Kui sulle meeldib suumida, siis oled õiges kohas. Seekord võtame karbist välja kolm uut, äsja Eestis müügile jõudnud kompaktkaamerat, mis on kõik varustatud 30-kordse suumiga objektiividega. Nendeks kaamerateks on (vasakult): Panasonic Lumix DMC-TZ60, Canon PowerShot SX700 HS ja Sony Cyber-Shot HX60. Need on tippklassi kompaktkaamerad, millesse on topitud võimalikult palju esmaklassilisi funktsioone ja pildistamisrežiime ning mis on võimelised pildistama ilusaid ning eriilmelisi fotosid. Kõikidel on olemas võimalus kasutada manuaalset särijuhtimist ja teravustamist. Samuti on kõikidel olemas optiline värinastabilisaator, WiFi, programmiratas ning vähemalt 1 valikuketas.

Milline neist kolmest kaamerast on parim? Olgu kohe kirjutatud et see artikkel ei anna sellele küsimusele selget vastust. Küll aga annab see loodetavasti piisavalt informatsiooni, et saaksid selles ise selgusele jõuda. Võrdleme kaameraid väliselt ja sisemiselt ning seekord vaatleme isegi pisut pildikvaliteediga seonduvat.

 

Vaatleme esmalt trio tehnilisi andmeid selleks, et kujuneks välja mingi üldisem taustsüsteem. Nagu alumisest tabelist näha võib, on paljud tehnilised andmed kaameratel ühesugused. Sensorite mõõtmed, objektiivide fookuskauguste ulatus ja valgusjõulisus, LCD-ekraanid, sarivõtte kiirused, filmirežiim… Väiksed numbrilised vahed võivad nimetatud andmetes küll olla, aga praktilise pildistamise juures pole need määravad.

 

Olulisemate omaduste võrdlus: Sony HX60 vs Panasonic TZ60 vs Canon SX700

	Sony HX-60	Panasonic TZ60	Canon SX700
Sensor	1/2.3″, 20,4 MP	1/2.3″, 18 MP	1/2.3″, 16 MP
ISO ulatus	100 – 3200 (võimend 6400 – 12800)	100-3200 (võimendusega 6400)	100-3200
Maks. säriaeg	30 sekundit	15 sekundit	15 sekundit
Min. säriaeg	1/1600 sek	1/2000 sek	1/3200 sek
Fookuskaugus (ekv)	24-720 mm (30x suum)	24–720 mm	25–750 mm
Maks. ava	F3.5 – F6.3	F3.3 – F6.4	F3.2 – F6.9
Min. teravustamiskaugus	5 cm	3 cm	1 cm
Raw fail	–	Jah	–
Sarivõtte maks. kiirus	10 kaadrit sekundis	10 kaadrit/sek	9 kaadrit/sek
Värinastabilisaator	Optiline	Optiline	Optiline
LCD-ekraan	3″, 921 000 px	3.0″, 920 000 px	3.0″, 922 000 px
Pildiotsija	–	Elektrooniline, 200 000 px
Programmiratas	Jah	Jah	Jah
Valikukettad	Peal särikompensatsiooniketas, taga valikuketas	Objektiivi ümber valikuratas, tagaküljel valikuketas	Tagaküljel valikuketas
Välklambi ulatus	5.60 m	6,40 m	3.50 m
Filmirežiim	AVCHD, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon	AVCHD, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon	H.264, MPEG-4 (1920×1080, 60p, 30p). Stereomikrofon
WiFi ja NFC ühendus	Jah	Jah	Jah
GPS	–	Jah	–
Aku kestvus	380	300	250
Mõõtmed	108 x 64 x 38 mm	111 x 64 x 34 mm	113 x 66 x 35 mm
Kaal (koos akuga)	272 g	240 g	269 g
Hind Photopointis (05.05.2014)	379€	429€	379€

 

Tehniliste andmete ja omaduste poolest tõuseb siin teistest esile Panasonic TZ60. Jaanuaris, kui seda aparaati esitleti, nimetasin ma seda uudispostituses “Unelmate supersuumiks” ning kirjutasin avalauseks “Tundub, et kompaktsete supersuumide kategooria on saanud uue valitseja.” Tõepoolest – sel on elektrooniline pildiotsija, valikurõngas objektiivi ümber, RAW faili pildistamise võimalus, GPS ning kõigele sellele vastav 50€ võrra suurem hinnasilt. Kahjuks on minu algne entusiasm nüüd, seda kaamerat proovinuna mõnevõrra lahtunud nii et TZ-60 (hoolimata eelpoolnimetatud omadustest) pole enam peajagu teistest üle vaid teistega üsna samal pulgal. Sellest aga lähemalt allpool.

