Fotograaf Kaupo Kikkas: 70 000 pilti hiljem

Autor: Kaupo Kikkas 14.09.2017 11:06 Kommentaarid:

(keskmine hinne: 5.00)

Kui aasta alguses kirjutasin enda kaameravahetusest ja esimestest emotsioonidest Sony A7R II kaamerasüsteemiga, siis täna, 70 000 pilti hiljem olen kaameraga veetnud lugematu arvu tunde ja ta pole mind alt vedanud.

See aeg on osutunud mu senise elu kõige kiiremaks perioodiks. Siia on mahtunud kõige erinevamad tööd üheksas riigis: alates dokumentalistikast maastikuvõteteni ja väikestest viie minuti kiirtöödest suurima projektini Saja Lugu. Üheti on see hea, et olin sunnitud uue süsteemiga kohe tööle asuma ja kahtlusteks ning ülemõtlemiseks polnud lihtsalt aega. Teisalt on see halb, sest endiselt on veel mitmeid asju, mida ma pole saanud rahulikult uurida ja katsetada ning millest ma lõpuni aru ei saa.

Mulle tundub, et täna, mil sisuliselt kõik uued kaamerad teevad suurepärase kvaliteediga pilti, on muutunud veelgi olulisemaks kõik see, mis paikneb tehnilises mõttes pildist väljaspool. Ennekõige fotograafi enda emotsionaalne vorm – et sa tahaksid oma kaamera haarata, et see käituks alati vastavalt su ootustele ega veaks sind alt. Kindlasti on meil kõikidel palju neid olukordi, kui me ei viitsi kaamerat välja võtta ja teeme kiire pildi telefoniga või veelgi hullem – me ei võta kaamerat kaasagi. See võib tunduda väheolulisena, kuid tegelikkuses hakkab nendest väikestest demotiveerivatest detailidest lumepall veerema ja tulemusena näeme, et üha rohkem inimesi teeb pilti, aga aina vähem võetakse seda tõsiselt.

Piltide tehniline kvaliteet on perfektne, kuid sisuliselt on meil oma piltidega aina vähem öelda. Ning siinkohal pole üldse oluline, kas see on professionaalne või harrastajatase. Üks mu paljudest lemmikutest, Erwin Blumenfeld, palus ennast alati harrastajaks nimetada, kuna tema jaoks oli professionaalsus loomingu surm. Ma arvan, et need asjad võivad küll vabalt käsikäes käia, aga kõige alus on mõte ja soov pildistada.

Müratekitajast vaikseks vaatlejaks

Minu jaoks on suurima muutuse töös toonud hääletu pildistamine, mida Sony a7R II hübriidkaamera võimaldab. See on andnud mulle palju pilte, mis seni võimalikud polnud ning on leidnud rohkem kasutust, kui esmalt oodata oskasin. Ennekõike muidugi olukorrad, mil kaamera klõps on nii segav, et seetõttu polnud seni pildistada üldse võimalik: kontserdid, etendused, salvestused ning video- või filmivõtted. Tänu hääletule kaamerale olen saanud n-ö varastatud hetki, mis seni jäid püüdmatuks. Samuti olukorrad, mil pildistamine oli küll võimalik, aga klõps oli häiriv ja soovimatut tähelepanu tõmbav faktor – nüüd on nendes olukordades täielik tegutsemisvabadus.

Eraldi peatükk on veel kõikvõimalike elukate pildistamine looduses, kus hääletu kaamera annab sulle palju kaadreid lisaks. Kui seni oli juba esimene vajutus risk, et lind või loom lahkub või on vähemalt häiritud, siis nüüd ei ole need vajutused enam loetud ja pead muretsema vaid enda tekitatud müra pärast. Olen võtnud hääletu pildistamise kasutusele ka tundlike modellidega, kes reageerivad kergesti igale klõpsule. Tüüpiline näide sellistes olukordades on silmade pilgutamine või krampi tõmbumine. Nüüd, mil pildistamise hetk ei ole subjekti jaoks enam täpselt tabatav kaob see kramp ka enamasti ära. Me ei saa ka unustada, et olukord, kus inimesele on suunatud “toru” ning tal endal on olukorra üle väga vähe kontrolli, on alati tema jaoks pinge- ja stressiallikas ning kõik, mis aitab seda leevendada, on suur abi fotograafile, kes inimestega töötab.

Aga kuna jutt piltidest ei ole midagi väärt kuniks pilte pole, siis jagan Sinuga, hea Photopointi ajaveebi lugeja, ka ülevaate uue kaameraga tehtud töödest: