Selles blogipostituses annangi põgusa ülevaate Sony a7 IV kaamerast, võrreldes seda peamiselt Sony a7 III ja Sony a7R V mudelitega, ning arutlen Samyangi ja Sigma objektiivide üle.

Olen varasemalt siinsamas blogis kirjutanud põhjalikult ka Sigma 20mm f/1.4 DG DN ART objektiivist, kuid seekord sain seda maksimaalselt proovile panna ning võin öelda, et see ei valmistanud pettumust. Samyang AF 35mm f/1.4 objektiivi kasutasin esmakordselt.

Kui viimati puudutasin põhjalikult Sony a7R V ja Sony a7 III vahelistest erinevustest (tutvu postitusega), mistõttu keskendun seekord Sony A7 IV ja Sony A7 III peamistele erinevustele. Kui soovid kõigist kolmest kaamerast põhjalikumat ülevaadet, soovitan lugeda ka minu varasemaid blogipostitusi.

Ülevaate saamiseks koostasin võrdleva tabeli kolme kaamera erinevatest näitajatest. Algatuseks tuleb mainida, et väliselt ja funktsionaalsuselt on a7R V ja a7 IV väga sarnased.

Kuna Sony a7R V on R-versioon, siis on sellel võimsam sensor ja parem videovõimekus kui Sony a7 IV mudelil, kuid praktilises kasutuses on need väga sarnased.

Sony a7 III on nende hübriidkaameratega võrreldes madalamate näitajatega, kuid siiski väga võimekas ja taskukohase hinnaga kaamera isegi kuus aastat hiljem. Kui peaksin täna uue kaamera valima, oleks see Sony a7 IV.

Järgnevalt selgitan, miks, aga enne pilt välisest võrdlusest erinevate Sony kaamerate vahel. Vasakul a7 III, keskel a7 IV ja paremal a7R V.

Miks valida Sony a7 IV?

Peamine põhjus, miks tänasel hetkel valiksin Sony a7 IV on selle hinna ja kvaliteedi suhe. Sony a7 III suurimaks miinuseks on ainult kallutatav LCD-ekraan, samas kui teistel võrreldavatel mudelitel on juba 4-teljeline kallutatav ja pööratav LCD-ekraan.

Nii nagu ka eelnevalt mainitud, siis esmapilgul ei pruugi see tunduda suur asi, kuid teatud tingimustes, eriti öösel ja vertikaalselt pildistades, muutub ekraani limiteeritud liikumine väga tüütuks.

Sony a7R V on väga võimekas kaamera, kuid väga kõrge hinnaga. Lisaks kulub selle võimsuse eest lõivu kaamera akude kestvusega – need saavad väga kiiresti tühjaks võrreldes a7 III ja a7 IV mudelitega.

Kokkuvõttes on hinna, 4-teljelise kallutatava ja pööratava LCD-ekraani ning hea aku kestvuse tõttu minu valik Sony a7 IV!

Sony a7 IV testimine

Katsetasin Sony a7 IV enne töötuba, töötoa ajal ja peale seda ning võin öelda, et sain kaamerast väga hea ülevaate.

Nii nagu eelpool ka mainitud, siis a7 IV suurimaks trumbiks on selle hinna ja kvaliteedi suhe. Igapäevaselt kasutan a7 III mudelit ja üks asi, mis mind kõige rohkem häirib, on selle ekraan.

Kui Sony uuematel mudelitel nagu a7 IV ja a7R V on 4-teljeline kallutatav ja pööratav ekraan, siis a7 III mudelil on ainult kallutatav ekraan. Mõnes olukorras on see väga limiteeriv või nõuab ebaloomulikke asendeid pildistamiseks, eriti ööfotograafias.

Kuna ma kaameraga videot väga ei tee, siis ei ole mulle oluline kaamera videovõimekus. Samuti ei ole minu jaoks väga oluline kaamera sensori suurus, sest loodus- või ööfotograafias teen pilte panoraamina või virnastades, kus väiksem megapikslite arv võib olla eeliseks.

RAW failide suurus ja mälukaartide kasutus

Pean ära mainima ka selle, et uued Sony hübriidkaamerad pakuvad kuni viit erinevat RAW faili suurust, kuid väiksema suurusega pildi puhul kaob ka kvaliteet.

Mida suurem ja kõrgema resolutsiooniga pilt, seda kiiremini täitub kaamera mälukaart. Näiteks mahutab 64GB mälukaart a7 III puhul umbes 1300 pilti ja Sony a7R V puhul 470 pilti.

Kui oled hoolikas piltide sorteerija ja kustutaja, siis ei ole see suur probleem, kuid kui oled nagu mina, kes sellega väga tihti ei tegele, siis täituvad kõik mäluseadmed piltidega kiiresti.

Samyang AF 35mm f/1.4 ja Sigma AF 20mm f/1.4 DG DN Art

Oma eelmisel tähistaeva fotoreisil kasutasin peamiselt Sony a7 III täiskaader hübriidkaamerat ja Sony Sonnar T* FE 55mm f/1.8 ZA objektiivi.

Jah, lugesid õigesti – 55 mm objektiiv tähistaeva ja Linnutee pildistamiseks. Selleks, et Linnutee koos esiplaaniga ühele pildile saada kasutasin mitmetasandilisi panoraame, peamiselt 6 x 5 (6 pilti reas, kokku 5 rida). Maksimaalse kvaliteedi saamiseks pildistasin igat kaadrit kolm korda.

Pärast piltide monteerimist üheks pildiks tulid pildi RAW (TIFF) failid väga suured 2,5–4 GB! Need pildid tulid väga detailsed ja neid saaks printida elutoseina suuruselt ilma, et detailsus kaoks.

Kuna nende piltide tegemine oli paras väljakutse nii ajaliselt kui ka tehniliselt, mis vääriks isegi eraldi blogipostitust. Siin aga näide ühest sellisest ülikõrge resolutsiooniga pildist.

Kuna nende piltide tegemine oli paras väljakutse otsustasin seekord kaasa võtta 35mm valgustundliku objektiivi. 35mm objektiivi vaateväli on märgatavalt laiem kui 55mm objektiivil ehk ühte kaadrisse mahub rohkem.

Lisasin võrdluseks 55mm ja 35mm objektiivi vaatevälja erinevusest:

Alguses plaanisin võtta kaasa Sony 35mm f/1.4 GM objektiivi, kuid pidin leppima I generatsiooni Samyang AF 35mm f/1.4 objektiiviga.

