Pikaaegse Olympuse fototehnika kasutajana tasub Tõnu mõtega kindlasti tema blogisse tutvuma minna, sest ta teab millest räägib ning tegelikult võib juba üksi tema näidispiltide pärast sinna suunduda – need on tõeliselt lummavad.

Hakkas huvitavama, mida Tõnu täpsemalt antud kaamera kohta arvab ja kas see on siis revolutsioon või meikup? Klõpsa allolevale lingile ja saad teada.

Tutvu täispika OM System OM-1 ülevaatega Tõnu blogis ››

See OM System kaamera hakkas huvitama, aga pole ostus veel päris kindel? Sellisel juhul tutvu lähemalt:

• Karbist välja: Uue põlvkonna OM System OM-1 hübriidkaamera ››
• VIDEOD: Kas OM System OM-1 võiks olla Sulle õige hübriidkaamera? ››

(142)

The post Loodusfotograaf Tõnu Ling: OM System OM-1 – kas korralik revolutsioon või pigem tühine meikap? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Mõtle, kui inimesel oleksid suumivad silmad. Näed sõpra kuskil kaugemal tänava otsas ning sa ei hakka tema juurde jalutamagi. Lihtsalt suumid sisse ja helistad mobiilile. Ei peagi kokku saama. Suumid jälle välja, et näha enda jalge ette, ning jalutad edasi. Väike probleem tekib ehk siis, kui suhtlemist ootavaid sõpru on nii lähedal kui kaugel. Siis ei tea enam, kuhu suumida. Ja päris kindlasti jäävad sõbrasuhted sel moel pinnapealseks. Tegelikult on vist päris hea, et meil on normaalsed silmad. Ja tore, kui meil on ka häid sõpru, kellega silmast-silma vestelda.

Pildistamisega on vaata et sama lugu, eriti kui oleme alles selle toreda tegevusega hakkanud tutvust sobitama. Nii kompaktkaameratel kui ka vahetatavate objektiividega kaameratel on komplektis suumobjektiivid, mida on iseenesest väga põnev ja tore kasutada. Näiteks eri kaameratootjate 18-55mm ja 55-200mm stabilisaatoriga suumobjektiivide komplektiga saab peaaegu kõik asjad ära aetud. On ju ka olemas isegi 18-270mm objektiive. Kuid fotograafilise visualiseerimisoskuse arendamise mõttes on tore proovida ka fiks- e. püsiva fookuskaugusega objektiive.

Esimese Leica kaamera objektiiviks oli 50mm f3.5, mis sai nimeks Leitz Anastigmat. 1930. aastal tulid lisaks ka 35mm ja 135mm objektiivid. Sarnane komplekt objektiive oli ka minul fototee alguses. Zenit-kaameraid müüdi koos 50mm f2 objektiiviga. Hiljem soetasin endale juurde 135mm Jupiter-9 f3.5 objektiivi ning 37mm f2.8 Zenit-1B lainurga.

Konstruktsioonierinevus lubab fiksobjektiive valmistada suumobjektiividest valgusjõulisematena, jäädes mõõtmetelt kompaktseks ja kaalult kergeks. Ühe näitena võin tuua suurepärase Panasonic 20mm f1.7 objektiivi, mis on olnud minu GF-1 lahutamatu osa soetamisest saadik. See objektiiv mikro 4/3 kaamera ees muutub võrdväärseks kunagise Smena 8M 40mm objektiiviga, millega sai pildistamist alustatud.

Fiksobjektiiviga saab pildistada ka hämaras metsas. Kui hoida kaamerat korralikult käes ning kasutada piisavalt kiireid säriaegu, pole statiivi vajagi. Kaamerakott ei väsita kandjat ning energiat jätkub pikematekski retkedeks. Panasonic 20mm, f1.7, 1/100 sek., ISO 100.

Mis siis fiksid nii viksiks teeb? Viksid pildid sünnivad siis, kui näeme midagi pildistamist väärt ning võtame veidi aega, et kompositsiooni kohendamisega tegeleda. Mida kauem on aega sättida, seda parem pilt võib sündida. Kui nüüd kaamera on varustatud suumobjektiiviga, siis pole me ehk harjunud mõtlema ilma pildiotsijasse vaatamata visualiseerides või vaimusilmas nähes võimalikku pilti enne kaamerat silma ette tõstmata. Samas kui oleme mõnda aega kasutanud fiksobjektiivi, teame, milline on selle objektiivi vaateväli ilma kaamerat tõstmata. Seepärast oskame juba ringi jalutades näha pilte oma peas, näha, mis mahub kompositsiooni, mis mitte. Võime aduda ilma kaamerat tõstmatagi erinevaid perspektiive, meie pea hakkab hea pildi sünnile kaasa aitamiseks tööle. Nii saame pildistatava objektiga “silmast-silma vestelda” ja leida tema paremad küljed.

Lahtise avaga pildistades jääb taust mõnusalt uduseks. Tuleb vaid täpselt fokuseerida. Panasonic 20mm, f 1.7, 1/400 sek, ISO 100.

“Aga suumiga on ju nii lihtne pildistada. Pole muud kui krutid rõngast ja vajutad päästikule!” Suumiga pildistamine on kindlasti vahva. Kuid päris kindel on ka see, et fiksobjektiiv “paneb” meid objektiga lähemalt tutvuma ning parimat vaatevinklit otsima. Nii objektile lähenedes ja selle ümber liikudes leiame parima pildistamisnurga. See aga tähendab paremat pilti. Loomulikult on selline lähenemine pildistajale arendav.

Fiksobjektiivid on vikside piltide saamisel abiks kas sel moel, et need on üldjuhul kordades valgusjõulisemad kui suumobjektiivid. Mis tähendab, et neid kasutades saab pildistada valguskehvemates oludes ilma statiivi kasutamata. See omakorda laiendab meie pildistamisvõimalusi, mistõttu pildistamine võib tuua veel enam toredaid elamusi.

Suure suhtelise avaga fiksobjektiivid aitavad ka pildi tausta “udutada”. Nii saab pildis peamise paremini välja tuua. Seepärast ongi portreefotograafia fiksobjektiivide pärusmaa. Samas on vaja fokuseerimisel olla hoolikas, sest iga millimeeter on tähtis, eriti lähivõtetel.

Kuressaare kesklinn. Kui tundub, et fiksobjektiivi vaateväli jääb kitsaks, võib võtta mitmest kaadrist panoraami. Panasonic 20mm, f 1.7, 1/40 sek, ISO 640.

Üks suur pluss on veel ka see, et fiksobjektiivid, eriti rääkides peeglita vahetatavate objektiividega kaamerate omadest, on ääretult kompaktsed ja kerged. Nii pole sellise kaamera kaasaskandmine probleem ka terve pika päeva jooksul.

Kui harjutad end kasutama fiksobjektiive, võid anda oma fotograafilisele elamusele uue dimensiooni ning leida viksidest piltidest lisarõõmu. Rõõmsad inimesed aga on omakorda viksid.

