Kas teadsid, et sinu mälestused vanadel videokassettidel tuhmuvad iga vaatamis- ja kopeerimiskorraga? Hullem veel – ka kapis puutumatuna seistes tuhmuvad lindile jäädvustunud kaadrid ning lint ise muutub aja jooksul rabedaks. Oma  vanad videokassetid saad tuua Photopointi.

Konverteerime kassettidel oleva videomaterjali digitaalsesse vormingusse ning salvestame DVD või USB-mälupulga peale. Nii saad oma mälestusi mugavalt vaadata, kompromissideta kopeerida ja rahuliku südamega arhiveerida.

Video digitaliseerimise hind on Photopointis ühiku-põhine ning üheks ühikuks on 2 tundi – hinnaga 17,99€. Iga järgmine alustatud ühik (2h) maksab samuti 17,99 € – seega kui sul on videolindil kuni kahe tunni jagu videot, maksab selle digitaliseerimine 17,99 €.

Kui kolm-neli tundi, siis 2 × 17,99 € jne. Hinna sees on video digitaliseerimine, plaadile kirjutamine ja DVD-plaat ilusa kujundusega karbis.

Võimalus on VHS-kassettil/kassettidel olev materjal digitaliseerida Sinu poolt meile toodud mälupulgale või soetada uus ja kiire ning piisava mahutavusega mälupulk esinduskaupluses kohapeal. Soovitame 3.0 või 3.1 kiirusega mälupulkasid.

Videokasseti – olgu see siis suur VHS või pisike MiniDV (vaata alt täpsemalt) – saad tuua ükskõik millisesse Photopointi esinduskaupusesse.

Kasseti saad koos ahjusooja DVD-plaadi või mälupulga peal kätte samast kauplusest mitte enam kui 14 päeva pärast.

Digitaalne video on parem kui analooglint või miniDV kassett, sest:

• DVD-plaadil olevaid filme saad vaadata ükskõik, millises DVD-mängijas või DVD-mängijaga arvutis kartmata, et videokvaliteet sellest halvemaks muutub.
• DVD-plaadil olevaid filme on väga lihtne sõpradele-sugulastele saatmiseks või endale varukoopiate tegemiseks paljundada. Paljundamisel ei pea kartma videopildi kvaliteetsuse vähenemist.
• DVD-plaadil olevad filmid saad kopeerida enda arvutisse ning et neid seal siis mugavalt igal ajal vaadata või miks mitte kasvõi Facebooki üles laadida ja seal oma sõpradega jagada. Samuti saad video arvutist edasi toimetada näiteks välisele kõvakettale või mälupulgale.

Kogu eelnev loetelu kehtib suures plaanis ka siis, kui kassettidel olnud materjal on digitaliseeritud hoopis mälupulgale.

Videote digitaliseerimine Photopointis. Lähemalt ja lühidalt:

• Digitaliseeritavate videokassettide ja DVD plaatide tüübid ning värvisüsteemid:
  • VHS, VHS-C (PAL, MeSecam, Secam L (Prantsuse), NTSC)
  • S-VHS, S-VHS-C (PAL)
  • Betacam SP S (PAL)
  • Mini DV (PAL, NTSC)
  • Video8, Hi8 ja Digital 8 (PAL, NTSC)
  • MicroMV (PAL, NTSC)
  • Mini DVD (PAL, NTSC)
  • DVD → HD Mp4 failiks (DVD Video ülekandmine kettalt Mp4 1080p failiks)
• Digitaliseeritavaid videokassette saab tuua ükskõik, millisesse Photopointi esinduskauplusesse.
• Digitaliseerimisele toodavad kassetid saab koos DVD plaatide või mälupulgaga tagasi samast Photopointi esinduskauplusest hiljemalt 14. päeva pärast.
• Kuni kahe tunni video digitaliseerimise hinnaks on 17.99 €, iga järgmise 2 tunni hinnaks on samuti 17.99 €.
• Hinna sees on video digitaliseerimine, video plaadile kirjutamine/mälupulgale kopeerimine ja DVD-plaat ilusa kujundusega karbis.
• Digitaliseeritud video salvestatakse kvaliteetsele ja vastupidavale toorikule.
• Video salvestatakse kvaliteetses MP4 (H.264/AVC+AAC) failivormingus või DVD Video vormingus vastavalt kliendi soovile.
• Kliendi poolt edastatud materjal digitaliseeritakse täies ulatuses.
• Montaaži ega pildikorrektsioone ei teostata.
• Muide, võtame vastu ka defektseid katkise lindi ja korpusega kassette ja hallituskahjustusega kassette, millelt võimaluste piires digitaliseerime samuti nendel oleva materjali.

Kasulik teada:

• Digitaliseeritud videot arvutis vaadates võib mõnedel juhtudel märgata anomaaliaid video päris äärealades (videopildi äär on karvane või moonutatud, triip jookseb pildi ääres vms). Need moonutused ei ole reeglina nähtavad teleriekraanilt vaadates kuna teler ei näita kunagi 100% video kaadrist.
• Soovitame digitaliseeritud videofailid kopeerida arvutisse ja teha DVD-plaadist varukoopiaid. Nii kindlustate videote säilimise ka siis, kui algplaat kahjustatud saama peaks.
• DVD-plaate ei tohi jätta otsese päikese kätte. Pikima eluea tagab plaatide arhiveerimine toatemperatuuril, valguse eest varjatud kohas.
• Kui soovid digitaliseeritud videost mitut koopiat, siis saad tellida lisakoopiaid (kuni 2h) hinnaga 6.99€.

Too oma vanad videokassetid Photopointi esinduskauplusesse » 

(45303)

The post VHS kassettidel olevate videote digitaliseerimine Photopointis appeared first on Photopointi ajaveeb.

Iseenda pildistatud foto on suurepärane kingitus. Et foto ilusam oleks ja et kingisaaja selle enda seinale riputada või lauale asetada saaks, tuleb see otse loomulikult pildiraami sisse panna.

Tavaliselt tellitakse fotolaborist 10×15, 15×20 või 21×30 cm mõõdus paberfoto ning ostetakse sellele juurde täpselt samas mõõdus raam. Lihtne ja loogiline, kuid saaks ka paremini.

Kui sa soovid, et foto raami sees eriti ilus oleks, siis kasuta alati paspartuud. Parimad graafikud ja joonistajad ei raami oma töid kunagi ilma paspartuuta.

Paspartuu on umbes 1,2 mm paksusest papist valmistatud ääris, mis jätab foto ja pildiraami ääre vahele tühja, ühevärvilise pinna. Photopointi valikus on kolmes eri mõõdus paspartuusid. Kõikidest kolmes mõõdus on erineva värvitooniga ja kandilise kui ka ovaalse avausega paspartuud.

Paspartuu täidab peamiselt kahte funktsiooni:

1. Raami ja foto vahele hingamisruumi jättes muudab paspartuu foto raami sees mõjusamaks ning palju meeldivamaks vaadata
2. Paspartuu kasutamisel jääb klaasi ning foto vahele väike õhuvahe. Foto ei liibu klaasi vastu ja see kindlustab foto pikema säilivusea.

Vasakul 15×20 cm foto ilma paspartuuta 15×20 cm raamis. Paremal seesama 15×20 cm foto ovaalse avausega paspartuuga 21×30 cm raamis. Kasutasin kuldset pildiraami nimega Seoul (vaata Seoul raame Photopointi veebipoes).

Kuidas paspartuud valida?

Kui soovime pilti raamida koos paspartuuga, ei saa me enam osta pildiraami paberfoto mõõdu järgi. Nüüd peame pildiraami ostma paspartuu mõõdu järgi. See ei ole keeruline. Photopointis on müügil kolme eri mõõtu paspartuusid:

• 15×21 cm
• 21×29.7 cm
• 30×40 cm.

Need on paspartuu välismõõdud, mille järgi tuleb osta pildiraam.

Kõige lihtsam ongi valida esmalt nende kolme seast välja soovitud suurusega paspartuu ja seejärel tellida selle paspartuu välismõõdu järgi sobiv raam ja sisemõõdu järgi sobiv paberfoto.

Millised fotod aga selliste paspartuude sisse tellida tuleks? Vastuse sellele küsimusele annab allolev tabel:

Ülalt tabelist nähtub, et kõige väiksema – 15×21 cm paspartuu sisse sobib 10×15 cm foto. Selline paspartuu mahub ideaalselt 15×21 mõõdus pildiraami sisse. 21×29,7 cm paspartuu sisse tuleks tellida aga 15×20 cm paberfoto ja 30×40 cm paspartuu sisse 21×30 cm paberfoto.

15×21 cm paspartuu, 10×15 cm foto ja 15x21cm pildiraam

Ülal näete kahte ühesurust 15×21 cm välismõõduga paspartuud. 10×13 cm mõõdus paberfoto sellise paspartuu sisse ei sobi. See jääb liiga kitsaks. Vasakul valge paspartuu sees on 10×13 cm foto ja näha on, et kahelt poolt äärest ei ulatu see foto paspartuuni.

Paremal, pruunika paspartuu taga on 10×15 cm foto, mis ulatub ilusti igast küljest paspartuu alla. 15×21 cm paspartuule sobib seega ainult 10×15 cm mõõdus paberfoto.

21×29,7 cm paspartuu, 15×20 cm paberfoto ja 21×30 cm pildiraam

Ülal fotol näeme kolme erineva suurusega paberfotot (vasakult paremale) 15×23, 15×21 ja 15×20 cm. Kõik need mõõtmed on olemas PhotoExpress Online fotode tellimise keskkonnas.

Nagu pildilt näeme, sobib kõige paremini 21×29,7 cm paspartuu sisse parempoolseim ehk 15×20 xm foto.

Tegelikult sobivad selle paspartuu alla probleemideta ka 15×23 cm ja 15×21 cm mõõdus paberfotod. Tuleb lihtsalt arvestada, et paspartuu varjab nende puhul ülalt või alt rohkem fotot enda alla.

30×40 cm paspartuu, 21×30 cm paberfoto ja 30×40 cm pildiraam

30×40 cm välismõõduga paspartuuga on asi lihtne. Siia sobib ainult A4 mõõdus ehk 21×30 cm suurusega paberfoto.

Kui sa järgmine kord fotot raamima hakkad – olgu see siis kingituseks või enda koduseinale – siis proovi paspartuud.

Photopointi esinduskauplustes on kõik paspartuud ja raamid olemas – kõige parem on võtta paberfoto kaasa ning proovida poes erineva värviga paspartuusid ja raame. Võid olla kindel, et niimoodi raamitud foto tundub nagu tõeline kunstiteos. Mida see ju ongi.

Selles Point TV videos näitab Ardo-Jako, kuidas fotot paspartuu abil raami sisse panna:

Kõik paspartuud Photopointi veebikaubamajas ››

Telli paberfotod internetist – photoexpress.ee ››

Artiklit täiendatud 13.09.2023.