Võib küsida, et mis vahe on neil objektiividel peale hinna (Sony 35mm f/1.4 1700 EUR ja Samyang 35mm f/1.4 500 EUR), sest mõlemad on 35 mm ja f/1.4? Lihtne vastus on pildikvaliteet ja funktsionaalsus.

Samyangi kaasa võtmine professionaalseks tähistaeva pildistamiseks oli viga, kuid pean märkima, et minuga oli kaasas vanema generatsiooni mudel ning uue põlvkonna Samyang AF 35mm f/1.4 II võib olla parem, aga seda saab teada ainult testides.

Esimese põlvkonna Samyang 35mm f/1.4 FE saab autofookusega igapäevapiltidega küllaltki hästi hakkama, kuid tähistaeva või muude olukordade pildistamiseks, mis nõuavad käsitsi teravustamist, ma seda ei soovita.

Lisasin mõned pildid illustreerimaks – lennukis tehtud pilt on kvaliteetne, kuid hämaras/pimedas ja manuaalrežiimis tehtud pildid mitte.

Kõige suurem probleem oli Samyangi objektiivi kasutamine käsitsi teravustamisel. Suurt teravustamisrõngast ei saanud fikseerida ja see oli ülitundlik, mistõttu oli käsitsi teravustamine oli väga keeruline. Isegi kui kaameras tundus kõik korras, siis hiljem pilte arvutis vaadates ei olnud need kasutatavad.

Õnneks oli mul kaasas ka Sigma 20mm f/1.4 DG DN ART, mis töötoa päästis. Võrdluseks pildi kvaliteet Samyang 35mm f/1.4 ja Sigma 20mm ART puhul.

Lõpetuseks

Tenerife pakkus väga varieeruvaid olusid – rannikul oli temperatuur aprillis kuni 30 kraadi, kuid vulkaani jalamil mägedes langes see kuni -4 kraadini. Nii Sony a7 IV täiskaader hübriidkaamera kui ka Sigma objektiiv toimisid, aga igas olukorras laitmatult.

Sigma objektiivi ei hakka ma siinkohal pikemalt lahkama (tutvu eelmise blogipostitusega), vaid jagan hoopis pilte, mis selle võimekust kõige paremini iseloomustavad. Nagu öeldakse, üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. 

Kui soovid objektiivi või kaamerate kohta rohkem teada, siis soovitan lugeda minu varasemaid blogipostitusi või rentida tehnika Photopointist ning seda ise testida.

Lõpetuseks pildisseria sellest, mida Sony a7 IV + Sigma 20mm f/1.4 kombo kergleva mänglusega jäädvustada suutsid:

Keio on vabakutseline fotograaf, kelle kireks on peamiselt ööfotograafia, aga ta ei ole ära öelnud ka teistest žanritest. Fotograafias on tal pildistamise kogemust sipelgatest kuni tähtedeni, mis aga ei tähenda, et ta teaks veel kõiki nippe ja trikke. Samuti viib läbi erinevaid töötubasid teemadel: kuidas ja mida pildistada pimedas (Linnutee, tähed, kuu, virmalised, valgusmaalimine). 

Keio tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebooki’i lehel ja usai.ee

Tutvu lisaks:

• Foto- ja videograaf Priidu Saart: Kas Sony a7 IV on järgmine täiskaader hübriidkaamera, mida ma endale soovin?
• Digitest.ee: Sony a7 IV on standardeid uuendanud täiskaader hübriidkaamera
• Fotograaf Simo Sepp: Sony a7 IV + FE 24-70mm f/2.8 GM II on kombo, mis pani unustama kõik muud alternatiivid

Kui soovid samuti proovida Sony a7 IV täiskaader hübriidkaamerat koos erinevate objektiividega, siis see on laenutamiseks saadaval Tallinnas, Rocca al Mare keskuse, Photopointi esinduskaupluse rendis – photopoint.ee/rent ››

(172)

The post Ööfotograafia töötuba Tenerifel – kaasas Sony a7 IV appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kellad on keeratud ja talveajale on üle mindud – alanud on aasta kõige pimedam periood! See muidugi ei tähenda, et enam üldse pilti teha ei saa. Saab küll ja seda tõestavad eelnevatel aastatel “Manfrotto ööfoto” konkursitele esitatud fotod, mis on isegi efektsemad kui päevavalgel tehtud tööd. 

Tänavusele konkursile oodatakse taas osalema fotosid, mis on pildistatud eelkõige hämaras või pimedas. Vahet ei ole, kas toas või õues, tehisvalgust või looduslikku valgust kasutades, statiivilt või käest… Oluline on tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus.

“Manfrotto ÖÖfoto 2019” konkursile saab iga osaleja esitada kuni 3 fotot ja neid võetakse vastu kuni 1. detsembri südaööni. Pärast piltide esitamise perioodi lõppu selekteerib Eesti fotograafidest koosnev žürii välja kolm parimat ööfotot, mis saavad meie poolt koostöös Manfrottoga premeeritud!

Auhinnafondis on 1850€ väärtuses vabalt valitud Manfrotto tooteid Photopointi esinduskauplustest.

Haara kaamera ja tõtta pildistama või otsi enda digisahtlitest üles parimad pimedas tehtud fotod!

Psst… Ööfotograafia parimaid nippe saad õppida fotokursus.ee uuel veebikursusel “Ööfotograafia”. Õpi siit ››

Vaata konkursi täpsemaid tingimusi ja esita fotod »

Kõik Manfrotto statiivid, kaamerkotid jms Photopointi veebikaubamajas ››

(737)

The post Äsja alanud “Manfrotto ÖÖfoto” konkurss ootab osalema põnevate piltidega appeared first on Photopointi ajaveeb.

Aasta kõige pimedam periood ei tähenda, et pead kaamera nurka viskama ja üldse pilti teha ei saa. Saab küll ja seda tõestavad eelnevatel aastatel “Manfrotto ööfoto” konkursitele esitatud fotod, mis on isegi efektsemad kui päevavalgel tehtud tööd.

Tänavusele konkursile oodatakse taas osalema fotosid, mis on pildistatud eelkõige hämaras või pimedas. Vahet ei ole, kas toas või õues, tehisvalgust või looduslikku valgust kasutades, statiivilt või käest… Oluline on tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus.

Kriteeriumitele vastavust hakkab otsustama žürii koosseisus:

• Ööfotograafia žanrile keskendunud fotograaf Martin Mark
• Loodusfotograaf Toomas Ili
• Protreefotograaf Penelope Russak.

