Septembri keskel sain taaskord nautida väga meeldivat ja seiklusrikast reisi Soome Lapimaale ja Põhja- Norra. Võtsime sõpradega kätte ja vurasime 9 päeva ning 5000km mööda Põhja-Skandinaavia kaunemaid paiku. Ära sai käidud lausa Mandri- Euroopa kõige põhjapoolseimas punktis (mitte Nordkapp).

Võtsin sellise reisi ette teist korda viimase kahe aasta jooksul just sellepärast, et need polaaralad seal kaugel on lausa hingematvalt kaunid oma mastaapides ja sügisvärvides. Lisaks ka see, kui rahulik ja inimtühi kogu see ala seal on – soovitan kindlasti elus korragi selline reis kõigil ära teha.

Kuna teadsin, et septembri keskel on õhtud ja ööd seal juba piisavalt pimedad, et oleks võimalik virmalisi näha, siis palusin Photopointilt nende rendist prooviks kaamerat, mis ei jääks pimedas pildistamisega jänni. Nemad pakkusid mulle täiskaadersensoriga hübriidkaamera Sony a7R III koos väga korraliku ja hinnalise Sony optikaga: FE 24-70mm f/2.8 GM & FE 70-200mm f/2.8 GM OSS.

Tegelikult soetasin ma endale juba eelmine aasta samuti Sony kaamera a7 III, kuid olude sunnil ei olnud mul võimalik seda reisile kaasa võtta. Nii et päris esmakohtumine mulle see Sony täiskaader hübriidkaameraga ei olnud. Teise kaamerana oli kaasas juba dinosauruste ajastust pärinev Canon EOS 5D Mark II.

Kuna terve reisi jooksul ainuke õhtu, kus virmalisi vilksamisi nägime oli kohe esimene õhtu meie pika sõidu ajal Helsingist Utsjokkisse, siis tegelikult selleks, milleks ma seda Sony kaamerat kaasa kõige rohkem tahtsin, seda kasutada ei saanudki. Ehk siis päris pimedas ma sellega pilti ei teinudki, aga tean, et see on selleks vägagi võimekas. Pilte sai tehtud küll hämaras ja ilma statiivita käest ning seetõttu võin öelda, et uued Sony hübriidkaamerad on valgusvaestes oludes väga head. Kaasas olnud objektiivid olid samuti üsnagi lahtise avaga ja justkui loodud hämaras fotografeerimiseks. Sony kaamerate puhul ei ole mingi probleem keerata ISO üsnagi kõrgeks ilma et pärast vaataks vastu mürane foto. Autofookus töötas nii valges, kui ka hämaramates oludes vägagi hästi ja suurem osa pilte jäid kenasti teravad.

Üleüldiselt olen juba enda Sony a7 III pealt täheldanud, et nendest Sony Alpha7 seeria kaameratest tulevad fotod on äärmiselt teravad. Prooviks olnud a7r III on neid megapikseleid peaaegu poole rohkem 42MB, mida on juba isegi jaburalt palju. Samas on sellest palju kasu näiteks fotograafidele, kes prindivad oma pilte suurtes formaatides ja seda on ka mul endal ette tulnud. Sellised detailirohked pildifailid on aga RAW formaadis päris mahukad (80MB ümber) ja pärast arvutis neid avades ning töödeldes peab aeglasemate arvutitega aega ja kannatust varuma. Omajagu ruumi peab leiduma ka kõikide nende fotofailide hoiustamiseks.

Enamus reisist tegin niimoodi, et Photopointi poolt kaasa antud kaameral oli ees pikem toru Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS ja enda vana Canoniga tegin rohkem laiema nurgaga maastikufotosid. Viimastel päevadel kasutasin ka Sony FE 24-70mm f/2.8 GM objektiivi.

Kuna pidevalt oli kotis kaks kaamerat ja mitu objektiivi, siis füüsilist koormust sai mägedes matkates omajagu. Seda ka sellepärast, et Sony objektiivid on üsnagi rasked ja kui panna need veel suhteliselt väikese kerega a7r III ette, siis on tunne nagu objektiiv kannaks kaamerat, mitte vastupidi.

Sony täiskaader hübriidkaamerate puhul mind võibolla häiribki kõige rohkem see, et nad on natuke liiga väikesed. Eks see on maitse ja harjumise asi, aga mulle meeldib enda vana ja suurt Canoni peegelkaamerat käes hoida ja sellega tööd teha palju rohkem. Samuti on nupud ning kettad suuremad ja kuidagi loogilisemalt paigutatud, kui Sonyl.

Teine asi millest kuidagi üle ega ümber ei saa on Sony kaamerate kasutajavaenulik menüü. See on võrreldes näiteks Canoni menüüga ikka täielik tuumateadus -väga keeruline on aru saada, kus miski asub ja üldse kust midagi otsima peaks. Isegi minul, kes on Sony kaamerat juba pool aastat kasutanud on endiselt väga keerukine osadest asjadest aru saada. Võimalusi kõiksugu erinevaid sätteid proovida on selle kaameraga väga palju, aga lihtsalt ei oskagi kõike proovida või üles leida. Loodetavasti tegeleb Sony tulevikus ka selle probleemi lahendamisega.

Kõige muu osas on Sony a7R III vägagi hea ning kaaslane igale foto- ja videograafile. Äärmiselt teravad pildid, suur võimekus pimedas/hämaras pildistamiseks ja hea autofookus. Ise ei teinud seekord selle kaameraga videosid, aga see on teada tuntud fakt, et Sony kaameratega tehakse lausa mängufilme. Järelikult on need pisikesed kaamerad väga hinnatud kõigi poolt.

Veel üheks plussiks, mis lisaks kvaliteedile on Sony kaamerate populaarsust tõstnud on nende veidikene soodsam hind. Kokkuvõtvalt võin öelda, et Sony a7r III kasutades ei üllatunud ma milleski, seda sellepärast, et olen varasemalt Sony kaameraid kasutanud. Teadsin juba ette, et tegemist on kindlasti väga hea aparaadiga ja pettuma selles ei pea.

Kristofferi tegemiste ja töödega saab tutvuda ning kursis olla tema Instagram’i lehel ››

Kusjuures seda kaamerat on testinud ja sellesse koheselt armunud mitmed Eesti fotograafid:

• Hendrik Osula: Sony a7R III on ahvatlus ka kõige truumale abielumehele ››
• Martin Dremljuga: Sony a7R III – teravus, mis tapab!
• René Türk: Sony a7R III – kas on võimalik, et käes on aeg, kus saame tõdeda “liiga palju piksleid”?
• Magnus Heinmets: igapäevase Fujifilm’i kasutaja lembehetked Sony a7R III täiskaader hübriidkaamera seltsis››
• Andrei Reinol: Sony a7R III täiskaader hübriidkaameraga jäisel meremaastikul ››
• Jake Farra: Sony a7R III ja Estonian Voices ››
• Siim Kinnas: Kuningas on surnud, elagu kuningas! Sony a7R III ››

Sony a7R III hübriidkaamera ja lai valik Sony hübriidkaameratele sobivaid objektiive on kõigile huvilistele laenutamiseks saadaval meie foto- ja videotehnika rendis – photopoint.ee/rent ››

(677)

The post 5000km mööda Põhja-Skandinaavia kaunemaid paiku – kaasas Sony a7R III täiskaader appeared first on Photopointi ajaveeb.

Täpsemalt oli testimise all siis Mavic Pro Fly More Combo Kit, kus lisaks droonile ja puldile oli veel 3 akut, droonikott, autolaadija ja veel mõned pisemad vidinad. Kolme aku tõttu ka selle pikk nimetus sellel komplektil. Lennuaega peaks Mavicu kolme akuga saama ümmarguselt ühe tunni ümber ja kui hästi läheb, siis võib olla veidi enamgi.

Esimese asjana drooni karbist välja võttes jäi tõepoolest silma selle uskumatu kompaktsus – see on kokkuvoldituna sama suur kui 20 aastat vanad mobiiltelefonid. Sama lugu puldiga, sest võrreldes minu Phantom 4 Pro puldiga on Mavicu oma vist umbes 5 korda väiksem. Droon koos puldi ja kolme akuga mahtus täpselt väikesesse kaasas olnud õlakotti, kuid oma Phantomi komplekti vean suhteliselt suures seljakotis.

Äärmiselt tülikas on suurt kotti kanda kuskil matkal olles, kui vahemaid on vaja läbida kilomeetrites. Eriti veel kui on soov lisaks ka tavalist fotoaparaadi kotti kaasas vedada – seda mina ka isiklikult tavaliselt teen. Pisikest Mavicut on aga isegi naeruväärselt lihtne kaasas kanda, kuna kott on väiksemgi kui minu pisikene peegelkaamera kott. Kompaktsuse eest läheb siit punkt Mavicule.

Kaasas kandmise kompaktsus: DJI Phantom 4 Pro vs. Mavic Pro 

Lendama asudes käib asi kiiremini kui oleks osanud oodata – kotist välja, telefon puldi külge, sisselülitus ja juba õhus ta ongi. Kiirematel meestel on võimalik minuti-kahega Mavic lendu saada. Kuigi Phantom 4 Pro-l on tiivikute külge keeramine tehtud kordades lihtsamaks kui Phantom 3 droonil, siis võtab see ikkagi omajagu aega + puldi valmis sättimine jne. Seega läheb Phantom’i valmis sättimiseks võrreldes Mavicuga kindlasti poole rohkem või isegi 3 korda rohkem aega. Aeg ajaks, aga ka tüli on mõttetult palju nii et selles kategoorias annaksin jällegi punkti Mavicule.

Pilt tehtud DJI Mavic Pro drooniga.

Lennata on Mavicuga samuti üllatavalt mõnus ning tekib isegi kuidagi turvalisem tunne kui Phantomiga seda tehes – võimalik, et see tuleb tema väiksusest. Müratase on samuti kordades väiksem kui suurematel Phantomitel ja ei sega ennast ega teisi niivõrd palju. Aku kestvuselt lähevad Mavic Pro ja Phantom 4 Pro suhteliselt samasse väravasse, sest mõlemal tuleb selleks keskmiselt 25 minutit, mida muidugi mõjutab ilm ja olud.

Testimine praegustes väga talvistes oludes on omaette katsumus, sest drooni akud peavad olema kogu aeg piisavalt soojas, kuna krõbedad külmakraadid kärbivad pisut lennuaega. Kõige hullem lugu on paraku ekraaniks oleva iPhone nutitelefoniga, sest see tahab külmas väga kiiresti külmas koostööst loobuda. Selle koha pealt läheb plusspunkt Phantom 4 Pro puldile, mis samal ajal kui on telefoniga ühendatud seda ka laeb ja ei lase telefonil miinuskraadidega nii kiiresti kustuda. Mavicu pult minu telefoni ei laadinud ja selle tõttu tuli paar korda ette seda, et telefon andis otsad ja tuli pimesi tagasi lennata.

Võiks veel lisada, et Mavicuga on õhku tõusmised ja maandumised eriti just praeguste lumiste oludega on natukene raskendatud, sest tuleb kaevata endale korralik sile maandumiplats, kuna droon istub väga maadligi ja seega on Phantomi kõrgematel varese jalgadel siin väikene eelis. Normaalsete oludes ja isegi tuulisema ilmaga tundub, et Mavicuga on palju kindlam maanduda, sest ümberminemise tõenäosus ei ole väga suur, kuid Phantomi kõrgetel ja kitsastel jalgadel võib juhtuda palju rohkem ebameeldivusi.

Kaamera on Mavic Pro-l 12 megapiksline – umbes samade näitajatega kaamera oli ka minu vanal Phantom 3 Pro-l. Võimalik, et Mavicu oma on siiski veidikene edasi arenenum ja suudab teha kvaliteetsemaid fotosid, kui Phantom 4 Pro 20 megapiksli ja 1-tollise sensori vastu see ei saa. Seda eriti just hämaramates oludes. Plusspoole pealt tooks välja vahel väga kasuliku portreeformaadis pildistamise võimaluse, mida Phantom seeria droonid võrreldes Mavicuga teha ei suuda. Video koha pealt suudab Mavic Pro nagu Phantomgi toota ka mõnusalt sujuvat 4K-d.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mavic Pro suutis ennast mulle meeldima panna. Oma kompaktsuse ja väiksuse juure on seda väga mõnus kaasa võtta just reisile või matkale ja tegelikult miks mitte kasvõi lihtsalt pühapäeval kodulähedale jalutama minnes. Suuremaid droone alati kaasa ei viitsi tassida ja kasutada on teda samuti kiire, mugav ja lihtne.

Siiski pean mainima, et praegusel kujul Mavic Pro-d ma enda drooniparki lisama ei hakkaks, kuna juba on olemas paremaid ja kvaliteetsemaid fotosid tegev Phantom 4 Pro. Kvaliteedi olulisus hakkab rolli mängima, kui on vaja foto suurelt kuhugi trükkida ja seda tuleb aega ajalt ikka ette. Inimesele, kes ei vaja niivõrd head kaamerat ja kasutab drooni võib-olla lihtsalt endale mõne reisi või mälestusfoto tegemiseks, siis soovitaksin kindlasti Mavic Pro-d just tema paljude plusspoolte tõttu.

Kui aga DJI otsustaks välja lasta uue Mavicu vähemalt sama hea kaameraga kui on Phantom 4 Pro-l, siis hakkaksin tema lisamist, võimalik et praeguse drooni välja vahetamist, tõsiselt kaaluma.

DJI Mavic Pro drooniga käisid lendamas ja ülevaate kirjutasid fotograafidest vennad Kristoffer ja Karl Anders Vaikla.  Nende tegemiste ja fotodega saab ennast igapäevaselt kursis hoida Kristofferi Instagramis ja Karl Andersi Instagramis.

 

Soovid drooni kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• • Droonifotograaf Kaupo Kalda: DJI Mavic Pro drooniga reisil – purjetamas Santorinil ››
  • Karbist välja: DJI Mavic Pro Fly More Combo Kit ››
  • Droonifotograaf Kaupo Kalda: Dji Mavic Pro – kompaktne igamehedroon, mida on ammu oodatud ››

(1061)

The post Fotograaf Kristoffer Vaikla: DJI Mavic Pro Fly More Combo on droon, mis suutis ennast mulle meeldima panna appeared first on Photopointi ajaveeb.

Neist viimase võtan ka luubi alla. Uhke toru keerasin enda vana aga tööka ja ustava Canon EOS 5D Mark II ette. Põhiliselt loodust, maastikke, reisifotosid aga ka arhitektuuri fotografeerijana olen pikemat aega hakkama saanud Canoni EF 24 – 105mm F4.0 L IS USM objektiiviga. See võimaldab jäädvustada nii maastikke laiemat pilti, aga ka vajadusel pisut lähemale suumida. Seetõttu oli Tamroni veidi pikema toru testimine põnev võimalus. Tamroni kui pigem odavamapoolse tootja suhtes olime vend Karl Andersiga mõlemad alguses skeptilised, kuid hiljem selgus, et asjatult.

Jõuluootuses Palmse mõis

Selle nädala jooksul mil objektiivid meil kasutada olid avanes tegelikult ainult üks parem võimalus nende iseloomu näha. Nii seadsimegi siis vennaga päev enne jõululaupäeva suuna Lahemaa rahvuspargi poole, sest me polnud mõlemad ammu käinud ning õnneks sattusime ka väga kenade ilmaolude kätte – võimalik, et selle talve ainukesele talveilmale. Tallinnast teele asudes oli sombune sügispäev, kohale jõudes hakkas aga taevast alla sadama ka midagi valget. Lootus oli suur, et saame üle pika aja mõned talvisemad fotod ja seda parem, et uute huvitavate Tamron tööriistadega.