(11322)

The post Paspartuu ehk kuidas fotot raami sisse panna nii et oleks ilus appeared first on Photopointi ajaveeb.

Aina nutikamaks muutuvas maailmas on arvutiga suhtlemine muutunud vahetuks kogemuseks. See tähendab – protsessiks, kus vahendajat vaja polegi. Arvutiga suhtlemiseks saame hiire asemel kasutada omaenda näppu, tulevikus aina enam häält.

Kõik see on tore, ainult et ka peenemahingeliste kunstnike näpud võivad täpsust nõudvate ülesannete teostamiseks liiga töntsiks jääda. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Kui ka sinu lihased arvuti ees mõnikord nõdraks jääma kipuvad, siis leiad abi graafikalauast.

Arvutihiir vs graafikalaud

Arvutihiirega on kõik kursis. Seda on lihtne kasutada – libista mööda lauda ja raba nimetissõrmega klahvi. Ka lobotoomik saab sellega hakkama. Just see kasutamise lihtsus, aga teisalt ka hiire tootmise suhteliselt madalad kulud, on muutnud arvutihiire niivõrd populaarseks – lausa üheks lauaarvuti osaks.

Graafikalaud koosneb kahes osast: pliiatsist ja plaadist. Plaadil on puuteala, mis suudab ülitäpselt registreerida pliiatsi asukohta selle kohal ja peal. Kursor liigub ekraanil, kui pliiatsiotsa mõne millimeetri kaugusel graafikalaua puuetala pinna kohal liigutada. Kui aga pliiatsiga mingis punktis graafikalaua vastu puutud, siis on see nagu hiireklikk või näpupuudutus. Ja kui pliiatsit graafikalaua vastas hoides liigutad siis on see sama nagu hiireklahvi all hoides hiirt liigutada – nii saad pintsliga jooni vedada või ekraanil olevaid asju liigutada.

Vabastav hõljumine

Esimene graafikalaua proovimine ei kulge hiirega harjunud käele tavaliselt kuigi mugavalt. See on normaalne.

Ma võrdleksin hiire kasutamist kõndimisega ja graafikalaua kasutamist hõljuklauaga maapinna kohal lendamisega. Kõndida on lihtne – enamik üheaastasi saab sellega hakkama. Hõljukiga sõitmine on aga alguses kohmakas ja kontrollimatu kuid sedamööda, kuidas juhtimise käppa saad ja koordinatsioon uues olukorras harjub, tunnetad aina enam vabadust.

Täpselt samamoodi on ka graafikalauaga. Pliiatsit puuteala kohal hoida ja seal liigutades kursorit ekraanil liigutada – võrreldes hiire mööda matti nühkimisega on selles mingi hõljuklauaga sarnanev vabastav tunne. Ja kui käsi selle hõljumisega harjub ning aina täpsemaks muutub, siis avastad ühtäkki, et ka igapäevasete asjade tegemine sujub graafikalaua abil mugavamalt ja kiiremini kui hiirega.

Ergonoomilisus – abiks randmevalude korral

Hiirt hoides ei ole sinu käsi mitte puhkeasendis, vaid randmest vastupäeva allapoole pööratuna pingeasendis. Kui sa ei kasuta arvutit kaua, või kui sul on vastupidavad randmekõõlused, siis on kõik hästi. Vastasel juhul võib hiirt hoidev ranne päris tüütult valutama hakata. See on põletik, mis pikast pingutusest randmelihastesse poeb.

Võrrelge nüüd hiirt hoidva käe asendit pliiatsit hoidva käe asendiga. Pliiatsit hoidev käsi ei ole randmest pööratud vaid asetseb graaafikalaual üsna vabalt – puhkeasendis. Just sellepärast tasub graafikalauda hiire asemel kasutada neil, kellel on probleeme valutavate randmetega. Selle kontseptsiooni tõepärasus, muide, mul endalgi praktikas edukalt proovile pandud.

Survetundlikkus – digikunstnike paradiis

Ülal rääkisime graafikalaua kasutamisest pigem tavapäraste toimingute juures – hiire asemel. Ja leidsime, et tänu vabamale liikumisele on see kiirem ning ergonoomilisuse tõttu mugavam. Kõik see kehtib ka arvutigraafikute, fotograafide, disainerite jne loomeinimeste puhul. Nende jaoks on graafikalaual aga veel üks ülioluline praktiline kasulikkuse mõõde. See tuleneb puutepliiatsi survetundlikkusest.

Kui kasutaja puutepliiatsi otsa vastu graafiakalauda surub, siis registreerib pliiats surve tugevuse ning edastab selle läbi graafikalaua arvutisse. Graafikaprogrammides, nagu näiteks Photoshop, saab survetugevuse andmeid kasutada erinevate visuaalsete kvaliteetide väljendamiseks.

Näiteks saab Photoshopis pintsli seadistada nii, et õrn puudutus avaldub läbipaistvamas pintslitõmbes ning muutub tugevamini vajutades aina läbipaistmatuks. Või siis saab pliiatsi seadistada nii et õrn puudutus graafikalaual annab tulemiseks peenikese ja tugevam puudutus jämedama joone. Niimoodi saab artist joonistada ekraanile ühe tõmbega sellise joone, mille paksus  või läbipaistvus varieerub vastavalt vajadusele. Täpselt nagu päris elus aerosooli või söega. Hiire või näpuga arvutisse joonistades oleks see võimatu.

Aga sellega graafikalaua hüved veel ei piirdu. Lisaks survetundlikkusele on professionaalsemad graafikalauad ja puutepliiatsid ka kaldetundlikud. Kaldetundlikkus lubab pliiatsit graafikalaua pinna suhtes nurga alla liigutades matkida päris joonistusvahendi kallutamist päris elus.

Lisaks survetundlikkusele ja kaldetundlikkusele saab graafikalauale lisada veel kolmandagi mõõtme: pöördetundlikkus. See omadus on näiteks Wacomi graafikalaua spetsiaalsel Art Pen nimelisel pliiatsil. Pöördetundlikkus teeb võimalikuks näiteks kalligraafiasulgede matkimise ja palju muud.

Survetundlikkus, kaldetundlikkus ja pöördetundlikkus – selline puutepliiats suudab reageerida igale kunstniku käeliigutusele. Koostöös arvutiprogrammi võimalustega muutub selline pliiats kunstniku käes ülipaindlikuks tööriistaks, millele digimaailmas paremat alternatiivi ei ole.

View this post on Instagram

@hendrivisuals tegi Wacom Intuos graafikalaua abil pööraselt kauni digitaalse kunstiteose 😍👏 #wacom #photopoint_ee #intuos #graafikalaud #digitalart

A post shared by Photopoint (@photopoint) on Sep 20, 2018 at 5:12am PDT

Graafikalaud fotograafidele

Wacom graafikalaud on ülihea tööriist nendele fotograafidele, kes töötlevad oma digipilte Photoshopis või mõnes alternatiivses pikselgraafika programmis ning kasutavad seal palju selektiivseid töötlusmeetodeid. Väga mugavaks muudab graafikalaud erinevate selektsioonide tegemise, pintslitega töötamise, mask’imise, dodge/burn tööriistad jne. Lisaks kiirusele ja mugavusele on pliiatsiga töötamises veel ka mingi teistsugune tunne – fototöötlus on justkui vabam, voolavam ja… kunstipärasem.

Näiteks on ülal kirjeldatud survetundlikkus eriti kasulik mitte ainult pintslitega joonistamisel vaid ka fotode töötlemisel. Kujutle, et sa saad maskimise protsessis musta (või valge) värvi läbipaistvust reguleerida pliiatsile vajutamise tugevusega. Enam ei pea tegema hiirega paremklikki ja nihutama slaiderit vaid saad pildikihi läbipaistvust muuta lihtsalt intuitiivselt pliiatsile survet avaldades.

Fotohuvilistele, kes oma pilte heeblipõhistes pilditöötlustarkvarades (nagu näiteks Capture One, Luminar või Lightroom) töötlevad, ei anna graafikalaud väga palju mugavust juurde. Heeblite liigutamine on ka selline liigutuse täpsust nõudev töö, et graafikalauaga peab ikka päris hästi harjunud olema, et see mugavalt välja tuleks. Seega võib üks tavaline Lightroomi kasutaja graafikalauas hoopis pettuda. Kuid ei tasu alla anda ja harjutades tuleb ka heeblite liigutamise meisterlikkus.

Erinevad Wacomi graafikalaudade versioonid

Graafikalaudade turul on kuidagi nii läinud, et Wacomile üleilmsel turul alternatiivi polegi. Veebipoodides võib harva näha ringlemas ka teiste brändide graafikalaudu, kuid need on reeglina soodsad hiina tahvlid, mille riistvara võib teinekord ka päris hea olla, kuid mis oma tarkvara poolest pole Wacomiga võrreldavad.

Wacomi valikus on peamiselt kaks tooteseeriat, mida kõige enam ostetakse ja kasutatakse. Fotograafidele ja tavakasutuseks valmistatud Wacom Intuos seeria graafikalauad ning illustratoritele, arvutigraafikuile ja rohkete käibevahenditega fotograafidele mõeldud Wacom Intuos Pro seeria graafikalauad.

Lisaks on valikus veel ka ekraaniga graafikalauad Wacom One 13 Pen Display, Wacom Cintiq 16 ja Wacom Cintiq 22, mis mõeldud tavakasutajale. Professionaalidele on olemas Wacom Cintiq Pro seeria ekraaniga mudelid.

Pro graafikalaual on tavalise Intuos graafikalauaga võrreldes rohkem füüsilisi nuppe + puuterõngas. Pro graafikalauda on saadaval suuremates mõõtmetes. Kõige olulisemaks erinevuseks on aga Pro graafikalauaga toimiv Pro Pen puutepliiats. Seda on mugavam käes hoida (paksem profiil), see on kaldetundlik ja ka survetundlikum kui tavaline Pen 4K.