“Manfrotto ÖÖfoto 2018” konkursile saab iga osaleja esitada kuni 3 fotot ja neid võetakse vastu kuni selle pühapäeva, 2. detsembri südaööni. Auhinnafondis on 1850€ väärtuses vabalt valitud Manfrotto tooteid Photopointi esinduskauplustest.

Haara kaamera ja tõtta pildistama või otsi enda digisahtlitest üles parimad pimedas tehtud fotod!

Psst… Ööfotograafia parimaid nippe saad õppida fotokursus.ee uuel veebikursusel “Ööfotograafia”. Õpi siit ››

Vaata konkursi täpsemaid tingimusi ja esita fotod »

Vaata seda Point TV osa, kus Ardo jagab häid nippe ja inspiratsiooni pimedas edukalt pildistamiseks:

Kõik Manfrotto statiivid, kaamerkotid jms Photopointi veebikaubamajas ››

(532)

The post Sul on põnevaid hämaras tehtud pilte? Esita need konkursile | Selgunud on ka žürii appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kohe-kohe on jõudmas kätte kõige ideaalsem aeg öise tähesaju pildistamiseks. Põhjapoolkera intensiivseim ja kõige paremini jälgitav tähesadu, nimega perseiidid, kestab juuli keskpaigast kuni peaaegu augusti lõpuni. Käesoleval aastal jääb selle tähesaju haripunkt kuupäevavahemikku 12-13 august ehk käesolevale nädalavahetusele. Rahvusvahelise meteooriorganisatsiooni andmetel võib meteoorivoolu tipphetkedel loetleda lausa 100 meteoori tunnis!

Kuna kuuvalgusega perseiidid hästi pildile ei jää, siis muudab sellel aastal olukorra eriti ideaalseks tõik, et 11. augustil ongi kuu loomise päev. See tähendab, et kuuvalgust on neil magusatel öödel nii vähe, kui üldse olla saab. Jääb ainult veel loota, et mõnel lähimal ööl ka selget pilvevaba taevast tuleb.

Seega – kui sul on manuaalrežiimis toimiv fotokaamera, siis haara statiiv kaasa ja mine kindlasti tähistaevast avastama. Enne seda jõuad veel tähistaeva pildistamise põhiasjad üle korrata ja mõned testpildistamised teha – et õigel hetkel pildid võimalikult hästi välja tuleksid. Selleks on sulle abiks Photopointi fotokursus “Ööfotograafia”.

Tähesadude all mõtleme tegelikult meteoriitide sadu, sest tähed õnneks taevast alla ei kuku. Küll aga kukuvad alla meteoorid ehk kuni kilomeetrise läbimõõduga raud- ja kivikamakad, mis maa atmosfääri sattudes põlema süttivad ja niiviisi meteoriitidena silmale nähtavaks saavad.

Meteooridisajud on iga-aastased sündmused, kuna nende põhjuseks on maakera läbimine komeedi „saba“ ehk komeedist maha jäänud tolmupilvest. Ühe sellise tolmupilve, mille on maja jätnud Swift-Tuttle’i nimeline komeet, läbibki Maa augusti keskel. Seda meteoriidisadu nimetatakse “Perseiidid”, sest tähesaju algpunkt paistab silmaga vaadates olevat Perseuse tähtkuju kohal.

Kus seda komeedisadu kõige paremini näeb? Võid ennast õnnitleda, sest Eesti on ideaalne asukoht Perseiitide vaatlemiseks ja pildistamiseks. Esiteks asub Eesti täiega põhjapoolkera põhjaosas. Teiseks on siin veel kohti, kus on valgusreostust suhteliselt vähe. Valgusreostus on asulate ja tehaste valgustusest tulenev kuma, mis tähistaeva kollaseks maalib ja pildistatava foto rikub. Perseiitidest ilusate fotode pildistamiseks peaksid liikuma asulatest võimalikult kaugele – sinna, kus valgusreostust taevas võimalikult vähe pildile jääb.

Soovid tähesaju kohta täpsemalt lugeda ning vaadata, kus täpselt radiant asub – näiteks spetsiifilisel ajal ning kohas? Näiteks millal on just sel aastal parim neid vaadelda? Selleks kasuta timeanddate.com veebilehte – neil on väga hea andmebaas erinevate astronoomiliste sündmuste jaoks. Samamoodi on näha tähesajud ka Stellaarium rakenduse taevakaardil (Google Play store; Apple App Store).

Kui tunned end veel tähistaeva pildistamisel ebakindlana, siis saame siin sulle abiks olla. Kõik olulisemad teadmised ja oskused öösel pildistamiseks ja tähistaeva jäädvustamiseks – alates pildistamiseks valmistumisest ja headest asukohtadest, lõpetades kaamera seadistamise ja järeltöötluseni – leiad Photopointi fotokursusest “Ööfotograafia“.

(605)

The post Sel nädalavahetusel on ideaalseim aeg võimsa tähesaju pildistamiseks appeared first on Photopointi ajaveeb.

Snäpi pildipangas hakkab peagi lõpule jõudma aasta kõige pimedamale ajale pühendatud Manfrotto ÖÖfoto 2017 konkurss, millest on oodatud osa võtma kõik fotohuvilised ja professionaalid.

Tänavusele konkursile on taas osalema oodatud tööd, mis on pildistatud eelkõige hämaras või pimedas. Vahet ei ole, kas toas või õues, tehisvalgust või looduslikku valgust kasutades, statiivilt või käest… Oluline on tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus.

Kriteeriumitele vastavust hakkavad selle aastasel Manfrotto ÖÖfoto konkursil otsustama žürii koosseisus:

• Ööfotograafia žanrile keskendunud tuntud fotograaf Martin Mark
• Erinevatel fotokonkursitel kõrgeid kohti noppinud fotograaf Margus Muts
• Manfrotto ÖÖfoto 2016 konkursi II koha omanik Hendrik Mändla.

“Manfrotto ÖÖfoto 2017” konkursile saab iga osaleja esitada kuni 3 fotot ja neid võetakse vastu kuni 10. detsembrini kell 22.00 (k.a). Pärast piltide esitamise perioodi lõppu hakkabki žürii välja selekteerima kolme parimat ööfotot, mis saavad Photopointi poolt premeeritud vabalt valitud Manfrotto fototarvikutega!

Haara kaamera ja tõtta pildistama või otsi enda digisahtlitest üles parimad pimedas tehtud fotod!

Psst… Ööfotograafia parimaid nippe saad õppida fotokursus.ee uuel veebikursusel “Ööfotograafia”. Õpi siit ››

Vaata konkursi täpsemaid tingimusi ja esita fotod »

Vaata seda Point TV osa, kus Ardo jagab häid nippe ja inspiratsiooni pimedas edukalt pildistamiseks:

Kõik Manfrotto statiivid, kaamerkotid jms Photopointi veebikaubamajas ››

(579)

The post Selgunud on ainulaadse “Manfrotto ÖÖfoto 2017” konkursi auväärt žürii appeared first on Photopointi ajaveeb.

Haara statiiv, keera ava suureks, kärista säriaega, lülita sisse värinastabilisaator ja päästa valla oma loovuse hoovused. Koos aasta pimedaima ajaga on Snap.ee pildipangas alanud ainulaadne fotokonkurss “Manfrotto ÖÖfoto“.

Olgugi, et alanud on aasta kõige pimedam periood ei tähenda see et kaamera tuleks nurka visata ja pimedal ajal üldse pilti ei saaks teha. Saab küll ja seda tõestavad eelnevatel aastatel “Manfrotto ÖÖfoto” konkursitele esitatud fotod, mis on isegi efektsemad kui päevavalgel tehtud tööd.

Tänavusele konkursile on taas osalema oodatud tööd, mis on pildistatud eelkõige hämaras või pimedas. Vahet ei ole, kas toas või õues, tehisvalgust või looduslikku valgust kasutades, statiivilt või käest… Oluline on tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus.

“Manfrotto ÖÖfoto 2017” konkursile saab iga osaleja esitada kuni 3 fotot ja neid võetakse vastu kuni 10. detsembrini kell 22.00 (k.a). Pärast piltide esitamise perioodi lõppu selekteerib kolmeliikmeline, tunnustatud fotograafidest koosnev žürii, välja kolm parimat ööfotot, mis saavad Photopointi poolt premeeritud!

Auhinnafondis on 1850€ väärtuses vabalt valitud Manfrotto tooteid Photopointi esinduskauplusest.

Haara kaamera ja tõtta pildistama või otsi enda digisahtlitest üles parimad pimedas tehtud fotod!

Psst… Ööfotograafia parimaid nippe saad õppida fotokursus.ee uuel veebikursusel “Ööfotograafia”. Õpi siit ››

Vaata konkursi täpsemaid tingimusi ja esita fotod »

Kõik Manfrotto statiivid, kaamerkotid jms Photopointi veebikaubamajas ››

(593)

The post Sul on põnevaid hämaras tehtud pilte? Esita need äsja alanud “Manfrotto ÖÖfoto 2017” konkursile appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kaamera sain muidugi kätte päevasel ajal ning esimesed klõpsud ja katsetused said tehtud valges. Esmamulje oli vägagi positiivne: kaamera istub hoolimata oma väikestest mõõtudest väga hästi kätte, kõik nupud on loogilistes kohtades. Sellel aparaadil on olemas minu suur lemmik, keeratav ja pööratav ekraan ning menüüs on seadistusvõimalusi rohkem kui esimese hooga hoomata jõuab. Elektrooniline pildiotsija, mis mulle siiani eriti meeldinud ei ole, on sellel kaameral väga hea ega häirinud korrakski. Ka pildikvaliteediga jäin väga rahule. On selge, et sellises hinnaklassis kaamera teeb heas valguses korralikke pilte, kuid see polnud minu esmane huvi − tuli pimedus ära oodata (niivõrd kui meil seda suvel üldse on).

Ütlen ausalt, et mu ootused ja lootused tegelikult väga kõrged ei olnud, sest selle muidu nii uhke ja võimsa kaamera sees on ööfotograafi silmis väga pisike sensor, mis on isegi poolkaadrist väiksem. Olen ju ise ööfotograafiale keskendudes üsna kiiresti poolkaaderkaameralt täiskaadrile liikunud, sest täiskaader annab tänu oma paremale ISO võimekusele piltidele kõvasti juurde. Ka vaateväli on väikese sensori puhul tunduvalt kitsam.

Objektiiviks oli mul kasutada M.Zuiko Digital 12−100 mm f/4 PRO. 12 mm Micro Four Thirds kaamera ees annab umbes sama tulemuse kui 24 mm objektiiv täiskaadri ees. Lisaks tasub silmas pidada, et sensori kuvasuhe on 4:3. Mulle endale meeldivad pigem kitsamad panoraampildid ja seetõttu valisin seadetest endale harjumuspärase 3:2 kuvasuhte, mis pilti tegelikult veel natuke väiksemaks teeb. Lisaks on kaameras võimalik kuvasuhteks valida 16:9, 1:1 ja ka 3:4, kui selline soov peaks tekkima. Hiljem on arvutis võimalik siiski ka kärpimata algfail kätte saada.

Rõuge Pesapuu vaatetorn, Olympus OM-D E-M1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO 2sek, f8, ISO200

Hämaras esimesi pilte tehes võisin siiski täiesti rahule jääda. Muidugi hoidsin ISO seaded kõige madalamal, mis selle kaamera puhul on ISO200. LiveView’ga jäin ka väga rahule: käsitsi teravustamine selle abil toimis väga hästi. Tähed on ilusti nähtavad, et neid sisse suumida ja pisikeseks täpiks keerata.

Rõuge Suurjärv ja kirik, Olympus OM-D E-M1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 30sek, f5.6, ISO200

National Geographic’u kollane raam Rõuge Suurjärve rannas, Olympus OM-D E-M1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 30sek, f8, ISO200

Pimedamaks minnes ja ISO tõstma hakates selgus, et üle 1600 ma seda väga tõsta ei tahaks. 3200 võib mõnes olukorras häda pärast kasutatav olla, kuid 6400 jätaks mina pigem valimata. Muidugi on see hinnang subjektiivne ega põhine põhjalikul testimisel, vaid üksikutel proovipiltidel ning kindlasti mõjutab minu ootusi ka täiskaadriga kõrgemate ISOde kasutamise kogemus.

