© tekst ja fotod – Veljo Runnel

Kuidas saab keegi keelata mul pildistada? Selline trotslik küsimus võib tekkida, lugedes loo pealkirja.

Euroopaliku kultuuriruumis, kus elu-olu käib seadusi järgides, on teatud puhkudel tõesti keelatud kas pildistamine või teatud kohtades liikumine, mis välistab sageli ka seal pildistamise. Siinses loos käsitleksin loodusega seotud pildistamisraskusi.

Seadusi on tark tunda, et loodushuviline fotograaf kogemata kombel seadustega pahuksisse ei satuks. Vastutustundlik loodusfotograaf mõistab muidugi, et need seadused ei ole mõeldud inimeste kiusamiseks, vaid looduse hoidmiseks. Kui kaubanduskeskustes ja muuseumites kaitstakse omandit või takistatakse sellega kasu teenimast, siis looduses kaitstakse loodust ennast.

Pildistamine kui selline ei ole Eesti seaduste järgi looduses keelatud, kuid kui selle käigus ohustatakse mingit looma- või taimeliiki, lõhutakse nende liikide elukohta või häiritakse neid tundlikul ajal, siis kaudselt keelatakse läbi liikumiskeelu ka pildistamine. Eraomandis oleval loodusmaastikul liikudes võib aga looduspiltnik põrkuda omaniku huvidega ja peab järgima maaomaniku seatud reegleid.

Kuidas aga peab õnnetu fotograaf teadma, kuhu ta üldse tohib minna ja millist kurja ametnikku ta kartma peab? Kas ta peab tõesti läbi uurima kõik Eesti riigis välja antud seadusandlikud aktid, et mõistlikult looduses samme seada? Või peab ta võtma riske ja maksma trahve, kui kohtab metsas või luhal keskkonnakaitseinspektorit? Või peab ta põgenema püssiga vehkiva maaomaniku eest?

Annaksin siinkohal mõned abistavad vihjed.

Riigimaa ja eramaa

Erinevate seaduste põhjal on kokku pandud “igaüheõigus” – lihtne kirjeldus, millised on õigused ja piirangud looduses liikumisel. See on kindlasti abiks ka loodusfotograafile.

Lihtne on, kui minnakse kaitse alla mitte kuuluvasse loodusesse riigimaal. Seal võib mõistlikkuse piires talitades viibida piiramatult ja pildistada kõike, mida süda lustib.

Eramaal peab ettevaatlikum olema. Kui omanik on vastava märgi välja pannud, siis temale kuuluvasse metsa või rabasse marju korjama ei tohi minna. Ka pildistama mitte. Kui aga märki pole, võib päikesetõusust päikeseloojanguni ka erametsas seeni-marju korjata ning pildistada.

Eramaaga piirnevate veekogude ääres peab maaomanik jätma liiklemiseks kallasraja.

Looduskaitseala

Kui aga satute looduskaitsealale, on asi keerulisem. Teadmatus võib lõppeda sellega, et järelvalvet tegev looduskaitsetöötaja võib teile trahvi määrata.

Looduskaitsealad on sageli jaotatud eri tsoonideks. Reservaatides on tavainimesel liiklemine täiesti keelatud. Sihtkaitsevööndites võib küll liikuda (teatud oludel ka seal mitte), kuid telkimine ja lõkke tegemine on keelatud. Samuti on seal keelatud massiürituste korraldamine. Nii et kui tahata looduskaitselale 60 loodusfotograafiga sissetungi korraldada, on see seadusevastane.

Teatud juhtudel võite hankida loa “keelutsoonides” liikumiseks, aga siis peab see olema tõeliselt mõjuv ja üllas põhjus. Sagedamini on need load seotud teaduslike uurimustega, mille käigus on vaja faunat või floorat lähemalt tundma õppida.

Looduskaitseseadus

Siinkohal väljavõte looduskaitseseadusest, mis üldjoontes annab teada, mida tohib teha sihtkaitsevööndis:

§ 30. Sihtkaitsevöönd

(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena.

(2) Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud:

1) majandustegevus;

2) loodusvarade kasutamine;

3) uute ehitiste püstitamine;

4) inimeste viibimine kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas;

5) sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine;

6) telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine.

Täpsemat infot teid huvitava kaitseala piirangute kohta saab Riigi Teatajas ilmunud kaitse-eeskirjadest, mis on iga kaitseala kohta eraldi. Sealsesse otsingumootorisse saate trükkida kaitseala nime ja ongi käes.

Kaitseala piirid saate kindlaks teha Maa-ameti kodulehe kaudu, kus paiknev kaardiserver annab väga täpset infot kaitsealade piiride ja ka tsoonide kohta. Maa-ameti veebilehe kaardi abil saate ka kindlaks teha, kas viibite era- või riigimaal.

Kui tahate mõnda haruldast looma või taime pildistada, peaksite uurima Looduskaitseseadusest, kas see tegevus üldse võimalik on. Kui te avastate pildistamisretke käigus mõne ohustatud liigi püsielupaiga, siis peaks vastavalt seadusele ka looduskaitsjaid sellest teatama.

Lindude tahtlik häirimine pesitsemisel on keelatud kõikide, nii kaitstavate kui ka tavaliste liikide puhul.

Pildistamine jahipiirkonnas aktiivsel jahiajal ei ole küll keelatud, kuid see võib tervisele või isegi elule ohtlik olla. Nähes tee ääres liikumas neoonvärvi vestides mehi, võiks seal looduse pildistamisest pigem hoiduda.

Kui on kindel plaan jahihooajal metsa pildistama minna, võite selle piirkonna jahiseltsist järgi uurida, kuidas jahiajad ja piirkonnad on paika pandud, et õnnetust vältida. Kui mõni jahimees võsas hiilimisjahti peab, siis peab lootma tema silmanägemisele, et ta teid metssea või hundiga segamini ei ajaks.

Eredavärvilise riietuse kandmine tuleb sel juhul tervisele kasuks, samas teeb see fotograafile raskeks loomadele pildistamiseks lähemale hiilimise.

Kui loodusfotograafil on olemas südametunnistus, jääks ära suur osa seaduste uurimise vaevast. Südametunnistusega loodusesõber saab ilma seadusetagi aru, kust jookseb piir, millest edasi hakkab ta loodust häirima. Olgu selleks häirimiseks siis kotkapesa all pildistamine või ATV-ga rabas sõitmine.

Matsalu rahvuspargi Saastna sihtkaitsevööndi rannaniitudel on inimeste viibimine keelatud lindude pesitsus- ja rändeajal.

(1751)