Rõõmsate seeneliste jäädvustamisel peab viksi pildi saamiseks veidi vaeva nägema ja parima vaatenurga leidma. Panasonic 20mm f1.7, 1/125 sek, ISO 100.

(1974)

The post Fiks värk ja viksid pildid! appeared first on Photopointi ajaveeb.

Äratuskell heliseb kell 6.00. Võileivad ja termosega sooja teed fotokoti välimisse sahtlisse ja ongi minek. Kuhu? Seekord talve nautima meie suurimate röövlindude merikotkaste seltsis. Tõsi, selleks ei pea ennast külmal talvehommikul seadma männi latva istuma, lootuses möödalendavat tiivulist märgata. Selleks põnevaks ja toredaks ettevõtmiseks on loodusevaatlejal mõnus võimalus istuda küünlavalgel hubases varjendis, mis on lindude vaatluseks spetsiaalselt ehitatud ja kohandatud.

Esimest korda õnnestus mul kotkastega lähemalt tõtt vahtida 2005 veebruarikuus Kuusnõmmel Saaremaal. Paar kuud varem toimus Läänemaal Nõval naftatankeri avarii, mistõttu merikotkastele veeti riigi poolt söödaks kala, et meelitada nad õliste lindude juurest eemale. Nii sättisingi oma varjetelgi üles sellise koha lähedale. 17-kraadise külmaga telgis kükitada polnud just kuigi mugav, kuid lootus kotkaid näha andis sooja. Korraga oli kalahunniku kallal 5 kotkast. Pildistatud rõngaste info järgi selgus, et üks kotkas on pärit Ahvenamaalt – kevadel kotkad rändavad.

Kuna kotkas on inimpelglik lind, siis selliste looduse mängude vaatlemine ongi võimalik tänu sellele, et vaatleja ise jääb peitu. Näha kotkast läbi kaamera otsa vaatamas on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde ja kasvatab hindamist meie loodusväärtuste vastu.

Nalja saab ka

Merikotkas on küll võimas lind, kuid maandudes sööda peale, jääb ta hoopis vareste narrida. Sel ajal kui kotkas nosib toitu, milleks võivad talveperioodil olla ka metsloomade raiped, hiilib vares talle selja taha ning proovib sabasulgedest sikutada. Õhus kiire, kuid maas aeglane, ei jõua kotkas ennast enne pöörata, kui vares juba eemale on hüpanud. Ja nii see narrimine käib. Olen näinud ka seda, kuidas kotkas raipe juurde hiilivale rebasele lennult planeerides säru teeb. Rebast ta küll murda ei suuda, aga viimane on siiski tema suhtes aupaklik ning hoiab sobivasse kaugusse.

Võimas lind

Merikotkas, Eesti suurim röövlind, ongi üks meie loodusväärtusi. Tema tiibade siruulatus võib küündida tavaliselt 2 meetrini ja rohkemgi. Kuidas seda võimast lindu looduses ära tunda? Merikotkas on põhiliselt pruun, tumedama keha alaosaga ning veidi heleda pea ja kaelaga. Noore linnu tunneb ära tumeda noka järgi, vanalinnu võimas nokk on üleni kollane ning sellega ta võib anda saakloomale tõsise obaduse. Jalad on samuti kollased ning küünised on tõelised tangid, mis lukustuvad saagi sisse.

Kui veekogud on lahti, püüab merikotkas lennult suuremaid veepinnal ujuvaid kalu ja veelinde, krapsates ainsa hetkega oma võimsad küünised saagi turja. Täiskasvanud merikotka kõige lihtsam tunnus on valge saba. Oma toitumisharjumuste tõttu eelistab ta veekogulähedasi elupaiku, enamasti kuuse-segametsi ja männikuid. Pesa „punub“ ta jämedamatest okstest tavaliselt männi otsa. Pesapaigad on põlised ja pesas on munad harilikult märtsikuus. Juuli alguses lennuvõimestuvad tavaliselt 1-2 poega, harvem 3.

Merikotka pildistamiseks olen aastate jooksul kasutanud järgmisi objektiive: Sigma 100-300 f4 1032.3€,  Canon 100-400 IS 1755.63€, Canon 500 f 4 IS 8182.97€ ning 1,4x konverterit 412.3€. Suumobjektiiv annab paindlikkust kadreerimisel. Kuigi telgist (vaata e-poe telkide valikut), mis on aegsasti üles seatud, saab merikotkast pildistada küll, on talvekülmadega siiski mugavam istuda selleks kohandatud varjendis. Kuuldavasti on Eestimaa loodushuvilised külastanud kotkapildistamisvarjendeid Norras, Soomes, kuid viimasel ajal ka Saaremaal. Saaremaal pakub võimalust Saaremaa Loodusretked OÜ, kus on ka soojendatav varjend.

Kui on aega ja võimalusi, võib ka ise üles seada lihtsama varjetelgi 103.32€ ja mitte ainult kotkaste, vaid ka muude lindude jaoks – kõik loodusenautlejad ei ela ju kotkaste valduste lähedal. Seda peaks aga tegema aegsasti novembrikuu lõpus, et linnud jõuaksid kohaga harjuda. Telgi pildistamisavasse on tark  torgata objektiivi mulaaž, et lindudel poleks ehmatust, kui objektiiv järsku telgi seinast uue asjana välja ilmub.

Niimoodi loodust vaadeldes-pildistades möödub pime talv rõõmsamalt, mälestused jäävad aga ilmselt kogu eluks.

(599)

The post Merikotkastega tõtt vahtimas appeared first on Photopointi ajaveeb.

Magusat valgust ei ole näha iga päev või iga tund. See kestab ehk minuti, teinekord loetud sekundid kas koidu või eha ajal.

Tõsi Photoshopis 820.46€ saab värviküllastust lisada, aga kui algmaterjal on kasin, ei leia ka sellest programmist ühtegi nuppu, mille kruttimine teeks imesid. Kuidas siis magusat valgust püüda?

Nagu varemgi on juttu olnud, läheb pildistamiseks vaja aega ja kannatlikkust. Vaja on ka  tibake ettekujutusvõimet.

Kujutlusvõime tuleb appi

Loomulikult on iga pildistaja pagasis mitmeid pilte päikseloojangutest mererannas. Päikseloojangud köidavad meid ning aitavad panna toimekale päevale rammestavalt mõnusa punkti. Kuid loojangu- või tõusupäike ulatub mererannast kaugemalegi. Nähes looduskauneid kohti, kuhu oleme oma liikumistes sattunud, võime hetkeks püüda ette kujutada, milline see paik võiks välja näha päikseloojangu või -tõusu ajal. Kust poolt valgus tuleb ja kas see võiks sobival hetkel ulatuda selle kauni koha peale? Väike planeerimine aitab ka pildistamisvarjendit parimasse paika sättida, et parim valgus paistaks objektile. Kui siis niimoodi on veidi mõttetööd tehtud, tasub teha järgmine samm – võimalikult palju kohal olla.

Ole aegsasti kohal

Valgust püüdmas tasub olla aegsasti ning varuda selleks vähemalt tunnike aega – pool tundi enne ja pool tundi pärast loojangut või tõusu. Siia juurde tasub lisada ka kohale jõudmiseks kuluv aeg. Ilm.ee on üks võimalus kodukoha päikesetõusu või loojangu täpset aega jälgida. Suvist koiduvalgust püüda on muidugi kõrvaltvaatajale puhas hullumeelsus – päike tõuseb ju magusaimal uneajal kella 4 paiku. Aga nüüd sügisel pole see enam nii raske. Tõsi küll, paljudele jäävad need ilusad hetked juba tööaja sisse. Siiski nädalavahetused on heaks võimaluseks värve taga ajada.

Öö polegi must

Kuigi inimsilma valgus- ja värvitundlikkus on pimedas väga kasin, näevad digikaamerad ka pimedas. Mõnikord on märgata foorumites arutelusid, et see ööpilt on liiga sinine ja et silm küll sellist tooni ei näe. Ega näegi. Õigupoolest silm ei pruugi näha üldse mitte midagi. Aga kaamera „näeb“ ja salvestab selle õrna valguse ja värvi. Miks mõnikord on öötaevas sinine, teinekord roheline või punakas? See sõltub atmosfääri puhtusest ja lähedalasuvatest valgusallikatest ja muudest teguritest. Näiteks võib linnakuma värvida taeva punakaks, rohekaks vms. See kuma võib ulatuda kilomeetrite taha. Niisiis ka pilkases pimeduses on omad värvid. Kuigi parim värvidemäng leiab tavaliselt aset pool tundi enne või pärast päikese loojangu hetke.

Ekstreemsed värvid ekstreemsetes oludes.

Värvide püüdmine on ühest küljest äärmiselt tänamatu tegevus, sest üheksal juhul kümnest peame leppima pettumusega – ei tulnudki seda, mida ootasime. Kuid kannatlikkus tasub ennast ära ning ebaõnnestumisel ei tasu lasta indu kahandada. Õnnestunud kümnes kord võib anda meile pildi, mis saab unustamatult talletatud.

Kuigi väljas on tormituuled ja sajab ladinal vihma, võib taamal märgata taeva selginemist. Selline kombinatsioon võib luua hea võimaluse suurepäraseks päikseloojanguks, kus mööduvad tormipilved saavad päikesepunaga üle kaetud. Sealt peegelduvat valgust jätkub igale poole ning lõpuks on tunne, et mitte pildistaja pole valgust kinni püüdnud vaid vastupidi. Jällegi – sellised kuldsed hetked kestavad vaid minuteid või sekundeid.

Särita täpselt

Küllastunud värvide täpne talletamine on kaasaegsete peegeldigikaamerate puhul päris lihtne. Ühe kanali histogrammi asemel (kuvatud valgena ning väljendab roheliselt kanalilt võetud väärtusi) on soovitav kasutada pigem RGB-histogrammi, mis näitab eraldi nii punase, rohelise kui ka sinise kanali väärtusi. Kui pilt jääb liiga tumedaks, saab Photoshopis seda heledamaks teha. Ülepõlenud värve aga digifaili puhul taastada ei saa. Mis käest lipsanud, seda enam püüda ei õnnestu.

Kuigi lehekuld on puudelt juba kadumas, liigub päike aastaringi, mistõttu on valgusepüüdjal alati tööd.

(1124)

The post Kuidas teha häid pilte – 5. osa. Püüame magusat valgust appeared first on Photopointi ajaveeb.

Seene-Jütsid kõduneval oksal. Canon 100-400 1755.63€ ja 1.4x konverter 412.3€

Ajal, mil koolijütsid ranits seljas jälle kooli ja kodu vahet kõmbivad, muutub looduse pale märgatavalt. Ja seda iga päevaga. Kes tahab looduse pildistamises tarkust taga nõuda, sel tuleb fotokott selga võtta ning igal vabal võimalusel sõna otseses mõttes metsa minna. Metsa muutuv pale loob kuhjaga häid võimalusi pildistamiseks, seda eriti läheneval sügisel. Mida rohkem aga pildistad, seda rohkem õpid häid pilte tegema.

Võta vabalt!

Metsa tuleb värvi – valmivad pohlad sirguvad seened. Öökülmad toovad kulda puuvõradesse. Maastikud, mis suvel tundusid üksluised, muudavad järsku oma ilmet ja tahaks seda kõike justkui sisse ahmida. Kuidas aga seda kõike pildistada? Millist fototehnikat metsa kaasa võtta?

Varem oleme selles artiklite seerias vaadanud seda, et “parim kaamera on see, mis on sul kaasas”. Pildistada saab ükskõik millise kaameraga. Väikest kompaktset kaamerat on kerge igale poole kaasa võtta. Suumobjektiiv või eriobjektiivid pakuvad erinevaid lähenemisvõimalusi.

Marjade ja seente pildistamiseks on hea kasutada makroobjektiivi, kuid neid saab pildistada ka lainurkobjektiiviga. Teleobjektiiv aitab loomi ja linde lähemalt pildistada – on ju rännu- ja jooksuaeg. Lainurkobjektiiv lubab kaunil maastikul ilusti kaadrisse mahtuda, samas teleobjektiiv aitab kauni vaate kontsentreeritult ja mitmekihiliselt vormistada. Nii et maitse asi.

Kui nüüd kaamerad ja objektiivid ning muu fotovarustus on olemas, siis polegi ju muud kui võtta vabalt, minna ja püüda neid kauneid sügisvärve.

Teleobjektiiv sulatab värvid kihiliselt kokku. Canon 100-400.

Ole kohal ja lase fantaasial lennata!

Kuigi teiste fotograafide piltide vaatamine ja analüüsimine pakub inspiratsiooni ning aitab areneda, kujuneb mingil hetkel välja oma stiil. See eeldab kõva harjutamist. Harjutamine tagab selle, et lõpuks vabanetakse tehnilistest kammitsatest ning suudetakse vabalt pildi sisse panna omaenda nägemus ja tunded.

Harjutada saab aga vaid kohal olles. Ja selleks tuleb kõigepealt kohale minna. Järelikult on see maailma parim soovitus: “Mine metsa!” Mine mitte kiirustades, vaid nautides hetke. Elades sisse meeleollu. Fantaasia hakkab lendama siis, kui inimene on vaba. Lind hakkab lendama siis, kui on eelnevalt tiibu harjutanud. Kui tiivasuled on piisavalt suured ja lihastes jõudu, saavadki alguse esimesed laperdavad tiivalöögid ja lühike lend. Hiljem korrapärase harjutamise tulemusena tuleb sujuv lend, vahest vaid tõusvat õhuvoolu kasutades isegi tiibu liigutamata, naudiskledes. Nii võib ka pildistaja jõuda fotograafilise fantaasialennuni olles kohal ja kasutades vastu hoovavat kohahõngu oma piltide loomiseks.

Olen kogenud, et hingepuudutavamad pildid sünnivad erilises heaolutundes ilma suurema rabelemiseta. Selleks aga on tulnud kohal olla. Kas me oleme kohal, kui metsas sünnib sügis?

Metsas peab sügise sünni ajal ise kohal olema. Sigma 10-20 360.63€.

Toominga viimased lehed veepeegeldusena oja pinnalt. Pikk säriaeg loob meeleolu. Statiivilt Canon 100-400.

(1412)

The post Kuidas teha häid pilte – 4. osa. Mine metsa! appeared first on Photopointi ajaveeb.

Nägemisega on nagu iga muu tegevusega – mida rohkem teed, seda paremini õnnestub. Nägemine pole fotograafilises mõttes lihtsalt võime asju füüsiliselt näha, vaid see on pigem oskus meid ümbritsevast välja tuua e. “näha” meeliköitvaid motiive, mis pakuvad meile visuaalset naudingut. Ning see võime on treenitav.

Kui me soovime, et meie pildid köidaksid teisi, kes polnud samal hetkel meiega samas kohas, kuuldes lisaks ka helisid ning tundes lõhnu, mis tugevdavad emotsioone pildistatava objekti suhtes, nõuab see meilt veidi pingutust.

Mõnes mõttes võiks seda võrrelda kullaotsija tegevusega jõe kaldal. Ta jõuab kohta, kus potentsiaalselt võiks kulda leiduda, tõstab sõela sisse liiva ning hakkab sõeluma. Märgates kullatükki, sõelub selle liiva seest välja. Sellest tegevusest võib üle kanda vähemalt kaks momenti – nägemise e. märkamise oskus ning lihtsustamise ja välistamise oskus (väljajätmise oskus).

Oskus märgata

Kullaotsija teab, milline kullatükk välja näeb ning kus kulda võib leida. Sõeludes näeb ta oma vaimusilmas kullatükke ja kui siis mõni sõelale satub, tunneb ta selle ära ning keskendab oma tähelepanu sellele. Samuti on pildistamisega. Selleks, et märgata kullatükke või tugevaid motiive, on vaja olla häälestunud teemale.

Fotograafia puhul tähendab see oma objekti tundmist. On öeldud, et heas looduspildis on koos 10% tehnikat ja 90% looduse tundmist. Mõni aeg tagasi sõitsin sõbraga autos ja aeg-ajalt juhtisin ta tähelepanu hiireviule, rebasele, metskitsele – kes sõiduteest kaugemal, kes lähemal toimetamas. Ta küsis, et kas ma autot juhtides teele ka vaatan. Eks ikka vaatan, aga kui silm teab, kus eelmainitud elukad tavaliselt toimetavad, siis võtab nende märkamine vaid murdosa sekundist. Ehk siis märkamise oskus on tihedalt seotud objekti tundmisega. Ja see kujuneb välja pideva harjutamise käigus. Kaks jõe ääres kõndijat võivad näha erinevaid asju – üks näeb kaldasse uuristatud auku, millest pilk üle libiseb, kuid teine näeb selles augus kopra käiku ning tuleb tagasi kobrast pildistama – teadmised teevad vahe.

Kindlasti juhtub ka seda, et kullaterasid leitakse etteaimamata nagu Saaremaa randadest võib leida Lätist kohale uhutud merevaiku ning pildistamistväärt motiivid astuvad meie ette ilma otsimata. Kuid selleks on hea olla valmis ja avatud. Valmis ühe hetkega teemat vahetama ning hea motiivi üles noppimiseks veidi tööd tegema. Kui motiiv on mõttes olemas, hakkame sõeluma!

Oskus lihtsustada ja välja jätta

Kollase vesikupu lehed on algmaterjaliks, millest head pilti välja sõeluma hakata.

Kui kõik üleliigne välja jätta võib “sõelumise” tulemuseks võib olla meeldivalt lihtne kompositsioon. Kas märkad, kus need kaks lehte on ülemise pildi kaoses?

Kui kullaotsija mõtleks, et kõik see kullatera ümbritsenud liiv on väärtuslik ning selle oma seljakotti kallaks, siis ega ta oma leitud varandusega eriti kaugele jõuaks kõndida. Ega nii ükski kullaotsija teegi. Ikka sõelutakse liiv välja ja kullaterad kogutakse kotti. Objektiivid on nagu sõelad ning lainurkobjektiivid on nagu laiad sõelad. Viimastesse mahub eriti palju, kui võrrelda näiteks superteleobjektiividega. Kui lainurksuum “laiaks” kruttida, tekib kohe vajadus sõelumise järele. Niimoodi jõuamegi kompositsiooni juurde, mis iseenesest ongi lihtsustamise ja välja jätmise oskus. Kullaotsija sõelumine ongi fotograafi komponeerimine – seda tuleb teha seni kuni pilt saavutab oma maksimaalse tugevuse. Sellise hästi sõelutud pildi kohta öeldakse tavaliselt “Vau!”

Kuigi eelmainitud lihtsustamise ja väljajätmise oskus on hea pildi saavutamisel ülioluline, ei tähenda see tingimata seda, et ilma pilti analüüsimata ei ole võimalik suurepäraseid pilte teha. Ansel Adams on öelnud, et “kui mind valdavad tugevad tunded, siis ma lihtsalt pildistan. Ma ei püüa oma tundeid selgitada”. Inimesele on kaasa antud kunstitaju ning alateadvuses tunneme seetõttu ära hea pildi, oskamata ehk isegi selgitada, miks see meid köidab. Samuti on Adams öelnud, et “fotograafia on kaosest korra loomine”. Näiteks võib toas valitseda kaos. Kui aga asjad tõsta oma kohtadele, praht välja viia, sobib sellist tuba juba teistelegi näidata. Kuid nii nagu asju täis tuubitud toas keset prügi ei tunne inimene end hästi, ei saa ka tugevalt puudutavas pildis olla koos liiga palju elemente. Pildistaja ülesandeks jääbki peamiste kõnetavate elementide leidmine ning nende korrastamine nii, et jääks piisavalt hingamisruumi.

Kuna meie fotokate mälukaardid on suured ja sinna mahub palju, kipume mõtlema, et küll kodus vaatame ja saame välja lõigata selle, mis pole oluline. Küll arvuti taga on aega komponeerida. Kuid et vältida mõttetut ja koormavat “liiva” koju tassimist, on mõistlik tegeleda komponeerimisega juba enne päästikule vajutamist. On muidugi selge, et kui tegemist on liikuvate objektide pildistamisega, mille kaadrisse saamisega võib tegu olla – näiteks lendavad linnud – siis kuna hetk on kiiresti mööduv ja kordumatu, jääb kompositsiooni kohendamine tõepoolest kodutööks. Aga üldjuhul on mõistlik üleliigne “liiv” sõeluda välja enne selle kallamist koduarvuti kõvakettale.

Kuidas siis lihtsustada ja välja jätta? Pole lihtsamat reeglit kui “Liigu!” Liigu ümber objekti. Säti kaamera statiivile alles siis, kui sobiv perspektiiv on leitud. Kükita, tõuse kikivarvule, astu edasi ja tagasi, keerle ümber objekti. Muuda pildielementide suhtelist suurust objektiiviga, et leida pildielementide vahel tasakaalu. Jäta välja kõik tähelepanu kõrvale juhtivad elemendid. Ära mõtle ka nii, et küll ma hiljem selle pildi pildiks jutustan. See ei ole fotograafia, see on kirjakunst! Kuigi oma fotode juurde mõnusate juttude pajatamine on alati tore asi, on fotograafia eeskätt ikkagi valgusega kirjutamine ja kõnetava hetke tabamine selliselt, et pilt ise hakkab jutustama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kompositsioon on nägemisele lisaks tasakaalu leidmine pildis. Mille vahel on vaja tasakaalu leida? Valguse ja pimeduse, suure ja väikese, mustrite, kaarte, joonte, struktuuri ja paljude muude nüansside vahel. See kõik aitab ka teistel näha seda, mida me ise oleme näinud ning seda võimalikult mõjusalt edasi anda. Kui need asjad “sõeludes” paika saab, ongi meie kullatera leitud, meeliköitvalt esitatud ning sel moel hea pilt sündinud.

(1392)

The post Kuidas teha häid pilte – 3. osa. Ma näen! appeared first on Photopointi ajaveeb.

Põhikooli päevil viis klassijuhataja, kes oli ka fotoringi eestvedaja, meie klassi loodusmatkale. Klassijuhatajal oli kaasas Fed-kaamera ning selles oli värviline slaidfilm, mille ta hiljem ise ilmutas. Selle retke käigus leidsime ühelt põllult surnud hiireviu. Hiljem ühel klassiõhtul, kui vaatasime selle retke slaide, köitis mind foto sellest hiireviust. Need erilised värvid ja hiireviu mustriline sulestik. See värvislaidina nähtud pilt oli uus elamus minu fotograafilises elukäigus.

Kirg

Mingil hetkel oli mul endal Zenit-kaamera. Lisaks normaalobjektiivile Helios 44M-ile, mis oli kaameraga komplektis, olin soetanud Jupiter 135mm teleobjektiivi. Kuna nüüd sai asju hoopis teisiti näha, tõi fotograafia veelgi enam põnevust. Ja nii ma ühel suvepäeval läksingi fotoretkele randa, jalas vanaema kalamehesaapad.

Mulle meeldis väiksena kõndida neid radu lammaste karjamaal, ronida pilliroos, kuulata looduse hääli ja nautida karget mereõhku. Ühtäkki tõusis rannalt lendu suur lind, ilmselt hallhaigur. Sättisin teravust ja vajutasin Zeniti päästikule, endal käed värisemas. Küll oli hea tunne, et õnnestus näha midagi põnevat.

Ootus oli suur, aga suur oli ka pettumus kui ilmutatud filmil ei leidnud seda lindu üheltki kaadrilt, mis klõpsutatud sai. Ilmselt oli suurest erutusest midagi viltu läinud. Kuid kirg jäi ja tõmme suurenes. Mustvalgele filmile sai püütud liblikaid ja putukaid. Kuigi nende piltide värvid olid salvestunud vaid mällu, pakkus ka mustvalge looduse pildistamine mulle sel perioodil suurt naudingut.

Fotograafia kohta võib öelda, et see on kire väljendamise kunst. Kui mõtleme kirgliku vestluse peale, siis suudame kujutada ette, et sellises vestluses ei jää kahtlust, et inimesed on veendunud selles, mida nad ütlevad. Fotograafia samamoodi on millegi edasiandmise viis – ükskõik kas selleks on mingi idee, tunne või mõte. Ansel Adams on öelnud, et “ei ole midagi hullemat kui terav foto, mille mõte on udune.” Kui pildistamisest puudub või kaob kirg ja jääb lihtsalt plõksimine, selleks et lihtsalt õigustada kalli kaamera olemasolu, võib fotograafia lõpuks jõuda surnud punkti. Sellised pildid tõenäoliselt ei ütle pildistajale endale midagi, veel vähem teistele.

Looduse vaatlemise kirg võib olla kaasas juba lapsest saadik. Mustvalged loodusfotod olid omal ajal omal kohal ja näitavad, et kirg ei sõltu tehnilistest vahenditest.

Kirg aitab meil fotos välja öelda selgelt ja valjult, mida me mõtleme, otsekui oleks see osa meie vestlusest teise inimesega. Kirg aitab meil vormida fotosid, mis köidavad meid endid ja ka teisi. See ei pruugi tähendadagi seda, et me alati oskame head pilti lahti seletada. Head pildid sünnivad esiti tunde tasandil ning need kantakse edasi ja võetakse vastu samamoodi. On selge ka, et see kirg ei ole seotud fotoaparaadiga vaid hoopis pildistatavate objektidega. See tähendab seda, et fototehnika ei saa olla primaarne.

Muidugi ei tohiks see hea kirg, mis unimütsi tagant torgib, et varahommikul voodist välja pildistama saada, tuua kahju pildistatavale objektile. Selline eetika kehtib nii loodusfotograafi kui pressifotograafi puhul.

Püsivus

Üks väike asi, mille taha suured asjad teinekord jäävad, on püsivus. Esimeste ebaõnnestumiste korral antakse alla ja asjad visatakse nurka. Nii võib juhtuda ka pildistamisega ja eriti looduse pildistamisega. Loodus modellina ei ole just eriti sõnakuulekas.

Kuigi loomi-linde saab toidu abil juhtida, ei oska keegi looduse stiihiaid täielikult ette arvata. Seepärast nõuab looduse pildistamine suurt püsivust. Oma esimestele merikotkapiltidele mõeldes leian, et see peab eriti paika. Kord pole ilma, siis pole kotkaid, ja siis keegi suusatab varjendist mööda ja hüüab kaaslasele: “Näe, telk!”, peletades oma liikumisega linnud minema.

Looduse pildistamiseks mõeldud varjendis istumiseks läheb kindlasti püsivust vaja. Ühel hommikul on kurg varjendi ees, teisel hommikul võib kruugutada hoopis varjendi taga.

Sama on ka maastikupildistamisega. Õhtu eel tõotab tulla ilus loojang, sõidad kümneid kilomeetreid kohale ja siis tulevad kuskilt pilved, mis justkui kardinat ette tõmmates ütlevad, et “täna pole sinu kord, kui tahad tule uuesti!”

Kuigi makro- ehk lähipildistamine ei sõltu ehk nii palju ilmastikuoludest, nõuab seegi teinekord päris suurt sättimist enne kui saab päästikule vajutada. Kui siis objekt seni paigal püsib, on väga tore. Stuudiopildistamisest ei maksa rääkidagi.

Niisiis püsivust läheb vaja, sest paljud suurepärased pildid sünnivad mitte päevade ja nädalate vaid teinekord aastatepikkuse töö tulemusena. Aga kui kirg on olemas, on ka püsivust lihtsam leida. Järgmine kord vaatleme seda, kas olulisem rõhuasetus on see mida me pildistame või hoopis kuidas me pildistame.

Männisuru korjamas nektarit lõhnava kuslapuu õielt. Selle pildi saamiseks tuli keksida umbes tunni jagu ümber lõhnava kuslapuu põõsa, kusjuures tegevus toimus hämaras.

(1530)

The post Kuidas teha häid pilte – 2. osa. Kirg ja püsivus appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kuidas teha häid pilte – see on hea ja päris laia kandepinnaga küsimus. Sellele vastamisel on ilmselt abiks, kui veidi mõtiskleda selle üle, mis asi “hea pilt” üldse on.

Väljend “hea pilt” on päris laialivalguv mõiste. Kui seda püüda veidi kokku tõmmata, siis võiks vaadelda seda mõistet esiteks läbi pildistaja enda silmade. Siis on lihtne – hea pilt on see, mis meeldib pildistajale endale. Teiseks hindavad pilte sõbrad-sugulased või näiteks looduspilt.ee või mõne teise fotofoorumi kaaslased. Hinded ja kommentaarid näitavad, mis nende meelest on hea pilt. On tore, kui pildistaja enda arvamus ja rahva arvamus ühtivad. Kui juhtub vastupidi, on võimalik õppida või lihtsalt aksepteerida teiste arvamust. Kuigi tõsi – siit juba saame aru, et ilu on vaataja silmades ja maitse üle ei vaielda.

Kui pilt meeldib pildistajale, on see hea pilt. Kui seda näevad teised, annavad teisedki oma hinnangu. Perepildid pakuvad rõõmu pereringis

Veidi rohkem vaieldakse maitse üle fotokonkursside zhüriides, kes jõuavad sünergia tekkides lõpuks heade ja parimate piltideni. Kindlasti on need arvamused teatud osas subjektiivsed ning sõltuvad mitmest tegurist, mida siinkohal pole ehk mõtet lahkama hakata.

Fotokonkursside zhüriid jagavad tunnustust heade piltide eest. Hülgepoeg sai 2009. a. LAF-i zhürii tunnustuse

Pildi headust hinnatakse ka kasutuse järgi. Professionaalses kasutuses, kus pilt teenib raha, on hindamiskriteeriumid jällegi teised. Tellitud pulmapiltide headust hindab pruutpaar ja külalised, kes nende eest maksavad. Pressifotode eest maksab toimetus ja lõpuks lehelugejad. Suure töö ja vaevaga tehtud loodusfotod jõuavad foto- või loodusajakirjadesse ja nii edasi. Kuidas siis häid pilte teha?

Professionaalses kasutuses makstakse hea pildi eest. Saaremaa turismitrükise kaanefoto.

Fototehnika osakaal

Kui nüüd siis püüda vastata küsimusele, kuidas teha häid pilte, siis on võimalik, et esimene lahendus tunduks olevat hankida hästi kallis fototehnika ja siis ollakse omadega mäel.

Kindlasti on fototehnikal ja selle kasutamisoskusel oma roll. Kuid olgu fotokoti sisu milline tahes, määravaks saab see, mida piltnikul on oma piltidega öelda. Kuigi tehnoloogia areneb, pildistamine on ja jääb “valgusega kirjutamiseks”. Ei ole ju nii oluline see, kui kalli pliiatsiga keegi kirjutab (tõsi, mõned pastapliiatsid kirjutavad märjale pinnale, kosmoses, madalatel miinuskraadidel, mis teatud hetkel muutub otsustavaks, kas üldse midagi kirjutada saab), pigem on oluline see, mida kirjutatakse. Mis on kirjutatud mõtte sõnum? Kellele see sõnum on mõeldud ja mida see lugejale annab? Oluline on ju hoopiski see, et inimene õpib kirjutama ja teeb seda nii, et see on arusaadav talle endale ja teistele. Sarnane lugu on pildistamisega.

Mõni aeg tagasi juhtusin lugema Michael Reichmanni artiklit “You’ve Got To Be Kidding!” (“Nalja teed või!”), kus ta võrdleb Hasselblad H2 Phase One P45+ 39-megapikslise keskformaat-digipära (mis maksab ca 400 000 krooni) ja Canon G10 15-megapikslise taskudigika (müügilt maas, maksis ca 9000 krooni) pildikvaliteeti ning jõuab järeldusele, et väljatrükid on pildi pikema külje suuruseni kuni 50 cm äravahetamiseni sarnased.

See pilt on pildistatud 8-megapikslise taskudigikaga JPG-formaadis ning leidis oma koha ühe hotelli vestibüülis väljatrükituna mõõdus 160 x 90 cm

On kerge süüdistada halbades piltides kaamerat. Selline lähenemine on ilmselt pealiskaudne ja tuleb sellest, et meie elu on pealiskaudne. Me kiirustame ja meil pole aega süveneda sellesse, mida me teeme. Ka pildistades võib meie valgusega kirjutatud tekst jääda napilt lühikeseks nagu seinale kribatud “Miku oli siin!”

Inimene, kes pildistamisega pidevalt tegeleb, areneb oma oskuste poolest ja mingil hetkel ta hakkab tajuma, et paremate piltide saamisek oleks ta pidanud hoopis pilti paremini sättima. Siinkohal arvangi, et hea pildi saamiseks ei tuleks niivõrd näpuga kaamera poole näidata, vaid pigem heita pilk endasse, valguskirjaniku oskustesse. Olles pildistanud hinna poolest väga erinevate kaameratega arvan, et hea pildi sündimisel jääb kaamera osa alati väiksemaks kui fotograafi enda visioon, aeg ja pingutused selle asja juures. Jättes välja suuri sarivõtte kiirusi ja kõrgeid tundlikkusi pakkuvad profikaamerad, on tänapäeva digikaamerad praktilises ja üldises kasutuses pildikvaliteedi poolest juba niivõrd tasavägised, et pole enam vahet, millega pildistada.

Siinkohal viitaks veidi aega tagasi trükist tulnud fotoraamatule “The Best Camera Is The One That’s With You” (“Parim kaamera on see, mis on sul kaasas”), mille autoriks on Chase Jarvis ning mille fotomaterjal on pildistatud iPhone’iga. Telefonikaameraga pildistamise põhjus polnud selles, et nappis raha kallima kaamera jaoks, vaid ta soovis oma paremini lihvida oma oskust näha maailma enda ümber. Tehnilised vahendid teatud mõttes aheldavad.

Kui kaamera ise häid pilte ei tee, siis mis moodi neid siis tehakse? Järgmine kord püüame veidi rohkem lahti rääkida seda, mis pildistaja enda teha võiks jääda.

(3447)

The post Kuidas teha häid pilte – 1. osa appeared first on Photopointi ajaveeb.

See talv on tõesti kaunis. Vaata neid hangesid! Sellised kohevad rasked hanged võivad vaata et iga inimese südamest ohke välja pigistada, et “Küll on ikka ilus!” Kojamehed ohkavad muidugi teisiti, ja ka need, kes autoga lumme kinni jäävad.

Loomad ka ohkavad. Ja sel talvel eriti raskelt. Hiljuti leidsin metsateelt lõpnud noore metskitse. Kitsekese jäljerada tuli teele hangedest ning seal ta oligi viimast korda puhkama jäänud. Noor merikotkas, kes korjuse pealt lendu tõusis, oli jõudnud juba matti võtta. Aga selline on metsaelu.