Karaokefest Rõuge Ööbikuoru laululaval, Olympus OM-D E-M1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 1/20sek, f4, ISO1600

Nüüd jõuame selleni, mis mulle selle kaamera juures kõige enam huvi pakkus. See on funktsioon nimega Live Composite. Tegemist on funktsiooniga, mille puhul kaamera teeb järjepidevalt sama säriajaga pilti ja paneb need üheks fotoks kokku, seejuures lisatakse esimesele pildile ainult heledamaid piksleid. Seega pole näiteks öist linnavaadet pildistades ohtu, et tänavavalgustus üle põleb, kuid pildile lisanduvad iga möödasõitva auto tulede triibud. Samuti ei muutu näiteks tähti pildistades taevas järjest heledamaks, vaid pildile tekivad ainult tähtede triibud ja ülejäänud taeva säritus jääb selliseks nagu esimesele pildile sai sätitud. Kaamera kasutab elektroonilist katikut, seega on intervall piltide vahel peaaegu olematu ning pildile jäävad triibud on ühtlased ja ilma vahedeta. Samal ajal saab nö pildi tekkimist ekraanilt jälgida ning kui oled tulemusega rahul, saad säritamise lõpetada

Eriti vahva on see, et kaamera on võimalik oma nutiseadmega ühendada ning seda sealt juhtida. See on hea näiteks keerulisemaid valgusmaalinguid tehes: saab telefonist pidevalt jälgida, kuhu veel on tarvis joonistada ja kas tulemus saab selline, nagu soovitud. Tähetriipude või -ringide pildistamist saab vabalt jälgida soojast autost ning minna õue alles siis, kui soovitud pikkusega triibud on käes.

Tegemist on väga põneva ja kasuliku funktsiooniga nende jaoks, kes teevad keerulisemaid ja pika säriajaga pilte. Sain seda küll vaid põgusalt katsetada, kuid see hakkas mulle väga meeldima. Kui muidu tuleb joonistada pimedast peast või tähtede triipude pikkust ainult arvutada ja ette kujutada, siis nüüd on võimalik tulemust jooksvalt jälgida.

Olympus OM-D E-M1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 13sek, f8, ISO200

Live Composite: 1sek (~120x1sek), f8, ISO200

Lisaks Live Composite‘ile on sellel kaameral ka funktsioon nimega Live Time. See käitub nagu tavaline pika säriga pilt ehk kogu sensorile jõudev valgus lisatakse pildile, aga jällegi on võimalik pildi tekkimist ekraanil jooksvalt jälgida ja sobilikul hetkel säritus katkestada. All on võrdluseks kaks samade seadetega tehtud pilti: esimene tehtud Live Composite’i ja teine Live Time’i funktsiooni kasutades.

Live Composite: 10sek x 12, f4, ISO1600

Live Time: 121sek, f4, ISO1600

Üheks Live Composite’i pisikeseks miinuseks võib olla see, et hiljem ei ole arvutis võimalik näha (või ma ei osanud seda vaadata), kui mitmest pildist lõplik foto kokku pandi. Ehk siis ei ole võimalik näha, kui kaua aega seda pilti tehti. Siin on üks tähetriipude proovifoto, mille tegemist jälgisin autos oma telefonist. Pildiinfost on hiljem näha, et pildi säriaeg oli 10 sekundit, tegelikult tegin seda pilti 8−10 minutit (48−60 x 10 sek, täpselt ei mäleta).

Live Composite: 10sek, f4, ISO1600

Kokkuvõttes jäin Olympus OM-D E-M1 II kaameraga rahule: see vastas minu ootustele ning testima kutsunud Live Composite’i funktsioon jättis igati positiivse mulje. Jah, nagu eeldasin, jääb ööpildistamisele spetsialiseerunud fotograafidele pisikese sensori ISO-võimekus kehvaks, kuid neile, kes vajavad pikka säri ja kasutavad seejuures madalaid ISO väärtusi, pakub see kaamera lahedaid võimalusi. Kui ööpildistamine kõrvale jätta, siis päeval ja heas valguses on see kaamera vägagi asjalik, ta on mugavalt pisike ja võimaldab väga palju funktsioone enda soovidele vastavaks sättida.

(733)

The post Ööfotograaf Martin Mark: Olympus OM-D E-M1 II ja valgusmaalingud ning öö appeared first on Photopointi ajaveeb.

Rõuge Ööbikuoru vaatetorn Pesapuu. Torni kohal Veenus ja Marss. f/8, 4sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30m

Kuna Pentax K-1 sisse on sätitud mitmeid abivahendeid just nimelt öösel pildistamiseks, siis oli mul suur huvi neid järgi proovida.

Kaamerat kätte võttes on kohe tunda, et tegemist on korraliku masinaga. Eks ta esimese hooga vajab muidugi natuke ümberharjumist, et õigetele nuppudele vajutada. Esialgu tekitas kohe suurt segadust säriaja ja ava muutmine, sest esimene ja tagumine ketas toimisid vastupidiselt sellele, millega mina harjunud olen. Tahan pöidlaga säri muuta ja nimetissõrmega ava. Aga ümber harjutama siiski ei olnud tarvis hakata, sest ketaste funktsiooni on võimalik muuta ja sain kaamera endale käepäraseks sättida. Lisaks on muidugi ka teisi nuppe, mida saab sättida tegema seda, mida soovid. Üks asi, millega ma ei suutnud nii lühikese ajaga ära harjuda, on tagumise ketta ja AF nupu paigutus. Tahaksin need omavahel ära vahetada. Kuna kasutan AF nupuga teravustamist, siis tahaks, et see istuks mugavamalt pöidla all. Katsetades oli päris tihti probleeme sellele pihta saamisega.

Üks nupp, mis palju äratundmisrõõmu valmistas, on Pentaxite nö roheline nupp. Manuaalrežiimis olles sellele vajutades paneb kaamera oma automaatika järgi seaded paika ehk siis oleks nagu automaatrežiimis. Kes pole kasutanud, ei oska arvatavasti puudust tunda, aga mäletan, et algajana manuaalrežiimi õppides oli see väga abiks ja tegelikult tuleb kasuks ka hiljem. Kui oled näiteks öösel pildistamas käinud ja kaameral on ööseaded peal ning hommikul tekib vajadus kohe kiiresti mõnest olukorrast pilti teha, siis säri 30 sekundi pealt ja ISO 6400 pealt õigesse kohta kerimine võtab ikka kõvasti aega ja selle ajaga on hetk juba möödas.

f/8, 10sek, ISO 3200, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

Pentax on kaamera peale lisanud veel ühe funktsiooniketta, et saaks kiiremini ilma menüüs surfamata mõningaid seadeid sisse-välja lülitada. Kuna ma sellega harjunud ei ole, siis väga palju see kasutust ei leidnud ja oleks soovinud võimalust ka seda ketast oma käe järgi sättida, sest väga tihti ei tundnud vajadust nende funktsioonide järele, mis seal kettal on (HDR, Wifi, Crop, Grid, ISO, särikompensatsioon jne). Aga eks see on harjumise asi ja tore ikka, kui ilma menüüsse minemata vajalikke seadeid paika sättida saab.