Graaafikalaudade võrdlustabel

Seeriad	Wacom Intuos	Intuos Pro (S, M, L)
Aktiivse ala mõõtmed	M: 216 x 135 mm S: 152 x 95 mm	S: 160 x 100 mm M: 338 x 219 mm L: 430 x 287 mm
Graafikalaua mõõtmed	M: 264 x 200 mm S: 200 x 160 mm	S: 269 x 170 mm M: 338 x 219 mm L: 430 x 287 mm
Erinevad versioonid	S suurust on saadaval nii Bluetoothiga kui ka ilma	Tavaline, Paper
Nupud graafikalaua peal	4, seadistatavad	8 + puutering
Puutetundlikkus (sõrmedega)	Ei ole	Jah, multi-touch
Juhtmevaba ühenduvus	Jah, Bluetooth 4.2	Integreeritud Bluetooth-ühenduvus
Lahutusvõime	?	5080 lpi
Andmeedastus	?	?
Puutepliiats	Wacom Pen 4K	Intuos Pro Pen
Pliiatsi täpsus	?	?
Pliiatsi surveastmed	4096	8192 (pliiatsil ja kustutajal)
Pliiatsi kaldetundlikkus	–	± 60 astet
Pliiatsialus	Eraldi alust ei ole. Pliiatsiotsi saab hoiustada pliiatsi sees.	Jah
Hind Photopointis (märts, 2021)	79,99€ – 199€	229€ – 599€

Lõppsõna

Niisiis: kas sul on graafikalauda vaja? Vastan sellele küsimusele konkreetselt ja kolmeosaliselt:

1. Sul on kindlasti graafikalauda vaja, kui tegeled mingit sorti digitaalse pikselgraafikaga. Ükskõik kas tõsisema fototöötlusega, arvutisse joonistamisega või muu digitaalse kunstiga, kus on vaja ekraanile vabamalt jooni, kujundeid, värve jne lisada ja muuta. Muidugi saab seda kõike ka ilma graafikalauata teha, kuid graafikalaud mitte ainult ei kiirenda protsessi vaid avab võimalused ja töövood, mis ainult arvutihiirt kasutades võimatud on.
2. Graafikalaud võib olla ka suurepärane alternatiiv tavalisele arvutihiirele – eriti inimestele, kes teevad päev läbi arvuti taga tööd. Puutepliiats on ergonoomilisem kui arvutihiir ja seetõttu väheneb pingest tingitud randmepõletiku oht. Graaafikalauaga on kursori liigutamine vabam ja kiirem ning kui ka graafikalaua ja puutepliiatsi peal olevad nupud enda vajaduste järgi programmeerid, võid graafikalauas leida enda jaoks nii tõhusa kaaslase et hiirt enam vaja polegi.
3. Graafikalauda pole tõenäoliselt tarvis neil, kes ei tegele mitte sisu loomise vaid sisu tarbimisega ja kasutavad arvutit vähe. Kui käid arvutis vaid uudiseid lugemas ja ilmateadet vaatamas, siis graafikalaud sinu elu kergemaks ei tee. Lisaks on hiirega oluliselt lihtsamini teostatavad kõiksugused hästi täpset positsioneerimist ja märkimist teostavad tööd – CAD programmides jne.

Kogu graafikalaudade valik Photopointis – veebist tellimine on mugav ››

(3391)

The post Graafikalaud – kas sul on seda arvutihiire kõrvale vaja? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Miks täiskaadersensoriga fotokas nii kallis olema peab? Ega ei peagi, ütleb Sony ja müüb silmagi pilgutamata kuue aasta vanust A7 II kaamerat alla 1000 euro. Camoon, Sony. Saaks ka ju paremini. 

Tundub, et soodsamaid täiskaadersensoriga fotokaameraid hakkab viimasel ajal tõepoolest paremini saama. Soodsa hinnaga täiskaader tundub olevat oluline sihtmärk, mida kõik kaameratootjad nüüd ja tulevikus kümnesse tabada proovivad. Canon tegi selle asjaga otsa lahti juba eelmisel aastal, paisates turule EOS RP hübriidi mille tehnilised andmed jätavad soovida aga hind sunnib konkurente tegutsema. Ja nad ongi tegutsenud.

Käesoleval aastal on rakettidena välja lastud Sony A7c, Panasonic Lumix S5 ja Nikon Z5 hübriidkaamerad. Kõik kolm on vastavate ettevõtete oma klassi soodsaimad. Sony mudeleid tuleb meil fotopoodidesse veel veidi oodata, Nikon Z5 kaamera on aga juba kohal: Photopointi kauplustes ja siinsamas blogi pildistamislaual. Võtame karbist välja ja vaatame, kuhu poole see rakett lendab.

Canon RP kaameraga on asi lihtne. Ükskõik kui kehvad omadused sellel ka poleks – ostavad ikka. Sest hind on lihtsalt niivõrd soodne. Ka mõne nädala eest esitletud Sony A7c kaamera on üsna loogiline pill, sest kuigi see hinna poolest teab mis soodne polegi, on selle unikaalseks tugevuseks täiskaadri kohta ülimalt kompaktne korpus.

Nikon Z5 hübriidkaamera olemasolu on keerulisem määratleda ja õigustada. See pole kompaktne alternatiiv, sest jagab Z6 ja Z7 kaameratega sama korpust. Seda ei saaks pidada ka eriliseks hinnapommiks, kuna tunduvalt võimekam Nikon Z6 maksab täna fotopoodides vaid paarisaja euro võrra enam. Miks peaks siis üldse keegi Z5 kaamerat tahtma? 

Alustame sellele küsimusele vastamist olulisemate tehniliste andmete võrdlusest.

Nikon Z5 kaamera kõige ilmsem alternatiiv on Nikon Z6. Sellepärast on see võrdlustabelis otse Z5 kõrval. Kellel kaamera brändist ükskõik, kuid soodne hind oluline, vaatab ilmselt ka Canon RP poole, mis – hoolimata puudustest – on kindlasti üks lähiaastate enimmüüdumatest täiskaadersensoriga hübriidkaameratest. Kolmandaks lisasin tabelisse Sony A7 III. See on küll ehk juba aste kõrgema klassi pill, kuid valdkonna standardina kindlasti hea võrdlusmaterjal.

	Nikon Z5	Nikon Z6	Canon RP	Sony a7 III
Sensor	24 MP	25 MP, taustvalgustusega	26 MP	24 MP, taustvalgustusega
ISO ulatus	100-51200 Võimendusega 50-102400	100-51200 Võimendusega 50-204800	100-40000 Võimendusega 50-102400	100-51200 Võimendusega 50-204800
Värinastabilisaator	Sensoripõhine, 5 EV astet	Sensoripõhine, 5 EV astet	–	Sensoripõhine, 5 EV astet
Teravustamispunktid	Faasituvastusega: 273	Faasituvastusega: 273	Faasituvastusega: 4779	Faasituvastusega: 693
Sarivõte	4,5 fps	12 fps	5,0 fps	10 fps
Kiireim säriaeg	1/8000 sekundit	1/8000 sekundit	1/4000 sekundit	1/8000 sekundit
Välklambi sünkroaeg	1/200 sekundit	1/200 sekundit	1/180 sekundit	1/250 sekundit
Elektrooniline pildiotsija	3 690 000 px 0,8× suurendus	3 690 000 px 0,8× suurendus	2 360 000 px 0,7× suurendus	2 359 000 px 0,78× suurendus
LCD ekraan	1 040 000 px 3,2″ kallutatav	2 100 000 px 3,2″ kallutatav	1 040 000 px 3″ Välja keeratav ja pööratav	921 600 px 3″ kallutatav
Videorežiim	4K 30fps Full HD 60fps	4K 30fps 144 Mbps Full HD 120fps 144 Mbps ilma helita	4K 24fps 120 Mbps Full HD 60fps 60 Mbps	4K 30fps 100 Mbps Full HD 120fps 100 Mbps
Korpuse materjal	Magneesiumsulam	Magneesiumsulam	Plastik	Magneesiumsulam
Juhtmevaba ühenduvus	Wifi 802.11ac + Bluetooth	Wifi 802.11ac + Bluetooth	Wifi 802.11b/g/n + Bluetooth	Wifi 802.11ac + Bluetooth
USB ühenduvus	USB 3.2 Gen 1	USB 3.2 Gen 1	USB 2.0	USB 3.2 Gen 1
Mälukaardid	Kaks SD kaardipesa, mõlemad UHS-II	XQD kaardipesa	Üks UHS-II SD kaardipesa	Kaks SD kaardipesa, üks UHS-II või UHS-I, teine UHS-I
Aku vastupidavus	470	310	250	710
Kere hind (02.10.2020)	1499€	1699€	1199€ (koos adapteriga variant)	1199€

Nikon Z5 on soodsam versioon Nikon Z6 hübriidkaamerast. Soodsama hinna nimel on aga ohvriks toodud üllatavalt vähe. Suurimad kärped puudutavad videorežiimi ja sarivõtet – kõiges muus on Z5 praktiliselt sama hea kui Z6. Mõnes mõttes isegi parem, sest uus aku lubab pikemat pildistamisaega, USB-C pesa kaudu saab nüüd kaamerat ka salvestamise ajal laadida ja mälukaardid… Ühe XQD kaardi asemel kasutab Z5 kahte UHS II standardi SD mälukaarti. Hobipiltnikule kindlasti parem lahendus. 

Kuid ikkagi miinused? Mis siis täpsemalt on need Z5 miinused võrreldes kallima Z6 kaameraga?

Esiteks muidugi sarivõte. Kui Nikon Z6 kaameraga saab pildistada ülikiirelt 12 fps, siis Z5 võtab välja tavalised 4,5 kaadrit sekundis. Igaks juhuks tuleb siiski mainida, et Z5 sarivõte on hoolimata keskpärasest kiirusest üsna kasutatav, sest võrreldes näiteks Nikon D750 peegelkaameraga (mille 5.0 fps sarivõte on veidi kiiremgi) on Z5 puhver suurem – sa saad sarivõtet kauem pildistada ja ei pea pärast nii kaua ootama, sest pildistatud fotod kirjutatakse mälukaardile kiiremini.

Teiseks miinuseks on videorežiim. Videomeeste entusiasmi nullimiseks piisab kolme aspekti mainimisest:

1. 4K 25 fps režiimil rakendub 1,7 x äralõikefaktor. See tähendab, et 4K videot salvestades ei saa kaadrisse nii laia nurka, nagu pildistades. Lülitad 4K sisse ja LCD-ekraanilt paistev kadreering muutub kohe hoobilt kitsamaks.
2. 1080p režiimi kõige kiirem kaadrisagedus PAL režiimis on 50fps. See tähendab, et pole võimalik teha seda siidiselt voolavat aegluub b-roll slow motion gruuvi. Kui sa vee-looger või jõutuuber ei ole, siis see ehk eriti oluline pole? 
3. Nikon Z5 kaameral ei ole N-Log pildiprofiili salvestamisvõimalust.

Nendest kolmest punktist ei tohiks jääda muljet, nagu teeks Nikon Z5 koledat videot. Ei tee. Väga ilusat videot teeb. Sellist, millega hobifotograaaf või igapäevapildistaja puhast uhkust tunda võib. Tõsisemate videohuviliste jaoks on need kolm miinust aga Z5 kasuks otsustamise jaoks liiga valusad. 

Karbis on: laadimisadapter, aku, USB-C kaabel, toitekaabel, Nikon Z5 kaamera kere, Nikkor Z 24-50mm f/4.0-6.3 suumobjektiiv, objektiivikork, kaamerarihm ja põhjalik eestikeelne kasutusjuhend. 