Kõigile sellistele paratamatult kurbadele kohtadele vaatamata, võib sellisest talvest leida palju rõõmu. Talveilu on igal pool ja tasub võtta aega, et seda nautida.

Talv rannas

Nüüdseks on paljud rannaalad juba kinni külmunud. Kuu tagasi oli veel lahtise veega kohti ning need kohad pakkusid imelisi võimalusi kauniteks talvise ranna võteteks. Alati tasub end soojalt ja tuulekindlalt riietada, sest mere ääres mõjub külm mitu kraadi tugevamana.

Talvised rannad võivad heas valguses ja jäämustritest palistatult olla täitsa kenad.

Valguse magusamad hetked on just päikesetõusu- ja loojangu ajal, mil ka õhutemperatuur langeb. Et siis poleks kõrghetkel vaja autosse või koju sooja tõtata, tasub rannas pildistades end pealaest jalatallani soojalt sisse mähkida. Rannajää peale minekuga tasub alati olla väga ettevaatlik. Kuigi tundub, et jää kannab, võib hange all olla nõrk koht. Kord kukkusingi madalas rannavees puusadeni sisse. Väljas oli 20-kraadine pakane. Õnneks olid jalas veekindlad püksid ja saapad ning sai kohe välja.
Siinkohal pajataksin oma taksikoerast, kellega olime kord Kuressaare lahel jalutamas. Taamal, jääpiiril oli lahtist vett ning luiki seal ujumas. Koer märkas luiki ning taksikoerale omase jahiinstinktiga pani ta kõigest väest luikede suunas punuma. Hasardis ta märganud, et jää lõpeb, ning viimasel hetkel ei suutnud ta pidurdada ning jooksis suure hooga üle serva vette.

Vesi oli aga sügav ning käpad lühikesed. Sai oma lühikesed esikäpad jääle, kuid libises siis abitult tagasi. Eemalt vaadates nägin, et ta varsti ei suuda enam jää serva peale tulla välja tulemisest rääkimata. Tõttasin talle ettevaatlikult pidevalt jää tugevust katsudes abiks.

Kui ta viimast korda pärast vette kukkumist õhku ahmima tuli, sain tal kätt sirutades koonust kinni ja tirisin ta välja. Koju jõudes oli ta nagu härmatanud viiner. Ei tasu siis ise ka nii hasarti sattuda, et ennast ohtu panna.

Talv metsas

Praegusel ajal metsas liikudes panen jalga räätsad. Muidu on keel varsti vesti peal ja nauding lühike. Lumi on mõnes kohas nii paks, et ei pääsekski ilma räätsadeta kaugemaid kohti avastama. Kuid kohevatel hangedel ja paksus lumekattes liikudes jõuad muinasjutumaailma. Kui on piisavalt valgust, võib enda säästmiseks paksu lumme kaasa võtta vaid kaamera ja monopoodi e. üksjala. Nii võib selline räätsadega pildistamismatk olla väga mõnus.

Lumistele maastikele on hea müttama minna räätsadega, siis jõuab rohkem näha

Hiljuti olen sellist sulgkerget varustust just paksu lume sisse kaasa võtnud. Selliste matkade lemmikkaameraks on saanud Panasonic Lumix GF-1 koos 20mm f1.7 objektiivi ning üksjalaga. Üksjalg on toetava matkakepi eest ning selle saab ka lume sisse püsti lüüa, täites nii kolmjala ülesannet päris hästi. Raskema kaameraga oleks see keerulisem. Kuid GF-1 pildikvaliteet ei jää sugugi maha suurematest peegelkaameratest, mistõttu pole midagi kaotada.
Kui siis metsas juba olla, tasub kuulata ja vaadata. Nuusutada ja katsuda. Nii saab metsafiilingusse sisse elada. Kuskilt tuleb jäljerada. Seal on kellegi magamisase. Kuuse ladvas passib värbkakk. See kõik lisab oma osa selleks, et pildid tuleksid just talvemetsa pildid. Pildistamiskohta jõudes tasub võtta sisseelamiseks piisavalt aega ning miks mitte ka püüda ennast metsaelukate maailma mõelda. Nii kasvab meie hindamine ka nende elu vastu.

Talv peas ja südames

Kui siis pärast näpistavalt külma pildistamisretke koju jõuad, ahju tule teed ja sooja piparmünditeed lürpides pildid üle vaatad, mõtled, et tasus ikka minna küll ja seista silmitsi tänavuse karmi, kuid samas imekauni talvega. Võimalik, et mööda selgroogu ronib üles õrn judin, mis lõpuks kõrvade vahele jõudes toob pähe meeldivalt sooja mõtte sellest, et inimene on looduse osa ja loodus on omakorda inimese osa ka.

Hirverada paksus lumes, särav päike ja pikad varjud. Salapära ja silmailu leiab tänavusel talvel küllaga.

Metsas võta aeg maha ning ela korralikult sisse. Kes siin on käinud?

Mõned minutid enne päikseloojangut pildistatud lumehang ja pillirood saavad hoopis teise tonaalsuse mõni minut pärast päikseloojangut

(341)

The post Talvega silmitsi appeared first on Photopointi ajaveeb.

See on tegelikult päris naljakas, et looduse krooniks peetav inimene ennast oma “alamate” metsloomade-lindude eest varjama peab.

Aga ega see tänapäeva inimene niiväga loomade-lindudega suhelda oskagi. Ikka kipub ta neile oma nina liiga lähedale toppima, selmet meie planeedi kaaselanike elu lugupidavast kaugusest jälgida. Ja eks nad seepärast “muudkui panevad plehku,” nagu üks noor loodusfotohuviline mulle kurtis. Et luura kuidas tahad, aga ikka põgenevad. Ilmselt on neisse põlvkondade kaupa genereeritud hoiatus, et kui pannile ei taha sattuda, siis hoia parem kaugemale.

Siiski on ka nii, et mõni loom teeb inimesele kurja. On need siis karud, hundid, lõvid või jõehobu. Viimast mainides tuleb meelde kuskilt nähtud shokeeriv videolõik mehest, kes jõehobu toimetamisi filmides ei hoidnud ohutut distantsi ning kahjuks juhtus temaga “Ampsti!”. Soome looduspiltnik Hannu Hautala rääkis kord oma sõbrast, ühest Jaapani looduspiltnikust, kes langes Kamtšatkal karude ohvriks. Ilmselt eraldus ööbimistelgist toidulõhnu ja … Kuid üldiselt hoiavad need kiskjad ise inimesest kaugemale ning kui neid pildistatakse spetsiaalsetest varjenditest, siis ohtu ei ole.

On loomi ja linde, kes on inimsõbralikumad, on neid, kes on väga arad ning neid, kes on isegi ohtlikud. Niisiis, et nende toimetamisi jälgida ja pildistada on vaja peitu pugeda ja ennast varjata. Aga kuhu?