Selle lisaketta tõttu on ülemine infoekraan päris pisike ja mitte just kõige informatiivsem, samas mulle meeldib enamasti just sealt järele vaadata, mis seaded parasjagu kasutusel on. Pentaxi puhul tuleb selleks aga tagumise ekraani peale vaadata.

Ekraan, mida saab igatpidi väänata ja mis teeb elu ikka väga palju mugavamaks, pakkus muidugi kohe väga palju rõõmu ja rahulolu. Vähemalt minu pildistamisstiil ja objektid nõuavad tihti alt üles pildistamist ja madalaid võttenurki ning kui ekraan võimaldab vältida küürutamist, painutamist, pikali viskamist ja igasugu muid ebaloomulikke asendeid, mis koormavad ja väsitavad, siis selle üle tunnen küll suurt rõõmu. Pentax on välja mõelnud hoopis omapärase viisi ekraani igas suunas liigutamiseks ja minu käest selle eest suur pluss.

See, et ekraani sisse-välja lülitamiseks on tarvis teha neli nupuvajutust, mulle nii palju ei meeldinud. Öösel tähistaevast pildistades tahaks ekraani vaadata nii vähe kui võimalik, aga päris ilma selleta ka ei saa. Näiteks ülemise funktsiooniketta abil seadete muutmiseks on tarvis ekraani näha. Võib-olla kui kaamera juba pimesi selge on, siis saab ka ilma selleta hakkama. Samas kiidan seda, et ekraani ereduse muutmiseks on eraldi nupp kaamera tagaküljel ja seda ei pea menüüst taga otsima.

Rahvusvahelise kosmosejaama ülelend Rõuges. f/2.8, 30sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Veel üks huvitav Pentax K-1 funktsioon on lisavalgustus. Hämaras ja pimedas, kui endal pealamp maha ununeb, on see kindlasti abiks. Valgustus on objektiivi kohal, et seda oleks mugavam vahetada, mälukaardipesas, et ka pimedas näeks kaardi õigesse kohta pista ja lisaks veel ekraani taga. Kui ekraani välja tõmbad, siis selle taga olev valgustus aitab tagaküljel olevaid nuppe näha. Valgustuse tugevust on võimalik muuta ja soovi korral ka eraldi sisse-välja lülitada. Kuna mul endal on pimedas alati punase valgusega pealamp niikuinii kaasas, siis suurt puudust ise sellisest funktsioonist ei ole tundnud, kuid ilma oma valgustuseta on see kindlasti abiks.

Kui veel rääkida mõningatest asjadest, millest ma öösel puudust tunnen, siis oleks selleks pildiotsija sees olev lood ja teravuspunktide valgustus. Viimast on võimalik ainult korraks vilksatama panna. Kui teravustamispunktide nägemine ei olegi öösel eriti oluline, sest niikuinii tuleb enamasti käsitsi teravustada, siis loodi tahaks küll näha.

Kuna pildiotsijasse vaadates ei saanud ma kompositsiooni lõplikult paika, tuli seda liveview’ga teha ja see üllatas mind meeldivalt. Liveview näitab ka hämaras küllaltki head pilti ja kompositsiooni saab selle abil väga edukalt paika sättida. Ka lood on ekraani servades ilusti nähtaval. Samuti on liveview abil manuaalselt teravustamine väga mugav.

Kui enamus siiani kirjutatud asjadest on harjumuse küsimus, siis üks asi on küll selline, millega minu arvates on Pentax natuke mööda pannud. Nimelt, kui kasutada juhtmega pulti, siis selle pesa on väga imelikus kohas – täpselt parema käe all, millega kaamerat kinni hoiad ja paika sätid. Kui pult on küljes, siis on tõeliselt ebamugav kaamerat liigutada. Lisaks tuli tänu sellele pult tihti pesast välja ja seda pidi sinna tagasi suruma. Kindlasti ei mõju see hästi ei puldile ega pesale. Igapäevase kasutamise puhul saab üks neist varem või hiljem viga. Samas lisan ka siia positiivse noodi. Mulle väga meeldib see, et sain võtta oma kaheksa aastat vana algajate Pentaxi puldi ja kasutada seda uhiuue tippkaameraga. Ei ole igale kaamerale isesugust pesa tarvis ja koos kaamera uuendamisega ka kogu ülejäänud varustust uuendada. Probleemi lahendab muidugi ka infrapuna puldi kasutamine.

Kuu keset talvekuusnurka Rõuge Suurjärve kohal. f/3.5, 13sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

Nupud nuppudeks, see kõik on harjumuste ja maitse asi, aga kuidas siis kaamera pilti teeb?

Kaamera testimine ja selge ilm sattusid kahjuks täiskuu lähedale, kui korralikku pimedat taevast ei olnud. Kuna esimesel enam-vähem selgel ööl loojus kuu natuke enne kella nelja öösel, siis otsustasin teha väga varase äratuse, et saaks kaamera ka täielikus pimeduses proovile panna. Ilm oli meeletult külm ja tuuline ning väga kaua ei suutnud väljas olla, kuid mõned proovid said ikka tehtud.

Muidugi oli esimese asjana huvi ISO võimekuse vastu. 36-megapiksline täiskaaderkaamera peaks ISO tundlikusega eeskujulikult hakkama saama. Ütleme nii, et ei midagi enneolematut, aga täiesti konkurentsivõimeline. Vajadusel julgeks täitsa 12 800 peale tõsta ja 25 600 kannatab arvatavasti ka mõne dokumentaalpildi puhul ära. Kuigi ise proovin enamasti alla ISO 3200 jääda, on hea teada, et vajadusel saab ISO veel mitme stopi võrra tõsta.

f/2.8, 10sek, ISO 12 800, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Kuna ISO kohta mul suuri kahtlusi ei olnud, siis eelkõige sundis mind hommikul kell neli välja külmetama minema üks väga põnev funktsioon, mis on just nimelt ööfotograafidele mõeldud. Tegemist on astrotraceriga, mis tähendab seda, et kaamerasensor liigub tähistaevaga kaasa ning võimaldab kasutada pikemaid säriaegasid ilma, et tähed triipudeks muutuks. Kui muidu on sellise kaasaliikumise jaoks tarvis eraldi seadmeid, mis kinnituvad kaamera alla ja liigutavad kogu kaamerat, siis Pentaxil jääb kaamera paigale ja ainult sensor liigub. Muidugi ei ole see võrreldav päris spetsiaalsete tracker’itega, kuid võimalus säriaega kas või poole võrra pikemaks saada on öösel kõvasti abiks. Enamasti on näiteks 14mm objektiiviga pildistades kõige pikem säriaeg, mida kasutan, 20 sekundi kandis.

