See foto pärineb Angeelika Kangi küpsetamisraamatust “Ahjusoe”. Pildistasime seda raamatut paar aastat tagasi läbi terve suve – jah, vastlakuklite pildistamine augustikuus on toidufotograafias täitsa tavaline nähtus.

Tänases toidufotoloos avangi loomuliku valgusega toidu pildistamise tagamaid – kuidas see konkreetne foto on sündinud, millised otsused on tulnud teha ning missugused vahendid on töö käigus vajalikud ning põhjendan ka miks.

Miks?

Iga pildi loomine algab minu jaoks küsimusest: “Mida ma tahan sellega öelda? Mida ma tahan vaatajale edasi anda, teda tundma panna?” Mida täpsem on arusaam selle küsimuse vastusest, seda kergem on minu meelest (hea) tulemuseni jõuda. Hästi teadvustatud eesmärk lihtsustab edasist tööd ning selle jooksul vajalike valikute tegemist.

Märksõnad

Tavaliselt alustangi igat projekti just esitatud küsimustele vastava tunnetuse kirjeldamisest märksõnadega. Need aitavad mul kogu projekti kontseptsiooni raamistada ja selle omapärasse-teemasse sisse elada.

Kuna see raamat on pühendatud Angeelika küpsetamisearmastusele ning on ka omamoodi retrospektiiv autori tegemistest küpsetamisvaldkonnas tema senises elus lapsepõlvest saadik, said selle raamatu märksõnad järgmised: naturaalsus-ehedus, nostalgia, kergelt “summutatud” värvid, skandinaavialik minimalism, lihtsus, puhtus, pagarielu elemendid ja rustikaalsus. Kogu projekti jooksul püüdsime jäädvustada (vajadusel luua) seda tunnet ja vaatepilte, mis huugava ahjuga jahupilvises köögis toimetamisega kaasas käivad.

Stilistika ja rekvisiitide valik

Veel enne võttenurga ja valguse valimist on oluline osa rekvisiitide teadlikul valikul – mille taustal pildistada, missuguses stiilis lauanõusid-söögiriistu-linasid lisaks kasutada. Sellele fotole valisin projekti üldkontseptsiooniga väga hästi haakuvad, unikaalsed ja ohtra küpsetamise käigus ägedalt laiguliseks-täpiliseks saanud Angeelika enda ahjuplaadid.

Võttenurk, kadreering, kompositsioon

Pealtvaate valisin selleks, et raamistada ahjust tulnud kuklid ägeda tekstuuriga ahjuplaadile, näidata jahuse ahjuplaadi tekstuuri ning lõigata kaadrist ära üleliigne. Samas ka selleks, et näidata kukleid suuremas koguses korraga, mis tekitab kordustega graafilise kompositsiooni, millele lisavad omapära ja hoiavad vaataja silma n-ö liikumises kuklite erinevad kujud ja dekoratsioonistiilid.

Valgus

Kogu projekti pildistasime Angeelika köögis, kus olid õnneks suured aknad ja palju valgust. Valguse intensiivsuse ja langemisnurga valimisel liigutasin küpsetusplaati kuklitega aknale lähemale ja kaugemale ning keerutasin seda, jälgides samal ajal varjusid, mis kuklitele tekkisid. Valgust ei olnud vaja hajutada, sest tegu oli pilvealuse ilmaga ja valgus oli juba iseenesest piisavalt pehme (vastasel juhul oleksin kasutanud hajutit akna ja ahjuplaadi vahel).

Lõplikult fotolt võib näha, et aknast tulev loomulik valgus langeb kuklitele diagonaalselt nn kella kahe suunalt (varjud langevad objekti vastasküljele). Varje on pehmendatud hõbedase reflektoriga vaid kergelt, u 0,5 m kauguselt, nn kella seitsme suunalt. Kasutasin hõbedast peegeldit, kuna see peegeldab tagasi külmemaid toone – see haakus minu jaoks skandinaavialiku taotlusega.

Võrdluseks: teistsuguse vaatenurgaga foto

Siin on võrdluseks veel teine foto samadest kuklikestest. Kuigi objekt on fotodel sama, on fotode iseloomud minu jaoks tunnetuslikult väga erinevad. Esimene viitab rohkem just praegu ahjust tulnud küpsetistelaarile, temas on sügavust, rustikaalsust ja iseloomu. Samas teine foto, mille puhul on kasutatud üsna madalat võttenurka, tagantvalgust ning üsna intensiivset (objektile lähedalt) eest peegeldamist, võiks oma helge olekuga sobida olemuselt ja ka rekvisiitidevalikult tutvustama pigem mõne konkreetse kohviku-restorani hommikusöögimenüüd – lubades vaatajale, et siit saab oma päevi alustada eriti mõnusate soojade saiakestega. Või kuidas sulle tundub?

Järeltöötlus

Järeltöötluse käigus lisasin pildile peamiselt kontrastsust, kuklite ja taustatekstuuri väljatoomiseks kruttisin ka clarity-hooba, ning lisasin õrna vinjeti. Värvustasakaalu hoian toidufoto puhul üldiselt võimalikult naturaalse või veidi jahedamana, nagu sellelgi pildil.

Kui materjal läheb ka trükki, on üks üldine soovitus jälgida hoolega tumedaid alasid, sest need kipuvad trükis veidi tumedamana välja tulema. Samas on trükiettevalmistus täiesti omaette teadus ja väärib kindlasti pikemat käsitlemist. Nii sellel, kui ka teistelgi toidufotot puudutavatel teemadel peatume pikemalt minu koostatud Fotokursus.ee lehel asuvas Toidufotokursuses.

(975)