Varjeriietus

Esimene samm selleks, et looduses liikudes rohkem näha, on kasutada varjeriietust. Nii enese kui ka fotovarustuse puhul. Nii võib väga lähedale hiilida näiteks metskitsedele või -sigadele. Isegi mäger, kes ilmselt kaugele hästi ei näe, sallib varjeriietuses looduspiltnikku päris hästi. Muidugi eelmainitud loomade, ja teiste “ninakate” elukate puhul peab arvestama tuule suunda, et pildistaja lõhn nende ninna ei satuks. Olen kogenud ka seda, et muidu arad hirved või kitsed tulevad üle pea tõmmatud kapuutsiga tegelast isegi lähemalt uudistama. Põdergi jääb teinekord pikalt otsa vaatama. Inimese lõhn siiski teavitab ohust ning siis on tutvuse sobitamisel lõpp.

Varjeriietuses fotograafi jälgivad metsloomad teinekord suure huviga, enne kui lõhna kätte saavad ning kiirema sammuga eemalduvad.

Lihtsamad varjed

Kui varjeriided seljas, on võimalik peituda ka põõsaste-puude taha, heinaruloonid põllu servas pakuvad teinekord suurepärast võimalust põllul toituvate metsloomade pildistamiseks. Võib üles sättida ka maskeerimisvõrgu, mille taha peituda. Neid leiab tavaliselt jahi- või militaartarvete kauplustest. Selle saab kiiresti üles mõne puuoksa või toika külge kinnitada. Ning näiteks väiksemate lindude pildistamisel töötab see variant ka hästi.

Ka põõsa tagant saab loomade elu jälgida, kui tuule suund on soodne. Siin nakitseb isamäger parasjagu kirpe.

Varjetelgid

Veelgi parem on kasutada vastavaid loodusfototelke 103.32€. Telkidest olen pildistanud näiteks veelinde, tetresid ja merikotkaid. Külma ilmaga on siiski nii, et pikemalt telgis istudes on raske “looduse kutsele” vastamata jätta ning loomulikud vajadused kipuvad ebaloomulikult tugevaks muutuma. Kui aga valgel ajal telgist välja astud, on selleks korraks sessioon läbi. Muidugi kasutatakse erinevaid “mahuteid” selle probleemi lahendamiseks, aga siiski on see paljudele suhteliselt ebamugav. Tean ühte sakslasest loodusfotograafi, kes seepärast enne varjesse minekut ei söö ega joo. Askeetlik? Jah, aga ilmselt isikupärane.

Uberikus varjetelgis pole miinuskraadidega kuigi mõnus pildistada. Kuid hommikul koos tedrekudrutamisega ärgata on suurepärane kogemus.

Kõvaseinalised varjendid

Tulemuse poolest tasuvam ning kindlasti palju mugavam, kuid samas ka oluliselt kallim on ehitada kõvaseinaline varjend. Kõvaseinalised varjeonnid on teinekord tehtud ka lõhnakindlateks. Linnud inimese lõhnast teatavasti ei arva suurt midagi, siiski muutuvad nad valvsaks iga varjendist kostva krõbina peale. Seepärast on korralikud varjendid ka heli-isoleeritud. Isoleeritud varjendid peavad ka sooja ning neis on mõnus hommikust õhtuni istuda ning loodust jälgida.

Suurematesse piilukohtadesse jäädakse isegi üle öö või mitmeks ööks. Nendes on kööginurk ja ka käimla. Ehitamine on aga suhteliselt kulukas ning on jäänud looma- ja linnupildistamisteenust pakkuvate ettevõtjate mängumaaks. Muidugi võivad loodusfotosõbrad ka ise meeskonna kokku panna ja koos ühiste vahenditega oma varjendi ehitada. Samas tasub mõelda ka selle peale, et kas on aega ja energiat ning vahendeid sööda ette vedamiseks. Professionaalsed loodusfotograafid veedavad fotovarjendi “üksikvangistuses” oma karjääri jooksul kokku teinekord kümneid aastaid.

Kui varjend on olemas ja üles seatud avaneb suurepäraseid pildistamisvõimalusi. Aasta 2004 aprillis, kui olin valmis saanud oma esimese varjetelgi ning selle Muhu rannas lahtisulanud veesilma äärde üles sättisin, sain unustamatuid kaadreid ristpardist ning naerukajakst. See oli midagi erilist. Nüüd sai lindudele, kes muidu nii arad, väga lähedale, ilma et oleks nende igapäevaseid toimetusi seganud.

Sellest peale olen seadnud üles erinevaid pildistamisvarjendeid ning mul on olnud õnn jälgida lindude ja loomade toimetamisi päris lähedalt, mis muul viisil poleks võimalik. Kord tuli üks noor tedrekukk varjetelgist vaid paari meetri kaugusele vaatama, et mis marki minu objektiiv on. Kui sellest sotti ei saanud, jalutas rahulikult edasi. Niimoodi saab jätta lindudele-loomadele nende vabaduse olla oma territooriumil peremehed – ja see on inimesest üllas ja hea.

Külmaga on soojendatavas kõvaseinalises varjendis päris mugav pildistada. Sööda ees hoidmine nõuab pingutusi, kuid merikotka pilt on vääriline tasu.

Ujuvvarjendid

Ujuvvarjendid on suurepärased abivahendid veelindude pildistamiseks. Nende ehitamine nõuab nupukust, nende kasutamine, aga tarkust. Kunagi ei tohiks ilma päästevesti või ujuva kostüümita minna ujuvvarjendiga veekogule, kus jalad ei ulatu põhja. Ujuvvarjendi kasutamine suurtel veekogudel või mereäärsetes oludes nõuab erilist ettevaatust, sest tuul võib kanda varjendi koos piltnikuga avavetele. Kui jalad põhja ei ulatu, päästevahendeid, ankrut ning veekindlat telefoni pole, ei tasu sellist riski võtta.

Kui ujuvvarjendi kasutamise aeg jääb jahedasse perioodi, siis tasub mõelda ka selle peale, et alakeha püsiks soojas! Nii saab rahulikult vees toimetada ning ujuvvarjendi sagedase kasutamise korral ei pea kartma ka võimalikke liigese- või eesnäärmeprobleeme, mis võivad ilmneda alles aastaid hiljem.

Tuttpütipere hommikusel ujutuskäigul. Pojake laseb ennast sõidutada ja silitab oma udusulgi. Ujuvvarjend.

Kindlasti on ka auto üks võimalik varjend, kust saab hea õnne korral elusloodust pildistada. See eeldab aga seda, et kaamera on kõrvalistmel või süles.

Selline peitusemäng on tore ning lisab unustamatute mälestuste näol elule vürtsi. Alustada tasub kõige lihtsamast – varjeriietusest ja tuule suuna arvestamisest. Ning kui endal pole võimalik telke üles seada või varjendeid ehitada, tasub uurida võimalusi vastavate teenuste pakkujatelt. Kodu-Eestiski on neid juba mitmeid. Poe siis peitu, sest võib tõesti juhtuda, et loom tuleb!

See ristpart oli minu varjetelgis pildistamise esimene “pääsuke”.

(953)

The post Peitu, loom tuleb! appeared first on Photopointi ajaveeb.