 

Mis on karbis?

Niivõrd võimsa suumiga objektiiv sellises kompaktses korpuses on igal juhul kompromiss – seda just pildikvaliteedi osas. Füüsikaseaduste piire kompavate objektiivide konstruktsioonist tulenevalt ei ole nende kaameratega pildistatud fotode teravus nii hea, kui seda on näiteks 4x suumiga kompaktkaamerate piltidel. Samuti pääseb suure suumi tõttu nendest objektiividest üsna vähe valgust läbi ja seetõttu langeb pildikvaliteet hämaramas valguses käest pildistades. Kui sinu jaoks nii võimas suum oluline ei ole, siis soovitan vaadata samas hinnaklassis kompaktkaamerate poole, millel on väiksem suum ja suurem ava (väiksem avaarv). Näiteks Panasonic LF1 või Fujifilm XQ1. Need on reeeglina ka parema pildikvaliteediga. Kui sinu jaoks on aga võimas suum oluline, siis on siin karbist välja võetavad kahurid sinu jaoks vägagi sobilikud.

 

Panasonic Lumix DMC-TZ60 kaameraga koos on karbi sees laadimisadapter, aku, randmepael, USB-kaabel/laadimiskaabel, CD-plaat PhotofunStudio 9.3 tarkvaraga ja kasutusjuhendid.

 

Canon PowerShot SX700 HS kaameraga koos on karbis akulaadija, aku, toitekaabel, randmepael ning kasutusjuhendid. Märkasite, et kaasa pole pandud USB-kaablit fotode laadimiseks kaamerast arvutisse? Küllap on Canon lootma jäänud, et kõikidel tänapäeva arvutitel on sisseehitatud SD-kaardilugejad. Üldiselt ju ongi..

 

Sony Cyber-Shot HX60 kaameraga koos on karbis toitekaabel, laadimisadapter, aku, randmepael, USB/laadimiskaabel ning kasutusjuhendid.

 

Väline ülevaatus

Heitkem esmalt pilk kaamerate alla, sest siin asub kõikidel akukamber. Nagu näha, on kõigil kolmel kaameral statiivikeermed korralikult metallist – mis on igati hea, sest sellist tüüpi kaameraid võiks ju päris tihti kasutada koos statiiviga.

 

Akukamber on kõigil paremal pool ning sellesse mahutub ka SD-mälukaart. Nagu tehnilistest andmetest lugeda võisime, kestab kõige kauem Sony HX-60 aku. Kõige kiiremini saab tühjaks aga Canon SX700 energialiistakas. Sony ja Panasonicu akude mahtuvuseks on vastavalt 1240 ja 1250 mAh, Canonil 1060 mAh.

 

Akud on sees ja kaamerad sisse lülitatud. Canon SX700 koostekvaliteet koos juhtnuppudega ning tundega, mida kaamera käes hoidmine tekitab, tundub kõige parem. Selle aparaadi pealispind on metalselt sile, pinnaviimistlus on valguse käes pärlendav ning jätab kvaliteetse ja ilusa mulje. Kaamera tundub käes väga tugev. Sony HX60 ei jää korpuse poolest Canonist maha. Selle pinnaviimistlus on peegelkaamerate stiilis pisut krobeline. Tõsidust ja ergonoomilisust lisab esiküljel olev kummeeritud käepide.

Panasonic TZ-60 kaamera seevastu aga jääb korpuse poolest kaasvõistlejaile alla. Vähemalt minu subjektiivse hinnangu kohaselt. Selle kaamera pealispind on sile, matt ja pisut kummisena tunduv. Näppude all on see üsna mugav kuid väljanägemine on odav ning kohutavalt hästi jäävad sellele pinnale näpujäljed. Programmiratas kaamera peal vetrub nagu eraldiseisev pudelikork. Tagaküljele ei ole raatsitud pöidla jaoks panna kummeeritud osa – seal on kummeeritud detaili imitatsioon, mis tegelikult on plastik.

 

Kui Canoni senised SX-seeria kaamerad olid konkurentidest pigem aste allpool, siis SX700 kaameraga on Canon teinud tubli sammu edasi ja konkurentidele järele jõudnud. Näiteks on SX700 esimene SX-seeria kaamera, mille LCD-ekraanil on enam kui 461 000 pikslit. Kõigi kolme kaamera ekraanid kuvavad kadreeringut ja fotosid keskeltläbi 920 000 piksli abil – see tähendab, et nende kaamerate LCD-d on hea terava pildiga.