Komplektis olev EN-EL15c on aku on väliselt identne Z6 ja Z7 kaamerate EN-EL15b liitiumakule, kuid tänu veidi suuremale mahutavusele ja kaamera spetsiifikale kestab kauem. CIPA testis lausa 160 kaadrit enam. Komplektis on kaasas eraldi akulaadija MH-25a, kuid akut saab laadida ka kaamera USB-C pesa kaudu. Laadimiseks sobib ükskõik milline PD (“Power Delivery”) märgistusega USB-C laadija. USB-C pesa kaudu saab kaamerat nüüd laadida/vooluga varustada ka pildistamise või video filmimise ajal – see on üks Z5 eelistest kallimate Z6 ja Z7 hübriidide ees. 

Nikon Z5 on selle artikli kirjutamise ajal Photopointis olemas neljas erinevas versioonis: 

1. Nikon Z5 kere – juhul kui sa tahad osta Z5 kaamera koos mõne enda poolt vabalt valitud Nikkori hübriidkaameraobjektiiviga
2. Nikon Z5 + FTZ adapter – juhul, kui soovid Z5 kaamerat kasutada mõne, juba olemasoleva Nikkori peegelkaameraobjektiiviga
3. Nikon Z5 + Nikkor Z 24-50mm f/4.0-6.3 suumobjektiiv – kui sul on vaja lihtsat terviklikku soodsaimat Nikoni täiskaadersensoriga hübriidkaamerakomplekti
4. Nikon Z5 + Nikkor Z 24-50mm f/4-6.3 + FTZ adapter – Kui tahaksid pisikest hübriidkaamerakomplekti, aga samas on sul ka mõni Nikkori peegelkaameraobjektiiv, mida mõnikord kaamera ees kasutada.

Selles artiklis võtame karbist välja komplekti koos 24-50mm objektiiviga ja ilma adapterita. 

Nikon Z5 täiskaadersensoril on täpselt sama palju megapiksleid nagu Z6 kaameral. 24. Tegemist pole siiski täpselt sama sensoriga, sest Z5 sensor ei ole taustvalgustusega. Kuluaarides kahtlustatakse, et ehk on Z5 sisse pistetud kolme aasta vanuse Nikon D750 peegelkaamera seest pärit kiip. Ja teoretiseeritakse, et ilma taustvalgustuseta on pildikvaliteet ikka hulga kehvem. Vaatame fakte. D750 sensor Z5 sees poleks tegelikult sugugi paha, sest Dxomark laboritestides on D760 sensor saanud Z6 kaameraga võrreldes vaid kaks punkti väiksema skoori. Käsi püsti, kelle silmad on nii teravad, et seda kahepunktilist kvaliteedierinevust pildistatud fotol märkavad?

Z6 ja Z7 kaamerate puhul tahtis Nikon salvestusmeediana kasutada ülikiireid XQD mälukaarte. Maksku mis maksab. Kuna XQD kaardid on juba iseenesest SD kaartidest suuremad ja samuti on kaardipesa taga olev elektroonika suurem, siis ei mahtunud kaks XQD kaarti käepidemesse ära. Kaamerat suuremaks teha ei tahetud, selle asemel tehti kaamerad ühe mälukaardipesaga. 

Selle otsuse tõttu on Nikon korralikult kriitikat saanud, sest proffidele meeldib salvestada pilte kahele mälukaardile korraga – juhuks kui näiteks pulma pildistades ühe mälukaardiga midagi juhtub, on kordumatud kaadrid teise mälukaardi peal ikkagi alles. XQD kaartide puhul ei ole selline duplikaatide loomine tegelikult nii vajalik nagu SD mälukaartide puhul. Viimased feilivad tihti, XQD mälukaartide veatase on testituna aga peaaegu olematu. 

Olgu nende kallimate kaameratega kuidas on – Nikon Z5 ei kasutad XQD kaarti vaid siin on kaks mälukaardipesa kahe SD mälukaarti jaoks. Ja fotograafia arvamusliidrid on rahul. Ka algajamal fotohuvilisel on selle üle hea meel sest SD kaardid on soodsamad ja sa saad neid kaamerasse pista suisa kaks. 

Nikon Z5 kaamera ühenduspesad on täpselt needsamad mis Z6 ja Z7 kaamerailgi. Siin on kõik oluline olemas: 3.5mm helisisend ja väljund, USB-C pesa mille abil saab salvestatu arvutisse kopeerida, akut laadida või filmimise/pildistamise ajal kaamerat vooluga varustada, HDMI pesa ja distantspäästiku pesa. 

Nikkor Z 24-50mm f/4-6.3 objektiiv on päris uus – seda esitleti koos Nikon Z5 kaameraga ja see on ametlik Z5 kitobjektiiv. See on Z-seeria hübriidkaamerate kõige kergem, koostekvaliteet tundub sellise soodsa komplektobjektiivi kohta isegi üllatavalt hea – sel on isegi ilmastikukindlad tihendid, kuigi Nikon ise kirjutab, et Z5 korpusega samal tasemel ilmastikukindlust sellele objektiivil siiski ei ole. 

 24-50mm korpusel pole ühtegi nuppu – juhtimine käib mõnusalt kummeeritud suumirõnga ja plastikust teravustamisrõnga abil. Teravustamisrõngast saab muidugi manuaalselt teravustada, kuid mitte ainult. Soovi korral saab selle seadistada muutma ka ava või särikompensatsiooni. 

24-50mm f/4-6.3 on pisike ja soodne objektiiv. Selle kõige tugevamaks trumbiks on kompaktsus, mis tuleb kahjuks käsitsemismugavuse arvelt. Nimelt tuleb enne pildistama asumist objektiiv suumirõngast pikemaks keerata. Selline “kokkupandav” objektiiv pole midagi uut, neid on tehtud nii peegel- kui ka hübriidkaameratele ja tehakse ka edaspidi. Täpselt samasuguse loogikaga on ka näiteks Nikkori 24-70mm f/4 S Zoom objektiiv, mis on komplektis Z6 ja Z7 kaameratega. 

Ülemisel vasakpoolseimal fotol on 14-50mm transportasendis. Keskmisel on  seesama objektiiv pildistamisasendis ehk kõige laiema 24mm fookuskauguse peal. Ja kolmandal fotol on objektiiv maksimaalselt 50mm piirini suumitud. Kuigi kokkupandav objektiiv on pisut ebamugavam kasutada, on sellise objektiivi suureks plussiks siiski kompaktne korpus transpordiasendis. Nii mahub see kaamerakomplekt kenasti ka pisemasse kotti ära. Päikesevarjukit selle objektiiviga kaasa ei tule, kuid päikesevarjuki bajonett on sel olemas nii et kel väga vaja, saab varjuki ise juurde osta. 

Vasakul Nikon Z5, paremal Nikon Z6. Ainus oluline erinevus korpuses ja juhtnuppude süsteemis on kaamera peal. Z5 kaameral ei ole pealmist ekraani – selle kohale on vasakult poolt tõstetud programmiratas. Viimane pole ka lukustatav. Ongi kõik. 

Muus osas on Nikon Z5 kaamera puhul tegemist täpselt sama suurepärase korpusega kaameraga nagu aste kallimad Nikoni hübriidid. Viimase peal ergonoomilisus, korralik ilmastikukindlus ja koostekvaliteet. 

Kaamera tagakülg on Z6 ja Z7 kaameratega võrreldes identne. Isegi 3 690 000 pikslit mahutav LCD-ekraaniga pildiotsija on seesama. 

Kaamera tagaküljel püüab pilku 3,2″ diagonaaliga puutetundlik LCD-ekraan. Puudutusega saab valida teravustamispunkti, samuti toimib puutetundlikkus kiirvalikutes, taasesitusrežiimil ja isegi põhimenüüs! Hästi tehtud, Nikon.

Ekraan liigub vertikaalselt nurga alla ja muudab niiviisi madalate ja kõrgemate vaatenurkade puhul kadreerimise lihtsamaks.

Lõppotsus on lihtne. Kui suhtud video filmimisse väga tõsiselt, siis pole Nikon Z5 sinu jaoks parim. Otsides kaamerat, mis oleks ühtviisi võimekas nii video kui ka fotode salvestamisel, vaata parem Panasonic S5, Sony A7 III või  Nikon Z6 poole. Sest Nikon Z5 pole video alal tegija. Samuti sarivõte. Kui vajad sageli võimalikult kiiret sarivõtterežiimi, siis soovitaksin samuti panna paarsada eurot juurde ja osta hoopis Z6 mis pildistab oma QXD kaardile kaadreid ülikiirelt. 

Kui sa vajad aga rahulikuma pildistamise jaoks mugavalt käsitsetavat täiskaadersensoriga kaamerat ülihea autofookuse, pildikvaliteedi ja värinastabilisaatoriga ja tahad selle ostmisel säästa mõnisada eurot, siis anna minna. Nikon Z5 on just sinule mõeldes tehtud. 

• Nikon Z5 hübriidkaamerad Photopointis

(1388)

The post Karbist välja: Nikon Z5 hübriidkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.

Parim Canoni peegelkaamera alla 1000 euro? Siin see on. Klassikaliselt peegelkaameraliku korpuse ja optilise pildiotsjaga Canon EOS 850D on suvel salamahti fotopoodidesse jõudnud ja peab seal nüüd kõvasti pingutama, et peene piha ja metalselt pärlendava jumega hübriidkaamerate seast vähegi silma paista. See on üsna keeruline ülesanne, sest EOS 850D kaameral ei ole välja käia ühtegi tõeliselt silmapaistvat trumpi. Okei – sel on väga võimekas autofookus, aga täpselt seesama oli ka ju 800D kaameral. Tõsi – sel on korralik 30 fps 4K videosalvestus, kuid Fujifilm X-T30 4K video andmesagedus on peaaegi neli korda suurem. Või tahate öelda, et 850D peaks ostma sellepärast, et see pildistab sarivõtet eelkäijast 1 fps võrra kiiremini? Või et sellel on silmatuvastus? Halloo, kõigil vähegi normaalsetel hübriidkaameratel on tänapäeval juba silmatuvastus. 

Niimoodi EOS 850D tehnilisi andmeid vaadeldes võib sattuda üsna kimbatusse ja karbist välja artikli siinsamas kohe ära lõpetada. Kuid oodake. Midagi selles EOS 850D kaameras siiski on, sest miks muidu on selle legendaarse kaameraseeria aparaadid juba aastaid fotopoodide müügi edetabelite tipus. Kindlasti saab seal olema ka EOS 850D ja selles artiklis vaatamegi, miks. Miks peaks sul kõikide nende hübriidkaamerate kiuste veel ühte 850D peegelkaamerat tarvis olema. 

Canon EOS 850D on Photopointis olemas kolmes variandis. Ainult kerena, koos 18-50mm IS STM objektiiviga ja koos 18-135mm IS USM objektiiviga. See viimane on meil ka pildistamislaual. 

