Äratuskell heliseb kell 6.00. Võileivad ja termosega sooja teed fotokoti välimisse sahtlisse ja ongi minek. Kuhu? Seekord talve nautima meie suurimate röövlindude merikotkaste seltsis. Tõsi, selleks ei pea ennast külmal talvehommikul seadma männi latva istuma, lootuses möödalendavat tiivulist märgata. Selleks põnevaks ja toredaks ettevõtmiseks on loodusevaatlejal mõnus võimalus istuda küünlavalgel hubases varjendis, mis on lindude vaatluseks spetsiaalselt ehitatud ja kohandatud.

Esimest korda õnnestus mul kotkastega lähemalt tõtt vahtida 2005 veebruarikuus Kuusnõmmel Saaremaal. Paar kuud varem toimus Läänemaal Nõval naftatankeri avarii, mistõttu merikotkastele veeti riigi poolt söödaks kala, et meelitada nad õliste lindude juurest eemale. Nii sättisingi oma varjetelgi üles sellise koha lähedale. 17-kraadise külmaga telgis kükitada polnud just kuigi mugav, kuid lootus kotkaid näha andis sooja. Korraga oli kalahunniku kallal 5 kotkast. Pildistatud rõngaste info järgi selgus, et üks kotkas on pärit Ahvenamaalt – kevadel kotkad rändavad.

Kuna kotkas on inimpelglik lind, siis selliste looduse mängude vaatlemine ongi võimalik tänu sellele, et vaatleja ise jääb peitu. Näha kotkast läbi kaamera otsa vaatamas on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde ja kasvatab hindamist meie loodusväärtuste vastu.

Nalja saab ka

Merikotkas on küll võimas lind, kuid maandudes sööda peale, jääb ta hoopis vareste narrida. Sel ajal kui kotkas nosib toitu, milleks võivad talveperioodil olla ka metsloomade raiped, hiilib vares talle selja taha ning proovib sabasulgedest sikutada. Õhus kiire, kuid maas aeglane, ei jõua kotkas ennast enne pöörata, kui vares juba eemale on hüpanud. Ja nii see narrimine käib. Olen näinud ka seda, kuidas kotkas raipe juurde hiilivale rebasele lennult planeerides säru teeb. Rebast ta küll murda ei suuda, aga viimane on siiski tema suhtes aupaklik ning hoiab sobivasse kaugusse.

Võimas lind

Merikotkas, Eesti suurim röövlind, ongi üks meie loodusväärtusi. Tema tiibade siruulatus võib küündida tavaliselt 2 meetrini ja rohkemgi. Kuidas seda võimast lindu looduses ära tunda? Merikotkas on põhiliselt pruun, tumedama keha alaosaga ning veidi heleda pea ja kaelaga. Noore linnu tunneb ära tumeda noka järgi, vanalinnu võimas nokk on üleni kollane ning sellega ta võib anda saakloomale tõsise obaduse. Jalad on samuti kollased ning küünised on tõelised tangid, mis lukustuvad saagi sisse.

Kui veekogud on lahti, püüab merikotkas lennult suuremaid veepinnal ujuvaid kalu ja veelinde, krapsates ainsa hetkega oma võimsad küünised saagi turja. Täiskasvanud merikotka kõige lihtsam tunnus on valge saba. Oma toitumisharjumuste tõttu eelistab ta veekogulähedasi elupaiku, enamasti kuuse-segametsi ja männikuid. Pesa „punub“ ta jämedamatest okstest tavaliselt männi otsa. Pesapaigad on põlised ja pesas on munad harilikult märtsikuus. Juuli alguses lennuvõimestuvad tavaliselt 1-2 poega, harvem 3.

Merikotka pildistamiseks olen aastate jooksul kasutanud järgmisi objektiive: Sigma 100-300 f4 1015.65€,  Canon 100-400 IS 1727.32€, Canon 500 f 4 IS 8050.98€ ning 1,4x konverterit 405.65€. Suumobjektiiv annab paindlikkust kadreerimisel. Kuigi telgist (vaata e-poe telkide valikut), mis on aegsasti üles seatud, saab merikotkast pildistada küll, on talvekülmadega siiski mugavam istuda selleks kohandatud varjendis. Kuuldavasti on Eestimaa loodushuvilised külastanud kotkapildistamisvarjendeid Norras, Soomes, kuid viimasel ajal ka Saaremaal. Saaremaal pakub võimalust Saaremaa Loodusretked OÜ, kus on ka soojendatav varjend.

Kui on aega ja võimalusi, võib ka ise üles seada lihtsama varjetelgi 101.66€ ja mitte ainult kotkaste, vaid ka muude lindude jaoks – kõik loodusenautlejad ei ela ju kotkaste valduste lähedal. Seda peaks aga tegema aegsasti novembrikuu lõpus, et linnud jõuaksid kohaga harjuda. Telgi pildistamisavasse on tark  torgata objektiivi mulaaž, et lindudel poleks ehmatust, kui objektiiv järsku telgi seinast uue asjana välja ilmub.

Niimoodi loodust vaadeldes-pildistades möödub pime talv rõõmsamalt, mälestused jäävad aga ilmselt kogu eluks.

(582)