Päevad möödusid jalutades mööda arhitektuuri ning kunsti, mis minu silmadele oli puhas nauding. Katarina Zigura, kes on samuti filmifotograaf, näitas mulle kõiki kohti, mida pidi nägema – aitäh sulle.

Suur osa linna hoonetest oli esteetiliselt sünkroonis ning see tekitas kindla esteetika ning tunde, mis mulle väga meeldis. Väga palju oli rõhku pandud hoonete detailidele ning linnapildile ja see lõi kokkuvõttes rikkaliku atmosfääri.

Kandsin kaameraid kaasas pea iga päev ning alati oli midagi, mida jäädvustada – see lause käis eelkõige ühekordsete kaamerate kohta. Aga nüüd nüüd nende kasutamisest lähemalt.

Ühekordne kaamera on minu silmis ultimate street shooter. Need on fotograafile justkui priipääse jäädvustamaks hetki, mis muidu tõmbaksid inimeste tähelepanu ning hajutaksid naturaalse õhkkonna.

Tundsin pildistades seda mitmel korral, et inimeste hoolivus või mure oli väiksem, seoses sellega mida ühekordse kaameraga jäädvustan. See andis ligipääsu ning enesekindluse saamaks häid ja huvitavaid kaadreid kiiremini ning rohkem.

Olles mõõtudelt pisike ning kaaludes vähe (130g) oli kaamerat võimalik ühes võtta pea kõikjale ning seda igapäevaselt.

Proovides teha sama Mamiya RZ67 (2,5kg) kaameraga jäi tunne nagu oleksin biitsepsi rühmatrenni püsiklient võrreldes ühekordse kaameraga, mida kaasas kandmisel vaevu tundsin. Mõlemal on omad plussid ja miinused..

Ühekordsed kaamerad on täielikult automatiseeritud ning eelnevalt juba filmiga laetud. Reaalselt, mida sa tegema pead on päästiku vajutamine ning filmi kerimine. Ava, säriaeg, fookus – mitte millegi pärast ei pea muretsema.

Hämaras pildistamiseks on enamustel kaameratel olemas ka välk, mis tuleb väga kasuks. Mänguvahenditeks on valgus ja kompositsioon – kõik muu on elimineeritud. Need faktorid teevad ühekordse kaamera väga kiiresti opereeritavaks ning lihtsasti mõistetavaks.

See loob ühekordse kaamera ideaalseks vahendiks, millega jäädvustada elulisi spontaanseid hetki õppides ühendama valgust ja kompositsiooni.

Kõik see kergus ning mobiilsus tuleneb paljuski foto kvaliteedi arvelt. Artiklis kasutatud fotod on tehtud kolme erineva ühekordse kaameraga – Kodak Fun Saver Flash 27+12 ning Fujifilm Quicksnap 400 X-TRA Flash, mis on värvilised ning Ilford XP2 400/27 must valge filmiga.

Skaneeritud on negatiivid kõige lihtsama seadistusega, mis suure tõenäosusega on kõige populaarsem digitaliseerimise lahendus nende kaamerate puhul.

Ühekordsetel kaameratel on omapärane esteetika, mis on konkreetne – see kas meeldib või mitte. Jätan selle Teie otsustada. Isiklikult näen neil rakendust reisidel, filmiga harjutamisel, erinevatel üritustel ning miks mitte ka moeseeria loomisel.

Viimasena soovin puudutada sõna “ ühekordne “. Hoolides keskkonnast ning prügist, mis meist maha jääb arvasin, et see on üks kõige kurvem aspekt nende kaamerate puhul.

Uurides, mis saab neist kaameratest pärast laborisse viimist sain teada, et vähemalt Euroopa Liidus on konkreetne seadus elektroonsete seadmete taaskasutamise osas. See tähendab seda, et plastikust kered tagastatakse purustamiseks ning sulatamiseks enne uuesti moduleerimist. Teine protsess päästab varuosad, millest suurem osa läheb uude kaamerasse. Selle tulemusena tekib väga vähe jäätmeid. Teadmine sellest tagab rahulikuma une.

Soovin tänada Photopoint’i, et andsite mulle võimaluse jäädvustada Prahat ning minu teekonda rikkalikul viisil ning kõige eelneva eest, mis puudutab minu fotograafilist arengut!

Silveri tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või veebilehel silvermikiver.com

Hakkas huvitama? Sellisel juhul:

• Kogu valik ühekordseid kaameraid Photopointis ››

(1311)

The post Ühekordsete kaameratega jäädvustamas Praha esteetilist ilu appeared first on Photopointi ajaveeb.

Harjutamisaastad said põnevust juurde 2011 – 2013. aasta vahemikus, kus mul õnnestus pildistata mitmete kaamerabrändide tippmudelitega nende hulgas Pentax 645Z keskformaat peegelkaameraga. Nendega oli väga mugav ning kvaliteetne töötada, kuid nad kõik tundusid mulle võrdlemisi sarnased  – omades lihtsalt erinevat resolutsiooni. Pean välja tooma, et parim digitaalkaamera kogemus on mul siiani olnud Pentax 645Z kaamerat kasutades.

Samal perioodil hakkasin tundma, et ma teen liiga palju pilte, mille tulemusena hakkas kaduma side modelli, asukoha ning iseendaga. Ma ei nautinud tervet protsessi nii nagu mõni aasta varem ja fotograafia oli minu jaoks muutumas liiga koheseks, pealiskaudseks ning mugavaks – puudus sügavam fookus ja üllatus element. Lisaks tundsin, et minu töödel ei ole oma eripära ning et ma olen välja vahetatav fotograaf. Ma ei tundnud end kui artist ja see ei meeldinud mulle!

Vahetult enne Inglismaale ülikooli minemist soetasin endale Flexaret Standard 80mm f3,5 TLR filmikaamera. See oli valmistatud 1960’ndatel Tšehhoslovakkias ning pildistamine selle vahendiga oli täielik vastand sellele, millega olin varasemalt harjunud. Flexaret’i üles seadmine ning sellega portree tegemine võttis mul alguses aega 5 minutit ja see protsess oli üsnagi kohmetu ning tegin pilte tundmata kõiki aspekte.

Kõik need miinused korvas, aga see sama protsess, mis ajapikku läks aina efektiivsemaks ning kindlamaks – ma tundsin, et olen leidmas enda stiili ning tunnetust läbi selle protsessi. Vana TLR keskformaat filmikaamera kasutamine mõjus minu töödele justkui nagu filter, mis tõi välja minu esteetilised väärtused ning jättis maha kõik üleliigse, mis kaadrisse ei kuulunud. Ma pildistasin Flexaret’iga terve enda ülikooli tee – õppides fotograafiat ning kujundades enda visuaalseid eelistusi. Sellele protsessile kindlaks jäämine lõi minu stiili.

Hetkel tehes portreid Mamiya RZ67 kaameraga, siis annan end täielikult üle asukohale ning inimestele kellega olen koos, et tagada maksimaalne side. See on oluline, kuna igas lokatsioonis annan parima, et modell ning asukoht toetaksid üksteist, mis loob sünergia ning visuaalselt tugevama tulemuse. Mitmed modellid on öelnud, et 20ne läbimõeldud foto loomine paneb neid tundma mugavamalt ning usaldus tekib naturaalsemal teel, kuna rohkem on kommunikatsiooni ning paika sättimist.

Ma kasutan “waist level viewfinderit” RZ67 puhul, mis tähendab, et mu nägu pole enamus ajast kaamera taga, mis aitab paremini modellidega sidet luua. See vähendab samuti tunnet, et fotograafi käes on kogu võim ning aeg möödub rohkem koostööd tehes.

Olen väga tänulik Photopointile, kes toetas mind viimasel suuremal projektil ‘’ Paik, mis räägib loo ‘’, mis seisnes selles, et viisin mind inspireerivad inimesed (Jüri Pootsmann, Liis Lemsalu, Ženja Fokin ja Marta Laan) nende jaoks kõige sümboolsemasse paika Eestis, et vestelda valdkondadest, mis on neile olulised jäädvustades neid seal samas keskkonnas.

Kõikide projektis tehtud fotode jaoks kasutasin Kodak Portra sarja kuuluvaid negatiivfilme, mis on olnud mu kindel valik portreede pildistamisel juba paar viimast aastat.

Vaata: behind the scene video Jüri Pootsmanni pildistamiselt.

Ma tunnen end enesekindlalt kasutades keskformaat filmi, kuid alati säilib üllatusmoment negatiive nähes ja see meeldib mulle väga. See tunne hoiab fotograafia juures ning toob mind igakord tagasi arendamaks enda töid. Ma tunnen end kui artist, kes loob omal moel. Pildistame rohkem filmile!

Silveri tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või veebilehel silvermikiver.com

Vaata veel:

• Kuidas must-valget filmi ise kodus ilmutada? 7-mitutiline õpetusvideo Ilfordilt ››
• Kuidas ise kodus must-valgeid paberfotosid ilmutada? 7-mitutiline õpetusvideo Ilfordilt ››

(1495)

The post Minu teekond pildistades keskformaat filmikaameraga digitaalajastul appeared first on Photopointi ajaveeb.