Tagaküljelt on näha, et kõige ergonoomilisemate nuppudega on Canon SX700. Mitte ainult seetõttu, et nupud on niivõrd suured, aga ka seetõttu, et tagumine valikuratas on väga hästi keeratav ja nupp selle keskel väga hästi vajutatav. Erinevalt Sony kaamerast, kus sile valikuketas ainult laperdab näpu all ning keskel olevat pisikest nupukest tuleb vajutada küüneotsaga.

 

 

Vasakul pool on kõigil kolmel kaameral ühenduspesad (Sony kaameral on HDMI pesa põhja all). Nagu ülalt näha, siis on Panasonicu kaameral kaamerarihma kinnitamiseks aas mõlemal pool küljel. See tähendab, et sellele kaamerale on soovi korral võimalik kinnitada kaasas oleva randmepaela asemel ka kaela riputatavat kaamerarihma.

Canon SX700 HS kaamera eristub teistest ühe spetsiaalse nupu poolest. See asub tagaküljel, ekraanist vasakul. See nupp abistab pildistajat juhul, kui ta on sisse suuminud ja pildistatav objekt kaob vaateväljast. Siis saab seda nuppu vajutades kiirelt ekraanile kuvada laiema vaateväljaga ala. Nüüd saame kadreeringu taas paika seada ja nuppu lahti lastes suumib objektiiv end algsesse asendisse.

 

 

Kuidas akut laadida? Sony kaameral on selleks vaja lausa kolme elementi: USB kaablit, adapterit ja toitekaablit. Kaamera tuleb laadimiseks ühendada vooluvõrku. Panasonic TZ-60 juures pääseme kergemini, kuna vaja läheb nutitelefonidele sarnaselt ainult adapterit ja USB-kaablit. Vooluvõrku tuleb kaamera sellegipoolest ühendada.

Canoni kaameraga on kaasas vana hea akulaadija. See on kõige mugavam ja samas ka kõige praktilisem variant. Tootja jaoks aga ilmselt kõige kallim. Seetõttu on kaameratootjad hakanud järk-järgult eraldiseisvaid laadijaid asendama pisemate adapteritega.

 

Objektiivid kõige väiksema fookuskauguse korral – täielikult välja suumituna.

 

Objektiivid kõige suurema fookuskauguse korral – täielikult sisse suumituna. Canoni ja Sony kaamerad on nüüd koos korpusega ligi 10 cm paksused. Panasonicu kaamera poole cm võrra vähem.

 

Ergonoomilisus

 

Kui mugav kaameraid käes hoida on? Kõige mugavam on Sony kaamera – lisaks suurele kummeeritud käepidemele kaamera esiküljel on sel ka piisavalt ruumi pöidla jaoks kaamera tagaküljel. Canoni kaamera ei jää üldse palju maha. Esiküljel olev “käepide” on disainitud nii, et keskmine sõrm mõnusasti selle taga haakuks. Kaamera tagaküljel ei ole aga pöialt justkui kuhugi paigutada.

Panasonicu kaamerat on hea hoida peegelkaameratega sarnaselt vasaku käega objektiivist – sest TZ60-l on objektiivi ümber rõngas mille taha näpud hästi haakuvad. Kahjuks on Panasonic aga esiküljele jätnud ainult pisikese kummitriibu (erinevalt TZ60 eelkäijast TZ40)

 

 Käepidemed kaamerate esiküljel lähemalt. Suurem, pisem ja kõige pisem.

 

Särirežiimid ja pildiprogrammid

Kõigil kolmel kaameral on olemas ka programmirattad. Nagu näha, on siin olemas nii täismanuaalne M särirežiim kui ka poolmanuaalsed S ja A (Canonil Av ja Tv) režiimid. Nii Panasonicul kui ka Sonyl on otse programmirattal olemas ka panoraamrežiim. Mõlemal toimib see nii, et päästikut all hoides tuleb kaamerat horisontaalsihis liigutada. Canonil pole aga panoraamrežiimi ei programmirattal ega ka kusagil mujal. Panasonicul on kaks kasutaja poolt registreeritavate seadetega režiimi – C1 ja C2. Sony`l on üks (MR) ja Canonil pole ühtegi.