Astrotracer eeldab muidugi, et kaamera teab oma asukohta ja selleks on Pentaxil sisseehitatud GPS. Astrotracerit kasutama asudes tuleb kaamera esmalt kalibreerida. Selleks tuleb seda igal kolmel teljel keerutada. Mina jätsin muidugi eeltöö tegemata ja hakkasin alles öösel külma ja tuule käes nuputama, kuidas see funktsioon töötab. Kalibreerimisega olin alguses väga hädas ja ei saanudki hakkama. Otsisin juba isegi nutitelefoniga kaamera manuaali üles, et sealt järgi uurida, mida ma valesti teen, kui mulle torgatas pähe, et ma kasutan ju kindaid, kus on magnetid sees. Õnneks olid mul ka teised (küll palju õhemad) kindad veel taskus kaasas ja nende vahetamisega sain kaamera kohe kalibreeritud. Samas tähendas see, et käed olid õige varsti külmunud ja kõva tuul ning vaikselt kogunevad pilved lõpetasid täielikus pimeduses testimise natuke varem ära, kui soovinuks.

Esialgse kiire katsetusega võin öelda, et 30mm fookuskaugusega oli 60-sekundiline säriaeg veel täiesti kasutatav, kuigi nurkades hakkasid tähed juba natuke välja venima. 30mm ja 30 sekundit oli aga täiesti korralik tulemus ja tähed püsisid ilusti täpid.

f/2.8, 30sek, ISO 3200, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Muidugi tähendab selle funktsiooni kasutamine, et kui sensor liigub tähtedega kaasa, siis hoopis maapind, mis püsib ju paigal, muutub uduseks. Lühemate säriaegade puhul võib see veel jääda taluvuse piiridesse, aga pikemate säriaegadega tuleb ilusa tulemuse jaoks kindlasti kaks pilti kokku panna. Selleks tuleb siis maapinna jaoks eraldi säritus teha. See muidugi eeldab oskust järeltöötluses kaks pilti kokku sulatada. Kuskil mägedes või mererannas, kus horisont on selgepiiriline joon, on seda lihtne teha, aga näiteks sellist puud, nagu minu testipildil, on juba keerulisem kokku sulatada.

Astrotraceri juures on veel väga hea see, et ilma puldita on võimalik valida säriaega 10 sekundist kuni 5 minutini. Pentax oleks võinud ka nö tavasärile lisada pikemaid valikuid kui ainult 30 sekundit. Ööfotograafidel oleks selle üle kindlasti hea meel.

Kindlasti on sellest funktsioonist palju abi just süvataeva pildistamisel, kui teleskoopi või trackerit käepärast ei ole. Süvataeva pildistamisel ei ole tarvis ka esiplaani ära liikumise pärast muretseda. Kui mul tekib võimalus pikema toruga astrotracer proovile panna, siis kindlasti jagan ka neid muljeid.

Lisavalgus möödasõitva auto tuledest. Vasakus ääres Jupiter. f/2.8, 269sek, ISO 400, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Ülejäänud katsetamine jäi mul kuuvalgusega ajale ja tähistaeva pildistamist rohkem proovida ei saanudki. Pildistasin Kuud ja planeete. Kuna pildiotsijast loodi ei näe, siis jäingi kuuvalgusega lõpuks ainult liveview’d kasutama. Tuleb tõdeda, et see oli täiesti piisav ja pildiotsijasse polnudki eriti põhjust vaadata. Valgust oli piisavalt, et kompa paika sättida ja manuaalne teravustamine toimis ka väga hästi. Ma pole päris kindel, kas liveviewga saaks ka täielikus pimeduses ilma proovipilte tegemata hakkama – seda ei jõudnud kahjuks katsetada.

Üks huvitav hunktsioon on Pentaxil veel, nimelt pixelshift. See tähendab seda, et pildistades teeb kaamera neli pilti järjest, liigutades seejuures sensorit iga pildi juures ühe piksli võrra, ning paneb need pildid lõpuks üheks kokku. Kui K-1l tavapärane failisuurus 40MB juures, siis pixelshifti pildid on 160MB ringis. Tegemist on maastikupildistajatele kindlasti suurepärase abivahendiga – pildid on nõksukese detailsemad, vähema müraga ja aliasing-värvusdefektideta. Muidugi tähendab see ka seda, et pildil ei tohi selle tegemise ajal midagi liikuda. On küll olemas ka lisafunktsioon, mis peaks liikumisest tekkivaid probleeme vähendama, aga parema tulemuse saab kindlasti siis, kui midagi ei liigu. Samas ei näe ma sellel ööpildistamise kontekstis suurt kasu, kuna säriajad tulevad ikkagi piisavalt pikad, et tähed hakkaks ära liikuma ja pilt enam hästi kokku ei lähe. Kõrget ISO kasutades ja säri madalal hoides on seda ehk võimalik kasutada.

Dünaamiline ulatus jättis hea mulje. Proovisin nii kaamerasse sisseehitatud HDR funktsiooni kui ka särikahvliga pildistatud pilte ise HDRiks kokku panna, aga vähemalt nende paari katsetuse puhul suurt eelist ühe pildi ees ei näinudki. Lightroomis oli võimalik ühe pildiga peaaegu sarnane tulemus saada.

Kuna mul oli kasutada ainult üks aku, siis natuke kartsin, kas saan kõik soovitu tehtud või jääb mõni katsetus pooleli. Olin kuulnud, et võrreldes teiste tippkaameratega tühjenevad K-1 akud kiiremini. Tänu väga külmale ja tuulisele ilmale jäid minu katsetused ainult mõne tunni pikkusteks ja selle aja pidas aku ka külmas ilusti vastu. Üks-kaks varuakut on igal tõsisemalt pildistajal niikuinii olemas, eriti kui oled GPSi ja Wi-Fi kasutaja.

Selline oli minu põgus kohtumine Pentax K-1 täiskaaderkaameraga. Võttis aega, et sellega harjuda ja päris ideaalseid tingimusi katsetamiseks ei olnud, et põhjalikumaid järeldusi teha. Samas sain esmamulje kätte ja võib öelda, et kaamera vastas ootustele. Kui oled mõne teise Pentaxi kaamera kasutaja ja sa pildistad eelkõige maastikke ning tunned huvi ööpildistamise vastu, siis tasub kindlasti kaaluda K-1le üleminekut. Just maastike pildistamiseks on kaamera ideaalne: 36 megapikslit, pixelshift funktsioon ja korralik dünaamiline ulatus aitavad oskajatel kindlasti vingeid maastikufotosid teha.

