja peletab. Loomade leidmine on kõrge heina puhul raskem ja juhtub tihti nii, et keegi hüppab heina seest püsti ja põgeneb ilma et oleks teda varem märganudki. Nii sai alguse ka selle kitsepildi lugu. Ma lonkisin mööda metsaserva lootuses kedagi kohata, kui see korraliku sarvepaariga sokuisand minust paarikümne meetri kauguselt pikkade hüpetega minema putkas.

Kuna ma olin tulnud tuule suunda arvestades õigelt poolt, siis oli tema hirmu allikaks heli. Kuna lõhn temani ei jõudnud, siis ei saanud ta teada, kes heli tekitas ning jäi pärast kolme-nelja hüpet seisma ja tagasi vaatama. Mina olin selle aja jooksul juba põlvili laskunud, mistõttu jäi ainult minu peanupp heinast kõrgemale. Sokuke kuulas ja nuusutas, nuusutas ja kuulas, kuid ei suutnud kuidagi midagi ohtlikku tuvastada. Kõndis siis natuke edasi-tagasi ja rahunes ning otsustas püsti toituma hakata. Esimese paari minuti jooksul tõstis veel paar korda igaks juhuks pead ja heitis pilgu minu, kui heli tekitaja suunas, kuid suutmata kõrgest heinast midagi ohtlikku eristada rahunes jällegi. Õnneks võttis ta ka õige pea suuna minu poole. Kohati oli raske näha, kas loom ikka sööb või on juba pikali heitnud, sest hein oli tõesti kõrge.

Kümmekond minutit sääskede toitmist möödas, jõudis metskits pildistasmiskaugusesse. Sellel puhul on alati raske võtta vastu otsus, millal teha esimene pilt, sest fotoaparaadi katikuklõps võib looma käitumist muuta või ta sootuks peletada. Minu kindel soov oli just tekkinud olukorda edasi anda, mis tähendas kujutada metskitse kõrges heinas. Ootasin veel kolm-neli meetrit ja kui sokuke pea tõstis vajutasin päästikule.

Muidugi kuulis loom teda jäädvustanud aparaadi tekitatud heli, aga ei saanud ikkagi veel asjast täit selgust ja jätkas söömist ning lähenemist. Järgmised pildid tegin veelgi lähemalt ja nüüd loom peatus, et asja korralikult uurida. Alguses proovis kõrvadega midagi tabada, siis võttis ka nina appi ja oligi minu vaimusilmas ettekujutatud hetk saabunud, sest ninaga millegi kahtlase tabamiseks ajas sokuisand kaela õieli ning see oligi kõrge heinaga pilt, mida ma olin soovinud. Loom kael õieli ja nina töös leidmaks endale teed ja tuvastamaks ohtusid.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Pilvine õhtu, tunnike enne päikeseloojangut.

Pildiformaat – 3:2, pildistatudki püstkaadrina.

Kadreering – Klassikaline kadreering elusobjekti jäädvustamisel, kus vaatamise (seekord siis nuusutamise) suunas jäetakse rohkem ruumi. Hea taustaelemendi moodustas taamale jääv metstukk.

Säritus– Täisava F5,6, et taust võimalikult ühtlaselt uduseks lasta. Säriaeg 1/250 sekundit, ISO 4000. Pildistatud maas istudes käest.

Tehnika – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII konverter.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom  4 tarkvaraga.

Loe kõiki Sveni pildilugusid siit

(267)