Ühes suurest karbist tuleb välja kaks väikest – objektiiv ja kaamerakere eraldi. 

Canon EOS 850D asetub Canoni peegelkaamerate hierarhias kallima ja võimekama 90D ning soodsama EOS 250D vahele. Canon ise paigutab EOS 850D kaamera mitte algtaseme aparaatide (EOS 2000D, EOS 4000D, EOS 250D) sekka, vaid juba tõsisematele fotohuvilistele suunatud fotokaamerate hulka. “DSLR for enthusiasts” grupis on 850D koos näiteks EOS 90D ja EOS 6D Mark II kaameratega. Niimoodi see EOS 850D siis seal algtaseme ja entusiastide vahel balansseerib, kaldudes korpuse, aku ja sarivõtte poolest algtaseme, kuid autofookuse ja video poolest juba sinna kõrgemale poole. 

Kui fotokaamerate valikut laiemalt vaadata, leiame EOS 850D kaamerale päris palju konkurente. Peegelkaameratest on EOS 850D vastaseks muidugi D5600 – nüüdseks pea 4 aastat vana kärakas, mille uuendatud mudelit oodatakse käesoleval aastal. Hübriidkaamerate valikus läheb asi aga tuliseks, sest siit tuleb Nikonilt kõigepealt hele laks Z50 näol. Siis Fujifilmilt kõva pauk X-T30 kaameraga ja lõpuks paneb Panasonic punkti Lumix G90 hübriidkaameraga. Tegelikult ei tasuks ära unustada ka Sony kaameraid, kus vastavas hinnaklassis on aasta tagasi poodidesse jõudnud Sony a6100. 

Karbis on: Canon EOS 850D, EF-S 18-135mm f/3.5-5.6 IS USM objektiiv, akulaadija, toitekaabel, aku ja kaamerarihm. 

Ja lisaks veel kiirjuhend, mis eelmisele pildile kuidagi mahtuda ei tahtnud. 

Canon EOS 850D olulisemad omadused

• 24.2 MP APS-C CMOS pildisensor
• 4K UHD videorežim, 4K “puhta” video salvestamine HDMI kaudu välisele andmekandjale
• 45-punktiga teravustamissüsteem toimib muljetavaldavas -4 – 18 EV vahemikus. Autofookus toimib ka ka f/8 ava korral
• Kiire DIGIC 8 pildiprotsessor
• Integreeritud WiFi ja Bluetooth
• ISO 100-25600 (võimendusega kuni ISO 51200)
• 7 fps sarivõte (7.5 fps Live View režiimis)
• Silmatuvastusega autofookus Live View režiimis
• Jälgiv Servo AF teravustamine Live View režiimis jälgib päris tõhusalt liikuvaid objekte
• Uus, 220 000 piksliga RGB+IR särimõõtesensor
• Välja keeratav ja pööratav puuteekraan 3.0″ diagonaaliga. 1 040 000 pikslit ekraanil
• Valguse väreluse tuvastus ja automaatne eemaldamine
• Elektrooniline + optiline stabilisaator vireorežiimis. 18-135mm objektiiviga on värinastabilisaator video- ja fotorežiimis väga muljetavaldavalt tõhus
• Vertikaalse video salvestamise võimalus
• Pildiotsija kuvab teravustamispunkte vedelkristallekraani meetodil (nagu kunagi ainult Canoni profiklassi peegelkaamerad seda tegid)
• Võimalus salvestada väiksema mahuga CRAW failiformaati
• Kaks valikuketast – üks kaamera peal teine tagaküljel
• Uued “Smooth Skin” ja “Group Photo” pildiprogrammid
• Aku kestus: 800 säritust

Canon EOS 850D kõige suuremaks trumbiks hübriidkaamerate ees pole ükski tehniline parameeter vaid pigem võimalus kasutada kaamera ees Canon EOS seeria peegelkaameraobjektiive. 850D on hea valik näiteks neile, kellel juba mõni vanem Canoni peegelkaamera koos mõne hea objektiiviga olemas on. Uue 850D ees saavad nad kasutada kõiki olemasolevaid Canoni EF peegelkaameraobjektiive ja muidugi ka teisi lisatarvikuid nagu näiteks eraldiseisev välklamp jms. 

18-135mm f/3.5-5.6 IS USM objektiivi peaksid endale EOS 850D kaamera ette hankima kõik, kes soovivad videoid filmida või LCD-ekraani abil pildistada. Selle objektiivi oluliseks eeliseks teiste Canoni objektiivide ees on teravustamiskiirus Live View režiimil. Isegi nendest kõikidest STM tähistusega komplekt- ja muudest objektiividest on see Nano USM teravustamismootoriga objektiiv vähemalt 2,5 (aga teleasendis isegi 4,3) korda kiirem. Pole ju paha, eks? 

Algselt oli see objektiiv EOS 80D komplektobjektiiviks, kuid nüüd on see pistetud ka EOS 850D ette. Ja loogiline ongi, sest 80D, 90D ja 850D jagavad kõik ju ühte ja sedasama autofookussüsteemi. 

18-135mm objektiivi alumisel küljel on kinnituskohad huvitava lisatarviku jaoks. Power Zoom Adapter PZ-E1 on patareitoite ja väikese elektrimootoriga seadeldis, mis kinnitatakse objektiivi külge ja mille küljel oleva nihiku abil saab sujuvalt suumida. 

Suumimisel saab kasutaja valida 10 erineva kiiruse vahel. Lisaks on võimalik suumi juhtida nutitelefoni abil üle WiFi ühenduse. Selline lisatarvik on kasulik eelkõige video filmimisel, sest näppudega suumirõngast liigutades ei ole reeglina võimalik piisavalt sujuvat liikumist saavutada.

EOS 800D kaamera omanikud tunnevad end 850D aparaati käsitledes päris koduselt, sest ega korpuse disaini ja nuppude poolest see kaamera 2009nda aasta EOS 500D aparaadist saadik palju muutunud pole. EOS 850D olulisim täiustus korpuse juures on ühe valikuketta lisamine tagaküljele. 

Kaamera paremal küljel, eesmise kummist klapi all on 3.5mm audiosisend ja distantspäästiku pesa. Tagumise luugi all on USB 2.0 ja HDMI pesad. Huvitav, et aastal 2020 ei suuda Canon ikka veel ligi 1000 eurot maksvale kaamerale panna USB-C pesa ja teha võimalust kaamera aku laadimiseks ja kaamera vooluga varustamiseks läbi selle. Mis parata. 

Kaamera vasakul küljel oleva luugi all on SD mälukaardi pesa. 

EOS 850D korpuse juures on päris mitmes kohas näha, kuidas Canon on püüdnud seda kaamerat disainida sarnasemaks kallimatele peegelkaameratele nagu EOS 90D. Selle kõige paremaks näiteks on tagaküljele, neljasuunalise nupugrupi ümber lisatud valikuketas. Samuti on programmirattal (kaamera peal) olnud erinevad pildiprogrammid nüüd peidetud ühe “SCN” asendi alla. 

Ekraani saab pesast välja käänata – selleks, et mugavamalt madalaid rakursse kadreerida või siis miks mitte iseennast kaadrisse mahutada. Kaamerat fotokotti pistes saab ekraani aga tagurpidi oma pessa keerata, vältimaks selle kriimustumist. Ekraan mahutab 1 040 000 pikslit – see tähendab korraliku lahutusvõimet ehk kenasti teravat pilti.

Lisaks on EOS 850D ekraan muidugi ka puutetundlik. See on oluline, sest Canoni puutetundlik ekraan on üldse kõikide kaameratootjate puuteekraanidega võrreldes kõige paremini kasutatav. Näpuga saab valida nii kiireid seadistusi, peamenüü väiksemaidki detaile kui ka muidugi taasestitusrežiimil suurendada ja sõrmega paremale-vasakule vedades eelmisi-järgmisi pilte vaadata.

Kaamera peal olev programmiratas on saanud puhtama ilme, sest seda täitnud pildiprogrammid on nüüd kombineeritud SCN jaotise alla. Programmiratta küljel olevast heeblist saab kaamera sisse-välja lülitada ja videorežiimile seada.

Videost ka pisut. 4K 25 fps (PAL vormingus) videorežiim on ju päris tore, mis sest et andmesagedus on kõigest 60 Mbps. 4K video juures on aga kaks aspekti, mis väga toredad ei ole: 

1. 4K videorežiimil lülitatakse sisse päris korralik äralõikefaktor. See tähendab, et kui sul on kaamera objektiivi suumirõngas keeratud 18mm peale ehk kõige laiemaks, siis 4K režiimil pole kaader üldse enam nii lai vaid on umbes nagu filmiks 35mm fookuskaugusega. See on ikka päris jõhker äralõige
2. Teiseks teravustamine. 4K režiimil ei toimi Dual Pixel teravustamine ehk teravustamine sensoril olevate faasituvastuspunktidega. Jälgiv teravustamine on 4K režiimis küll olemas, kuid see on tuntavalt aeglasem ja edasi-tagasi otsivam kui Full HD režiimil filmides.

Need kaks asjaolu ahendavad muidu üsna korraliku 4K videorežiimi kasutusvõimalusi tunduvalt. Full HD režiimis on õige väike äralõige mis praktikas kasutamist ei häiri. 

Peegelkaamera üheks plussiks hübriidkaamera ees on aku kestvus. Seda muidugi ainult optilise pildiotsijaga pildistamise korral. Canon EOS 850D kasutab üsna tagasihoidliku suurusega LP-E17 liitiumakut, kuid sellega saab TIPA ametliku testi kohaselt ühe laadimisega teha 800 fotot. Hübriidkaamerate kontekstis on see juba profitaseme näitaja.

Kaamera peal olev välklamp ei karga lahti automaatselt – kui tahad välgatust, pead lambi manuaalselt näpuga üles tõstma. Selle jaoks on välklambi servas ka pisike koht, kuhu küüneotsaga kinni hakata. Välklambi võimsus on üsna tagasihoidlik: kui näiteks EOS 90D integreeritud välklamp valgustab ISO100 juures 12m kaugusele, siis EOS 850 vastav näitaja on kõigest 4 meetrit. Täitevalguseks on see aga siiski enamikel juhtudest piisav. 

Canon EOS 850D ei ole enam see algtaseme kaamera nagu kunagi 550D või 650D. Kui seni olid Canoni keskklassi peegelkaamerad rohkem algtaseme poole kaldu, siis EOS 850D on oma eeskujuks seadnud pigem EOS 90D fotoaparaadi. 

850D kõige parem omadus on ülivõimekas autofookus, mis suudab teravustada nii optilise pildiotsijaga kui ka LCD-ekraanilt isegi peaaegu pimedas, leida kaadrist silmad ja näod, hoida teravana suvalisi kaadris liikuvaid esemeid ja videorežiimis sujuvalt ning kindlalt teravustada. Ühtegi teist omadust ma 850D juures esile ei tõstakski, sest selle kaamera juures on oluline mitte üksikud tehnilised andmed vaid kogu omaduste komplekt.

Canon EOS 850D ei paista eriti konkurentide seast välja. Kui aga tõsisem fotohuviline – kellele 850D ju tegelikult valmistatud ongi – kaamera omadusi ja võimalusi natuke lähemalt uurima ja teiste konkurentidega kõrvutama hakkab, leiab ta eest äärmiselt võimeka tööriista, mis pakub profiklassi pildikvaliteeti, optilise pildiotsija põhist pildistamiskogemust ja annab juurdepääsu kümnetele Canon EOS-seeria objektiividele. Paistab, et peegelkaamerad ei kao pildist veel niipea. 

• Canon EOS 850D peegelkaamerad Photopointis

(1247)

The post Karbist välja: Canon EOS 850D peegelkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kui Fujifilm pooleteise aasta eest X-T3 kaamera välja tõi, kiitsin ma seda taevani. Kirjutasin, et see pisike uhkeldava moega poolkaader tegevat tuule alla isegi täiskaadersensoriga kaameratele nagu Sony A7 III, Nikon Z7, Nikon Z6 ja Canon EOS R. Ainus lootus oli, et need häbistatud täiskaadrid nüüd kiiresti mingigi uuenduse peale saavad. Aga loll kes loodab, sest uuenduse sai hoopis X-T3. Veebruari lõpus esitles Fujifilm oma uut hübriidkaamerat X-T4, ja sellele pole neil nimetatud täiskaadritel peale oma täiskaadri tõesti midagi olulist vastu panna.

Fujifilm X-T4 on täiustatud mudel senisest X-T3 kaamerast. Viimane ei kao fotopoodide lettidelt vaid jääb sinna alles veidi vähem võimeka, kuid mõnisada eurot soodsama variandina. Fuji kaamerahierarhias asetub uus mudel soodsama X-T30 ja kogukama X-H1 vahele. See viimane peaks olema justkui Fuji kaamerate lipulaev, tegelikkus on aga pisut teistsugune: juba X-T3 oli oma uuendustega X-H1 mudelist üle ja X-T4 muudab “lipulaeva” ostmise üleüldse mõttetuks. Miks? Sellest ja kõigest muust juba allpool, 2020-nda aasta ihaldatuima poolkaadersensoriga hübriidkaamera karbist välja võtmise käigus.

Fujifilm X-T4 kõige otsesemaks konkurendiks on Sony poolkaadersensoriga hübriidkaamerate lipulaev A6600. Seegi on väga hea autofookuse, korraliku videorežiimi ja mehaanilise värinastabilisaatoriga hübriidkaamera, mis ehk mõne väiksema omaduse tõttu Fujifilmist veidi paremgi on, kuid eriti just videorežiimi võimaluste poolest selgelt maha jääb.

X-T4 kaamerat piidlev fotohuviline võiks tegelikult veel üle vaadata ka Panasonic G9 hübriidkaamera. See on nüüdseks juba üsna vana mudel, kuid tänu sellele ka päris soodsa hinnaga ja omab küll väiksema lahutusvõimega 20 MP sensorit, kuid see-eest korralikku 4K 50p videorežiimi ja väga-väga head käsitsemismugavust. Olympus OM-D E-M1 Mark III tunduks pealtnäha samuti justkui variant, kuid jääb nii foto lahutusvõimelt kui ka filmirežiimi kaadrisageduselt Fujifilmist maha, ei oma sarivõtte, stabilisaatori ja autofookuse vallas suuri eeliseid ja uuemate uudiste valguses pole ehk Olympuse süsteemi üldse mõttekas investeeridagi…

Vaatame allpool üle Fujifilm X-T4 olulisemad omaduses võrreldes eelkäija X-T3 kaameraga ja kõige otsesema konkurendi Sony A6600 kaameraga:

	Fujifilm X-T4	Fujifilm X-T3	Sony A6600
Sensor	26 MP X-Trans BSI CMOS 4	26 MP X-Trans BSI CMOS 4	24.2 MP Exmor® CMOS
Sensori äralõikefaktor	1.5 x	1.5 x	1.5 x
ISO Tundlikkus	160 – 12800	160 – 12800	100 – 32000
ISO (võimendusega)	80- 51200	80 – 51200	100 – 102400
RAW fail	14 bit	14 bit	14 bit
Autofookuspunktid	425	425	425
Autofookuse tundlikkus pimedas	Kuni -6.0 EV astet (XF35mm F1.4 objektiiviga)	Kuni -3 EV astet	Kuni -2 EV astet (vähemalt f/2.0 objektiiviga)
Säriajad	1/8000 – 30 sek 1/32000 elektr. katikuga	1/8000 – 30 sek 1/32000 elektr. katikuga	1/8000 – 60 sek 1/32000 elektr. katikuga
Katiku eluiga	300 000	150 000	100 000
Välgusünkro kiireim aeg	1/250 sek	1/250 sek	1/160 sek
Kõrgeima reso ja kaadrisagedusega videosalvestus PAL	DCI 4K, 50p @ 400 Mbps UHD 4K, 25p @ 400Mbps; 10-bit 4:2:0 mälukaardile 10-bit 4:4:2 HDMI kaudu F-Log profiil, HLG salvestus	DCI 4K, 50p @ 400 Mbps UHD 4K, 25p @ 400Mbps; 10-bit 4:2:0 mälukaardile 10-bit 4:4:2 HDMI kaudu F-Log profiil, HLG salvestus	UHD 4K, 25p @ 100 Mbps 8-bit 4:2:2 HDMI kaudu HLG salvestus
Audio pesad	3,5mm mikrofonisisend, 3,5mm audioväljund USB-C adapteri abil	3,5mm audiosisend, 3,5mm audioväljund	3,5mm audiosisend, 3,5mm audioväljund
Värinastabilisaatori tõhusus	Kuni 6.5 EV astet	–	Kuni 5 EV astet
El. pildiotsija	LCD, 3,7 miljonit pikslit	LCD, 3,7 miljonit pikslit	LCD, 2,4 miljonit pikslit
Pildiotsija suurendus (35mm ekvivalent)	0.75x	0.75x	0.71x
LCD-ekraan	3″ välja keeratav ja pööratav, 1 620 000 px	3″ puutetundlik mõlematpidi nurga alla seatav 1 040 000 px	3″ puutetundlik nurga alla seatav 921 600 px
Integr. välklamp	Ei	Ei	Ei
Aku vastupidavus	500	390	810
Salvestusmeedia	2 x SDXC, UHS-II	2 x SDXC, UHS-II	1 x SDXC, UHS-I
Juhtmevaba ühenduvus	WiFi + Bluetooth	WiFi + Bluetooth	WiFi + Bluetooth
Hind Photopointis (kere, 25 juuni 2020)	1799€	1299€	1599€

Tuleb tunnistada, et neist kolmest pakub tõenäoliselt kõige paremat hinna ja kvaliteedi suhet hoopis Fujifilm X-T3. Põhiliste näitajate poolest ju uus X-T4 ja vanem X-T3 omavahel ju suurt ei erinegi. Pildisensor ja pildiprotsessor on neil kahel kaameral identsed ja sellest tulenevalt on ka pildi- ja videokvaliteet üks ja seesama. Uuemal X-T4 kaameral on X-T3 kaamera ees siiski ka mõned tuntavad eelised. Kas need sinu jaoks olulised on, seda saad otsustada ainult sina: 

• Värinastabilisaator: kõige olulisem täiustus on X-T4 kaamerale lisatud 5-suunaline värinastabilisaator. X-T3 kaameral ei olnud üldse värinastabilisaatorit. X-T4 on X-H1 kaamera järel teine Fujifilmi X-seeria hübriidkaamera, millel on integreeritud värinastabilisaator. See tuleb kasuks nii hämaras pildistamisel kui ka eriti just video filmimisel käest
• Aku kestvus: Fujifilm X-T3 aku peab vastu kuni 390 säritust, Fujifilm X-T4 kaameral on uus aku mis peab vastu 500 laksu
• Video- ja fotorežiimi käsitletakse eraldiseisvatena. Säriajaketta juures on eraldi lüliti video/foto režiimi jaoks. Peamenüü ja kiirmenüü valikud erinevad vastavalt režiimile
• Fujifilm X-T4 on esimene X-seeria Fuji, mille LCD-ekraani saab korpuse seest välja käänata ja siis igapidi keerata. Videotegijatele see meeldib, fotograafid eelistavad tavaliselt nurga alla seatavat ekraani
• Uus katikusüsteem: võimaldab tõsta sarivõtte senise 11 fps pealt 15 fps peale. Ka X-T4 katiku eluiga on senisest poole pikem
• Uuendatud teravustamissüsteem: teravustamisalgoritme on muudetud nii et jälgiv teravustamine on senisest tuntavalt tõhusam
• Suurem käepide muudab kaamera hoidmise veidi mugavamaks.

Lisaks nendele olulisematele täiustustele on X-T4 juures veel palju pisemaid muudatusi nagu näiteks:

• LCD-ekraanil on rohkem piksleid, pilt on teravam
• AF-on nupp on senisest suurem ja seega mugavam vajutada
• Väiksed ümberkorraldused juhtnuppude süsteemis (kaamera peal olev Fn nupp on nüüd päästiku kõrval, Q-nupp, AEL ja AF-L loogika on muutunud)
• SD kaardipesa katte saab vajadusel eemaldada
• Lisatud on Eterna bleach bypass filter
• Lisatud on videorežiim väga aeglase video filmimiseks: FullHD @ 240fps
• Võimalus valida video filmimisel formaadiks MP4/AAC
• Võimalus salvestada videot korraga mõlemale mälukaardile
• F-Log view assist (F-Log videot filmides saab soovi korral sisse lülitada gammaparanduse, mis näitab filmitavat vähem “lamedana”)
• Kõrvaklappide väljund on kadunud, kõrvaklappe saab sisestada adapteri abil (komplektis kaasas) – adapter ühendub USB-C pessa
• Ja tõenäoliselt on väiksemaid muudatusi veel… 

Vahepeal karbist välja võetud kraam on järgmine: Fujifilm X-T4 hübriidkaamera kere, NP-W235 liitiumaku, Laadimisadapter, USB-C kaabel, Fujifilm XF 16-80mm f/4 R OIS WR suumobjektiiv, päikesevarjuk, adapter kõrvaklappide ühendamiseks ja kaamerarihm. 

Esimest korda X-T seeria kaamerate lühikeses ajaloos on Fujifilm komplektist välja jätnud pisikese kaamera peale kinnitatud välklambi. Mina sellest puudust ei tunneks, mõne fotohuvilise jaoks on see aga ilmselt korralik pettumus. Samuti ei ole komplektis enam eraldiseisvat akulaadijat ja sellest on nüüd küll üsna kahju. Samas on Fujifilm koos X-T4 kaameraga valmis teinud ka uue akulaadija millel on laetuse taseme täpseks jälgimiseks olemas LCD-ekraan ja mis laeb kahte akut korraga (vaata seda Photopointi e-poes). Tõsisema pildistamise puhul tuleks see koos lisaakuga kindlasti juurde osta. 

Lisaks on kaameraga kaasas kasutusjuhend ja Capture One fototöötlustarkvara flaier. 

Selle artikli kirjutamise ajal on Fujifilm X-T4 Photopointi e-poes olemas ilma objektiivita, XF 18-55mm f/2.8-4 R LM OIS objektiiviga ja XF 16-80mm f/4 R OIS WR objektiiviga. Siin artiklis võtan karbist välja 16-80mm objektiiviga komplekti.

Pisikese 18-55mm objektiiviga võrreldes on 16-80mm objektiivil võimsam suum: lainurkasendis laiem ja teleasendis kitsam. 16-80mm ilmastikukindel konstruktsioon ja tähistatud numbritega avarõnga olemasolu muudavad selle objektiivi X-T4 jaoks ideaalseks kaasalaseks. Objektiivi pildikvaliteet on nõelterav ja selle värinastabilisaator annab (vahet pole, kas lülitad kaamerasisese sisse või hoiad seda väljas) 6 EV astme vääriliselt tulemuse. Lisaks on 16-80mm objektiivi lähipildistamise võimekus väga hea. Samas on 16-80mm objektiiv 18-55 toruga võrreldes paarisaja euro võrra kallima hinnaga, suurem ja raskem ning lainurkasendis pimedam. 

Kui tahta X-T4 ette midagi kompaktsemat, siis on valikus näiteks hästi soodne ja kompaktne, elektroonilise suumiga XC 15-45mm f/3.5-5.6 OIS PZ objektiiv. Seda kasutab Fujifilm pigem algtaseme hübriidkaamerate komplektobjektiivina ja ega selle pildikvaliteet midagi kristalset nüüd ei ole.

Pigem vaatavad X-T4 omanikud pisikeste metallist korpuse ja optiliselt suurepäraste fiksobjektiivide poole, mida Fujifilmi valikus palju saada on. Näiteks sobiks X-T4 ette nagu valatult XF 35mm f/2 R WR objektiiv. Sellel on korralik avarõngas ja hea pildikvaliteet, see on mõnusalt kompaktne ning sarnaselt kaamerale ilmastikukindel.

X-T4 kaamera on valmistatud tugevast magneesiumsulamist ja varustatud ilmastikukindlate tihenditega nii et see tundub käes nagu üksainus tükk metalli. Tugev ja tummine. Ilus ka. Mitte väga kompaktne, aga võrreldes näiteks täiskaadersensoriga hübriidkaameratega oluliselt pisem ja kergem. 16-80mm objektiiv ei tundu X-T4 ees liiga suur ja raske, komplekt on kenasti tasakaalus. Veidigi suurema objektiiviga oleks tõenäoliselt juba teine lugu.

Objektiividest veel nii palju, et X-T4 olulisimaks täiustuseks on keresisene värinastabilisaator, mille maksimaalseks tõhususeks reklaamib Fujifilm 6,5 stoppi. See 6,5 varieerub vastavalt kaamera ees kasutatavale objektiividele. X-T4 stabilisaator on maksimaalse tõhususega, kui kaamera ees on järgmised objektiivid: 

1. Fujinon XF 14mm f/2.8 R (6.5 EV astet)
2. Fujinon XF 16mm f/1.4 R WR (6.5 EV astet)
3. Fujinon XF 16mm f/2.8 R WR (6.5 EV astet)
4. Fujinon XF 18mm f/2 R (6.5 EV astet)
5. Fujinon XF 23mm f/1.4 R (6.5 EV astet)
6. Fujinon XF 23mm f/2 R WR (6.5 EV astet)
7. Fujinon XF 27mm f/2.8 (6.5 EV astet)
8. Fujinon XF 35mm f/1.4 R (6.5 EV astet)
9. Fujinon XF 35mm f/2 R WR (6.5 EV astet)
10. Fujinon XC 35mm f/2 (6.5 EV astet)
11. Fujinon XF 50mm f/2 R WR (6.5 EV astet)
12. Fujinon XF 56mm f/1.2 R (6.5 EV astet)
13. Fujinon XF 56mm f/1.2 R APD (6.5 EV astet)
14. Fujinon XF 60mm f/2.4 R Macro (6.5 EV astet)
15. Fujinon XF 8-16mm f/2.8 R LM WR (6.5 EV astet)
16. Fujinon XF 10-24mm f/4 R OIS (6.5 EV astet)
17. Fujinon XC 16-50mm f/3.5-5.6 OIS II (6.5 EV astet)
18. Fujinon XF 18-55mm f/2.8-4 R LM OIS (6.5 EV astet)

Järgmiste objektiividega on stabilisaatori tõhusus mõnevõrra väiksem: 

1. Fujinon XF 80mm f/2.8 R LM OIS WR Macro (5 EV astet)
2. Fujinon XF 90mm f/2 R LM WR (6 EV astet)
3. Fujinon XF 200mm f/2 R LM OIS WR (5.5 EV astet)
4. Fujinon XC 15-45mm f/3.5-5.6 OIS PZ (6 EV astet)
5. Fujinon XF 16-55mm f/2.8 R LM WR (5.5 EV astet)
6. Fujinon XF 16-80mm f/4 R OIS WR (6 EV astet)
7. Fujinon XF 18-135mm f/3.5-5.6 R LM OIS WR (5.5 EV astet)
8. Fujinon XF 50-140mm f/2.8 R LM OIS WR (6 EV astet)
9. Fujinon XC 50-230mm f/4.5-6.7 OIS II (5.5 EV astet)
10. Fujinon XF 55-200mm f/3.5-4.8 R LM OIS (5.5 EV astet)
11. Fujinon XF 100-400mm f/4.5-5.6 R LM OIS WR (5.5 EV astet)

Ergonoomiliselt on Fujifilm X-T4 eelkäijaga võrreldes pisut mõnusam käes hoida, sest kaamera korpus on pisut suurem ja kaamera käepide ulatab korpusest tuntavalt rohkem välja. Suurema käepideme tõttu püsib X-T4 kindlamalt pihus. Kuigi näiteks Panasonic G9 või Nikon Z6 kasutamiamugavuseni Fujifilmi X-T seeria kaamerad ei küündi.  

Sügavam käepide teise nurga alt lähivaates. 

Kui X-T3 kaameral avanes ühenduspesa plastikust luuk vedrude abil, siis X-T4 kaameral on luuke kaks ja need on painduvast kummisest materjalist. Nii on mugavam igasuguste L-kujuliste kiirkinnitusplaatidega ja videorakistega majandada. Kaamera vasakul küljel olev mälukaardipesa luuk on jätkuvalt tugemast plastikust, aga kui see peaks kuhugi ette jääma, siis saab selle üldse eemaldada. Kõik X-T seeria kaamerad on toiminud ka kiirete  UHS-II standardile vastavate SD mälukaartidega. Nii ka X-T4.

X-T4 kaameral on USB-C pesa, HDMI väljund, mikrofonipesa ja distantspäästiku sisend. 3.5mm kõrvaklappide pesa, mille tuleku üle X-T3 puhul hirmsasti rõõmustati, on uue kaamera juurest jälle kadunud. Kõrvaklappe saab siiski X-T4 kaameraga ühendada – komplektis kaasas oleva USB-C pessa sisestatava adapteri abil. 

Esimest korda X-seerias on X-T4 kaameral välja keeratav ja pööratav LCD-ekraan. See on praktiline eelkõige videot filmides. Siis, kui filmitav iseenda kadreeringut jälgida tahab. Pildistades on selline ekraan siinkirjutaja arvates üsna tüütu, sest nurga alla seadmiseks ei piisa kiirest liigutamisest vaid sa pead seda käänama ja pöörama ning lõpptulemusena on kadreeringu eelvaade objektiivi keskteljest eemal. Aga eks see ekraani liikumine on vist pigem maitse asi.

Fujifilm X-T4 pealt ei leia tavalist särirežiimide ketast – seda, kust saab valida PASM režiime jne. Selle asemel on siin vanade peegelkaamerate eeskujul ketas säriaja valimiseks. Samuti on olemas kettad ISO ja särikompensatsiooni jaoks. Selline särijuhtimine on omane kõigile Fujifilmi kallima hinnaklassi hübriidkaameratele – X-T30 aparaadist kuni GFX 50S keskformaadini välja.

Selleks, et avaprioriteedis pildistada, tuleb säriajaketas keerata automaatsesse asendisse “A” ning siis saab ava muuta objektiivi avarõngast. Säriajaprioriteedis pildistamiseks tuleb ava lülitada objektiivilt automaatsesse asendisse “A” ning siis saab kaamera pealt seada säriaega. Kui mõlemad kettad on automaatse “A” väärtuse asendis, siis on kaamera automaatrežiimis. Kui kumbki ketas pole automaatses asendis, siis on kaamera manuaalrežiimis. Lihtne ja loogiline.

Paindlikkust lisab siin ka ISO ketas, mida saab avast ja säriajast sõltumatult seada automaatseks või fikseerida kindlale väärtusele. Lisaks on olemas ka särikompensatsiooni ketas, millega saab automaatset säritust kuni 3 astme võrra heledamaks või tumedamaks nihutada. Selline lihtne ja loogiline särijuhtimine muudab X-T4 kaamera sobivaks ka näiteks algajale fotohuvilisele, kes soovib fotograafia alused kiirelt selgeks õppida.

Juhtnuppe ja kettaid on Fujifilm X-T4 peal nii palju, et ega rohkem vist ei mahukski. Ketaste poolest on X-T4 tõenäoliselt rekordiline kaamera. Lisaks kindlate funktsioonide muutmiseks mõeldud säriaja-, ISO- ja särikompensatsiooni ketastele on kaamera esi- ja tagaküljel ka kaks traditsioonilist valikuketast, millest saab ülevalt valitud säriväärtusi 1/2 või 1/3 EV astmete kaupa peenhäälestada. Ja nagu sellest veel vähe oleks, toimivad need kettad alla vajutades ka veel nuppudena. 

Üsna oluline edasiminek kaamera kasutamismugavuses väljendub selles, et särimõõterežiimide lüliti asemel on X-T4 kaamera peal nüüd lüliti video- ja fotorežiimi vahel valimiseks. On igati loogiline, et videorežiimile lülitamiseks ei pea ragistama säriprogrammide ratast vaid seda saab teha lihtsasti eraldiseisva lüliti abil. Täpselt nii, nagu see on aegade algusest toiminud Canoni peegelkaameratel, nii nagu selleni on nüüd jõudnud ka Nikon oma peegel- ja hübriidkaameratega. Võtke õppust, Sony ja Panasonic. 