Lumesajus Lahemaa metsad

Esimesed tunnid kulusid väiksema SP 24-70mm G2 objektiivi katsetusele ja suurema toru ehk SP 70-200mm G2 saime ette alles lõpupoole, kui lumesadu oli juba tihenenud ning tuul tõusnud ja tuisk alanud. Maad kattis juba ühtlane valge vaip ja mööda Lahemaa külavaheteid sõites avanes ühel hetkel avar vaade põllule, millel kauguses seismas üksik puu. Seda nähes otsustasimegi nüüd ette keerata pikema toru.

Küll olles omasuguste seas pisemapoolne, siis esmase asjana oli harjumatu selle suurus – seda ilmselt seetõttu, et varasem kokkupuude telesuumobjektiividega on olnud väike. Samuti oli harjumatu selle raskus, sest oma 1500 grammise kaaluga annab seda käest pildistades pikemat aega näo ees hoida. Samas võib kaal ka kasuks tulla, sest tol päeval olid ilmaolud rasked ning autost välja astudes puhus väga tugev tuul ja tänu objektiivi raskusele oli seda lihtsam paigal hoida.

Üksik puu põllul. Tuiskas tihedat lund ja tuul oli tugev.

Siiski väga tugeva tuule tõttu oli käest pildistamine keeruline ja vaja läks mitut katset, et tuulepuhangute vahel teravat pilti saada. Siiski kindlasti oli ka antud oludes kasu uuenenud pildistabilisaatorist. Hiljem pisut tuulevaiksemates oludes metsavahel pildistades toimis autofookus kiiresti ja hästi ning foto teravus tuleb Tamron 70-200 f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga väga hea.

Portree autorist ehk Kristoffer Vaiklast

Kuna Tamroni objektiiv lubab ava keerata suhteliselt lahti (f/2.8), siis on sellega hea pildistada ka vähese valgusega oludes. Enamus fotosid, mis katsetamise käigus sai tehtud ongi pildistatud suhteliselt hämaras ja valgusvaestes oludes – ava on fotodel vahemikus f2.8-f4. Tamron SP 70-200 F/2.8 Di VC USD G2 sobib väga ideaalselt ka portreede pildistamiseks, tekitades mitteteravustatud aladele kena bokeh efekti. Looduse, maastike või reisifotograafia pidevalt muutuvates oludes tuleb kasuks kindlasti ka selle objektiivi niiskus ja tolmukindlus. Tihedas lumesajus pildistades igatahes probleeme ei tekkinud.

Küünlavalgel kalmistu. Pildistatud juba hämaras

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kindlasti on Tamron oma uute objektiividega heitnud kinda niiöelda esimese järgu objektiivide tootjatele (Canon ja Nikon). Olles hinnaklassilt poole või lausa mitu korda soodsam ei jää Tamron enam foto teravuse, kvaliteedi või autofookuse kiiruse suhtes neile kuidagi alla. Pikemas perspektiivis ei julge aga pead anda Tamroni objektiivide vastupidavuse ja töökindluse suhtes. Võib olla on see minu isiklik ja asjata hirm, kuid selleks tuleks teha juba pikemaid katsetusi, kuid esmamulje põhjal võin väita, et lisaksin sellise objektiivi enda fotokotti küll.

Kristofferi tegemiste ja töödega saab tutvuda ning kursus olla tema Instagram’i lehel ››

Soovid objektiivi kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• Point TV 163: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 telesuumobjektiiv ››
• Karbist välja: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 telesuumobjektiiv ››
• Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 on laenutamiseks saadaval meie fototehnika rendis ››

(1451)

The post Fotograaf Kristoffer Vaikla: Tamron SP 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiviga lumesajusel Lahemaal appeared first on Photopointi ajaveeb.