Tore on näha, et Pentax on mõelnud ka ööpildistajate peale: astrotracer, lisavalgustid, GPS, minu suur lemmik – igas suunas liigutatav ekraan, lihtne manuaalne teravustamine liveview abil jne. Kui tuua mängu veel ka kaamera hind, mis on sarnastest konkurentidest kõvasti soodsam, siis võib öelda, et Pentax toob täiskaadrite ridadesse kindlasti elevust ja uue kaamera otsijatel on nüüd veel üks tugev valikuvõimalus.

Aitäh Photopointile, kes mulle kaamerat proovida andis!

Kuu Rõuge kohal. f/8, 30sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

(1384)

The post Pentax K-1 täiskaader peegelkaamera võimekus ööfotograafi silmade läbi appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kellad on keeratu ja talveajale on üle mindud – alanud on aasta kõige pimedam periood. See aga ei tähenda, et kaamera tuleks nurka visata ja pimedal ajal üldse pilti teha ei saa. Natuke ISO, pisut loovust ja keskmisest rohkem säriaega võivad sulle tuua jäädvustused, mis on veel efektsemat kui muidu.

Oma parimad ööfotod esita Manfrotto ÖÖfoto 2016 konkursile, kuhu ootamegi töid, mis on pildistatud eelkõige hämaras või pimedas. Vahet ei ole, kas toas või õues, tehisvalgust või looduslikku valgust kasutades, statiivilt või käest… Oluline on tavalisest hämaram keskkond, loovus, originaalsus ning tehniliselt hea teostus.

NB: Sooduskoodiga “MANFROTTO15” on konkursi ajal Photopointi e-poes kõik Manfrotto statiivid, kaamerakotid, stuudiotarvikud jne 15% soodsamad!

Konkursile saab esitada kuni 3 fotot ja töid võetakse vastu kuni 4. detsembri südaööni. Pärast piltide esitamise perioodi lõppu selekteerib kolmeliikmeline, tunnustatud profifotograafidest koosnev žürii välja kolm parimat ööfotot. Need on võidutööd, mis kuulutatakse välja 16. detsembril ning auhinnad… On õige ahvatlevad:

I koht

• Süsinikkiust profistatiiv: Manfrotto MT055CXPRO4.
• Manfrotto kuulpea MH055M0-Q6.
• Manfrotto seljakott Pro Light MultiPro.

II koht

• Statiiv: Manfrotto 190 GO.
• Manfrotto 3-suunaline pea MHXPRO-3W.
• Manfrotto seljakott Advanced Tri Backpack L

III koht

• Süsinikkiust monopod: Manfrotto üksjalg MVM250A.
• Manfrotto statiivipea 234RC.
• Manfrotto õlakott NX Messenger.

Võta osa Manfrotto ÖÖfoto 2016 konkursist ››

(413)

The post Alanud on fotokonkurss “Manfrotto ÖÖfoto 2016″. Peaauhinnaks unelmate fotovarustus! appeared first on Photopointi ajaveeb.

Häid pildistamisvõimalusi ei ole vaja otsida tikutulega – teinekord piisab ka heast planeerimisest ning teadmisest, milline on hetkel tähtede seis. Viimased kümme aastat pole seda juhtunud, et taevas rivistuks kõik viis palja silmaga nähtavat planeeti ning oleks samaaegselt nähtavad – kuid nüüd on võimalik seda nautida – juba 20. jaanuarist oli see võimalik ning kestab kuni veebruari lõpuni.

Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ning Saturn rivistuvad Maalt vaadates ühele joonele ning on hommikutundidel selgelt näha. Siis, kui ere Jupiter on õhtutaevas nähtav olnud juba mitu kuud ning sellega liituvad öötundidel kahvatu Saturn ja punakas Marss, läheb pidu käima alles hommikutundidel. Briljantne Veenus liitub teiste planeetidega hommikutundidel ning enne päikesetõusu tõstab ülehorisondi pead ka Merkuur, mis päikesele kõige lähemel. Päikesesüsteemi kaht tagumist planeeti – Uraani ning Neptuuni saaks öötaeavas samuti praegusel aastaajal silmata, kuid nende nägemiseks on juba teleskoopi vaja.

Planeetide paiknemine päikesesüsteemis.
Allikas: http://theplanetstoday.com/

Planeetide paiknemine taevavõlvil Eestist vaadelduna. Klikka pildil, et näha animatsiooni.

Allikas: Stellarium

Tulles nüüd eredamate planeetide juurde tagasi. Rivistunud planeedid on põhjapoolkeral nähtavad kuni 20. veebruarini, kuid parim aeg nende vaatlemiseks on algava kuu esimestel nädalatel, mil Kuu liigub viimasest veerandist noorkuu faasi ning ei sega taevakehade pildistamist. Parim aeg saabubki just 7-8 veebruari paiku, mil õhuke riba Kuud istub otse Merkuuri all. Samas on Merkuuri tabamine kõige keerulisem võrreldes teiste planeetidega, kuna päikesele lähim planeet on nähtaval väga lühikest aega enne päikesetõusu.

Rivistatud planeetide pildistamiseks leia endale sobiv koht, kus lõunakaarde on vaba vaade – olgu selleks siis rannikuala või mäenõlv, mis ka mitte vaatetorn. Õigete taevakehade leidmine hommikutaevas on samuti imelihtne – eredalt särav Veenus paistab kergelt silma ning sellest paremale vaadates leiab kiirelt ka Saturni, Marsi ja kaugemal oleva Jupiteri. Merkuur, nagu juba öeldud sai, annab näole hetked enne päikesetõusu.  Siis ei ole enam midagi muud, kui kaameral nuppu vajutada ning hiljem ilusat tulemust nautida.

Juhul, kui sa seekord ei jõua kuidagi taevast pildistama, siis ära lase end sellest heidutada – tulemas on tähesajuperioodid, Linnutee pistab öösiti nina üha rohkem üle horisondi ning augustis rivistuvad samad viis planeeti uuesti taevalaotuses.

• Loe kindlasti lisaks ka artiklit “Kuidas planeerida öist fotosessiooni tähtedega?” Photopointi ajaveebis »

(1806)

The post Hommikutaevas on rivistumas viis eredaimat planeeti appeared first on Photopointi ajaveeb.