 

 

Pildikvaliteet

 

Pildikvaliteedi poolest need kolm kaamerat reaalses elus teineteisest kuigi palju ei erine. Siiski – kui Canoni ja Panasonicu kaamerate fotod olid üldiselt väga sarnased – seda nii teravuse kui värvide kui ka dünaamilise ulatuse osas – siis Sony kaameraga tehtud pildid on äratuntavalt teistsugused. Tavasuuruses ekraanilt vaadates – ning kindlasti ka välja printides – on need kontrastsemad ja teravamad. 100%-ni sisse suumides näeme aga, et see teravus ja kontrastsus ei ole tulnud mitte niivõrd paremast sensorist ja optikast kuivõrd suuremast teravuse ja kontrastsuse lisamisest kaamerasiseselt pärast pildistamist.

Ühest küljest vaadatakse sellise kaameraga tehtud fotosid ju ikka arvutiekraanil väiksemalt ja prinditakse neid maksimaalsest soovituslikust trükisuurusest väiksemale paberile. Selles mõttes on väga hea, et Sony on oma fotod juba eos teravamaks ja ilusamaks muutnud. Halb võib see olla juhtudel, kui soovime pildistatud fotost veel väiksema osa välja lõigata ja seda siis suurendada. Siis võib kaamerasisene järeltöötlus – millel sisse suumituna on pastelne efekt – häirivaks muutuda.

 

 

Ülal on pildistatud samast vaatepunktist silmapiirile sisse suumides. 60x suumi võimsus on päris muljetavaldav.

 

 

 

Päris-elus pildistatud kaadrid ei anna täit ettekujutust sensori ja optika esitlusvõimetest. Vaatame, kas kontrollitud tingimustes joonistuvad välja mingid vahed nende kolme kaamera fotode teravuses. Pildistasin kõigi kolme kaameraga teravustamiseks mõeldud joonist umbes 1.5 m kauguselt pisut sisse suumides.

 

 

Ülalolevad detailid on välja lõigatud alumisest vasakpoolsest nurgast. Need fotod näitavad eelkõige objektiivide kvaliteetsust. Kui kaadri keskelt on sama klassi objektiivid tavaliselt ikka ühtemoodi teravad, siis äärealades võivad esile tulla erisused.

Sony näitab siin kõige paremat tulemust. Panasonicu joonis on veidi ebateravam ning näha on lillakat varjundit kontrastsetel äärealadel (kromaatiline aberratsioon). Ka Canoni pilt on pehmem kui Sony`l.

 

Kasutajaliides, menüüd

 

Väga suurt rolli selles, kas kaameraga on mugav pildistada või mitte, mängib kasutajaliides. Üks asi on see millised nupud-rattad kaameral olemas on. Hoopis teine aga see, mida ja kuidas nendele nuppudele vajutades ekraanile kuvatakse. Parematel kaameratel on olemas nn kiirmenüüd – valik olulisemaid seadeid, mis kuvatakse ekraanile ja kust siis neid esmasemaid parameetreid kiirelt muuta saab.

Peab kohe ütlema, et Sony HX60 kasutajaliides on selle trio parim – vähemalt pisut tõsisema fotohuvilise jaoks. Juba pildistamise ajal saab ekraanile kuvada päris palju infot kaamera hetkeseadistuste kohta. Kiirmenüü on parem kui nii mõnelgi peegelkaameral. Fn nupule vajutades kuvatakse allaäärde 12 olulisemat seadistust. Neid saab valida neljasuunalise nupuga ja väärtust saab sealsamas kohe valikukettaga muuta. Peaksid sa tahtma mingit parameetrit aga täpsemalt muuta, saad vajutada valikuketta keskel olevale nupule ja oledki selle parameetri täpsema seadistuse juures. Ning mis veelgi uhkem – peamenüüst saab ise defineerida, millised parameetrid selles kiirmenüüs olema peaksid.

Panasonicul sellist asja, nagu kiirmenüü, ei ole. Iga nupuvajutus või kettaliigutus (v.a peamenüü) kuvab ekraanile vaid ühe parameetri muutmiseks vajaliku info. Küll aga saab Panasonicu kaameral nii esimesele kui ka tagumisele valikurattale omistada ühe seitsmest funktsioonist. Algselt oli aparaat seadistatud nii et eesmine ketas muutis säriaega, tagumine ava. Mina näiteks muutsin selle ringi nii et eesmine muudaks kogu aeg ISO ja tagumisega saab muuta nii ava kui säriaega. Tagaküljel on ka üks Fn-nupp, mille funktsioon on sarnaselt ketastele muudetav.

Canon SX700 kaamera sobib kasutajaliidese poolest suurepäraselt algajale suumihuvilisele – sest see on optimeeritud väga lihtsalt kasutatavaks. Olemas on lihtne kiirmenüü mis avaneb paremast servast. Mitte ühegi nupu ega ketta, ega menüü funktsionaalsust ise seadistada ei saa. Tegelikult toimib selline eeldefineeritud kasutusmudel väga hästi – lihtsalt kui oled harjunud kaamera nuppe ja menüüsid pisut enda käe järgi seadistama, siis SX700 puhul tunned sellest võimalusest puudust.

 

 

Peamenüü lahenduses on taas märgata Sony üleolekut. Tegemist on siin sama ülesehitusega, mida kasutavad Sony hübriidkaamerad ja SLT-kaamerad. Kogu menüü on jaotatud kuude sakki ja – nii ei ole üksikud menüüloendid liiga pikad. Kõik sakid ja alamlehed on kogu aeg silma ees nii et oleks lihtne orienteeruda. Panasonicu menüünupule vajutades kuvatakse kõigepealt ekraanile neli peakategooriat. Iga kategooria all on seejärel funktsioonide loend ühes jorus ja need loendid kipuvad minema üsna pikaks. Canon on taas kõige minimalistlikum ja lihtsam. Väga palju seadistusvõimalusi ei pakuta ja kõik funktsioonid on jagatud kahele vahelehele.

 

 

Igal kaameral on välisel vaatlusel märgata ka vähemalt ühte silmapaistvamat omadust, mida kaaslastel pole. Sony HX60 kaameral on näiteks välguking, millesse saab kinnitada välist välklampi, mikrofoni või elektroonilist pildiotsijat. Tähele tuleb aga panna, et need lisatarvikud kipuvad Sonyl olema väga kallid. Elektrooniline pildiotsija näiteks on tehtud rohkem hübriidkaamerate hindu ja vajadusi silmas pidades ja maksab rohkem kui HX60 kaamera ise.

Panasonic TZ60 uhkeldab oma elektroonilise pildiotsijaga. See on varustatud dioptrikorrektsiooniga ning tööle saab seda lülitada sealsamas kõrval olevast nupust. See pildiotsija on muidugi pisikese ekraani ja päris madala lahutusvõimega nii et ma ei kujuta ette et keegi tahaks seda vabatahtlikult pildistamisel kasutada. Küll on see kindlasti vajalik siis, kui pildistame eredas päikesevalguses, mil LCD-ekraanilt on kadreeringut ja teravust hinnata raske.

Canon SX700 kaameral on kadreerimist abistav nupp. See asub ekraanist vasakul pool ning aitab kaadrit paika sättida juhul, kui oleme pildistamas kaugeid objekte suure suumiga. Siis võib juhtuda, et kaotame pildistatava objekti vaateväljast – lõpuni välja suumituna on seda siis raske taas üles leida. Tavaliselt peaksime sellisel juhul suuminihiku abil välja suumima, siis objekti üles otsima ja seejärel taas sisse suumima. Siin saame aga kiirelt välja suumida ühe nupuvajutusega – asetame objekti kaadri keskele ja nuppu lahti lastes suumib kaamera pildi taas sisse.

 

See karbist-välja postitus suutis iseloomustada kaameraid vaid põgusalt. Käsitlemata jäid näiteks WiFi ühendused, videorežiim ja pildikvaliteet hämaras. Loodan aga, et siin välja toodud erisustest on Sinu jaoks kasu ning et said vastused kasvõi mõnelegi olulisele küsimusele.

Minu enda sümpaatia jaguneb Canon PowerShot SX700 ja Sony Cyber-Shot HX60 vahel. Canoni kaamera sobib väga hästi algajamale fotohuvilisele, kellele meeldib suumida ja kes kaamera seadistamisest nii väga huvitatud pole. Canoni trumbiks lisaks kõigele muule on ka parim lähipildistamise võimekus. Sony aparaat oma särikompensatsiooniketta ja käepärase kiirmenüüga sobib ehk paremini veidi tõsisemale fotohuvilisele.

Panasonic TZ60 kaamera osas olid mul väga kõrged ootused kuid reaalsuses ei olnud see aparaat teistest sugugi parem. Mitte ka halvem, aga kiirmenüü puudumine ja konkurentidega võrreldes halvem koostekvaliteet olid need peamised argumendid, mis seda kaamerat siin domineerida ei lasknud.

(3485)