Fujifilm läheb siin aga lüliti lisamisest veel sammuke kaugemale. Nimelt käsitletakse kaamera kasutajaliideses nüüd foto- ja videorežiime eraldi. Näiteks Q kiirmenüü. Videorežiimi kiirmenüüs on kadreeringu taustal 8 olulisemat videofunktsiooni. Fotorežiimis on aga tumedal taustal rohkesti pildistamise jaoks relevantseid valikuid.

Samamoodi erineb video- ja fotorežiimil ka peamenüü. Kui fotorežiimil on esimene vaheleht “Image Quality Setting”, siis videorežiimil hoopis “Movie setting”. Ja kui rakendad videorežiimis näiteks mingi filtri, siis fotorežiimis seda filtrit rakendatud ei ole. Päris mugav. Justkui oleks eraldi videokaamera ja fotokaamera ühes aparaadis koos. 

Videorežiim on stabilisaatori kõrval X-T4 oulisim trump. Seda mitte niivõrd X-T3 kaameraga võrreldes kuivõrd just konkureerivate ettevõtete kaameratega võrreldes. 4K videot teeb ju enamus sama hinnaklassi kaameraid, kuid videopildi kvaliteeti ei määra ainult pikslite hulk. Fujifilm X-T4 kaamera video on konkurentidest parem nelja olulisema aspekti tõttu:

1. Erinevalt konkurentidest suudab X-T4 salvestada videot standardsest 25 kaadrit sekundis näitajast poole kiiremini: 50 fps. See on eriti hea kiirema liikumise jäädvustamiseks (ka siis, kui kaamera ise liigub, näiteks elektroonilisel stabilisaatoril) või poole aeglasemate “aegluubis” kaadrite loomiseks jäeltöötluse faasis.
2. X-T4 salvestab UHS-II klassi SD mälukaardile videot väga kõrge andmesagedusega – 400 mbps. Rohkem andmeid tähendab rohkem kvaliteeti, millega järeltöötluses mängida
3. Välisele andmekandjale salvestamise võimekus võib X-T4 kaameral tunduda Sony A6600 mudeliga võrreldes suht sarnane. Tegelikult on aga Fujifilm ka siin oma konkurendist peajagu üle. X-T4 salvestab 10-bit 4:2:2 klippe ja Sony A6600 8-bit 4:4:2 klippe. 8-bit tähendab 16,8 miljonit võimalikku värvivariatsiooni, 10-bit tõstab aga värvide salvestamise võimekust 108 miljardi värvitoonini. Päris suur vahe, kas pole
4. Neljas X-T4 trump on mehaaniline värinastabilisaator. See ei ole eeliseks võrreldes Sony A6600 kaameraga, sest viimaselgi on stabilisaator, mis toimib (tehniliste andmete kohaselt küll pisut kehvemini, kuid) praktiliselt sama tõhusalt. Küll on see aga eeliseks samas hinnaklassis olevate täiskaadersensoriga kaameratega võrreldes, sest viimaste stabilisaatorid toimivad oluliselt kehvemini.

Aku on Fujifilm X-T4 kaameral füüsiliselt sama suur, nagu Sony Z-seeria aku. Mõõtmete sarnasusest hoolimata jääb aga aku kestvus Sony A6600 kaamerale tuntavalt alla. Tõenäoliselt on see tingitud X-T4 võimsamast riistvarast – sealhulgas värinastabilisaatorist, mis akusse talletatu kiiremini ära kulutab. 

X-T4 kaameraga on kaasa pandud eriti tummine kaamerarihm. Standardsest veidi lühem, kuid laia ja hästi paksu pehme polsterdatud padjandiga. Selline kaamerarihm on algupäraselt olnud kaasas vaid Fujifilmi GFX seeria keskformaatkaameratega. Nüüd – tõenäoliselt selleks, et rõhutada X-T4 kaamera kuuluvust profitehnika klassi – on see ka X-T4 standardvarustuses. 

Kaamera all vasakul pool kummist katte all on akutalla ühendamiseks vajalikud kontaktid. Metallist statiivikeere, mis kunagi X-T2 kaameral oli objektiivi tsentrist tugevasti eemal, on nüüd jätkuvalt kenasti objektiivi keskteljel. Vana hea NP-W126S liitiumaku, mis pildistas ühe laadimiskorraga keskpärased 390 kaadrit on nüüd vahetatud suurema NP-W235 aku vastu mis on CIPA testitulemuses andnud 500 kaadrit. Polegi nii väga suur erinevus, mistõttu võiks pikema fotosessiooni tarvis lisaaku ikka käepärast olla. Eriti 4K 50P videosalvestuse jaoks. 

Staažikamad fotohuvilised mäletavad kindlasti selliseid fotokaid nagu Pentax K20D, Canon 7D ja Nikon D300. Need olid oma aja parimad poolkaadersensoriga peegelkaamerad. Peaaegu profiklass. Nüüd, umbes dekaadi võrra hiljem, on kõige profim poolkaadersensoriga kaamera hoopis teistsugune. Enamus fototehnikast kirjutavaid spetsialiste arvavad, et täpselt selline, nagu Fujifilm X-T4. Ja seda kaamerat põgusalt proovinuna et oska ma neile kuidagi vastu vaielda. Fujifilm X-T4 hübriidkaamerale on tõepoolest raske poolkaadersensoritega fotoaparaatide seast vastast leida. Vähe sellest – isegi soodsamad täiskaadersensoriga mudelid jäävad X-T4 esitlusvõimele selgelt alla, peibutades fotohuvilisi vaid oma täiskaadersensorist tulenevate hüvedega. 

Seega on asi ju lihtne. Kes tahab parimat poolkaadersensoriga ja vahetatavate objektiividega kaamerat nii video filmimiseks kui ka pildistamiseks läheb, ja ostab Fujifilm X-T4 ära. Ja ei pea oma otsust kahetsema. Kes soovib aga natuke soodsamalt läbi ajada, sellele võib päris heaks valikuks osutuda ka aste vanem X-T3 kere koos pisikese 15-45mm objektiiviga. 

Fujifilm X-T4 hübriidkaamerad Photopointis

(1128)

The post Karbist välja: Fujifilm X-T4 hübriidkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.

Alla tuhande euro maksvad fotodroonid on seni olnud pigem poisikeste mänguasjad kui tõsisema fotohuvilise nõudmistele vastavad tööriistad. Sa võid Photopointi e-poes ise vaadata, mis sellise raha eest saab: DJI Spark, DJI Mavic Air, Parrot Bepop, DJI Mavic Mini… Üks ei salvesta RAW faili, teine ühendub puldiga vaid WiFi abil, kolmandal – oh õudust – on kalasilmobjektiiv. Eelmisel sügisel müüki tulnud Mavic Mini on lennuvõime poolest neist kõige asisem, kuid niru foto- ja videovõimekusega.

Sellisesse noobide seltskonda on nüüd maandunud DJI Mavic Air 2. Parim alla 1000 euro maksev droon maailmas. Esimene DJI droon, mis suudab filmida 4K 60 fps videot ja millel on heas valguses pildistamiseks lausa 48 MP lahutusvõimega sensor. Sellele lisaks hästi toimivad lähedussensorid, pikk lennuaeg, katkestusteta kahesüsteemne OcuSync raadioside ja vaiksed propellerid. Tundub nagu võidukombinatsioon, mis muudab Mavic 2 Pro drooni mõttetuks? Päris nii hästi need asjad siiski pole, sest olgugi peaaegu perfektne kombinatsioon, on uuel Mavic’ul ka mõned olulised varjuküljed. Kõigest lähemalt aga juba karbist välja võtmise käigus. 

DJI Mavic Air 2 asendab senise Mavic Air drooni ja asetub DJI tootevalikus täpselt Mavic Mini ja Mavic 2 Pro vahele. Esmapilgul – eriti just drooni enda (mitte drooni kaamera) tehnilisi parameetreid ja võimalusi vaadates – tundub Air 2 olema üsna sarnane just kallimale Pro 2 versioonile. Mõne omadusega (nagu näiteks videorežiim) tundub uus mudel senist Pro versiooni isegi ületavat. See tunne päris reaalsusele ei vasta. Mavic 2 Pro video- ja fotokvaliteedile Air 2 siiski lähedale ei saa, olgugi et tooteandmete leht väidaks justkui vastupidist.

Olgu sellega kuidas on, kõigist soodsamatest droonidest, sealhulgas senisest Mavic Air mudelist – on uus Mavic Air 2 mitte lihtsalt peajagu vaid terve kere jagu üle. Vaatame alustuseks kiirelt olulisemate tehniliste andmete võrdlustabelit: 

	Mavic Air	Mavic Air 2	Mavic 2 Pro
Sensori suurus	1/2.3″	1/2″	1″
Sensori lahutusvõime	12 MP	12/48 MP	20 MP
Objektiivi fookuskaugus 35mm ekv.	24 mm	24 mm	28 mm
Objektiivi ava	f/2.8	f/2.8	f/2.8 –  f/11
Teravustamine	Fikseeritud fookuskaugus	Fikseeritud fookuskaugus	Autofookus
Iso tundlikkus	100-3200	100-6400	100-12800
Video maks. kaadrisagedus 4K režiimis	30 fps	60 fps	30 fps
Video maks. kaadrisagedus Full HD režiimis	120 fps	240 fps	120 fps
Video maks. andmesagedus	100 Mbps	120 Mbps	100 Mbps
RAW faili salvestamise võimalus	Jah	Jah	Jah
Hyperlight	–	SmartPhoto	Jah
Salvestusmeedia	Micro SD + 8GB sisemälu	Micro SD + 8GB sisemälu	Micro SD + 8GB sisemälu
Gimbali kallutamine	Alla – 90°, üles 17°	Alla -90°, üles 24°	Alla -90° üles 30°
Lennuaeg	21 minutit	34 minutit	31 minutit
Juhtpuldi tööraadius CE	2000m	6000m	5000m
Maksimaalne lennukiirus	68,4 km/h	68,4 km/h	72 km/h
Raadioside	WiFi	OcuSync 2.0	OcuSync 2.0
Takistuste tuvastamine	Eesmised sensorid: 0.5 – 12 m Tagumised sensorid: 0.5 – 10 m	Eesmised sensorid: 0.4 – 22 m Tagumised sensorid: 0.4 – 24 m Alumised sensorid: 0.1 – 8 m	Eesmised sensorid: 0.5 – 20 m Tagumised sensorid: 0.5 – 16 m Külgmised sensorid: 0.5 – 10 m Ülemised sensorid: 0.1 – 8 m Alumised sensorid: 0.5 – 11 m
Maandumist ja õhkutõusmist abistav LED-lamp	–	Jah	Jah
Telefoni laadimise funktsioon	–	Jah	–
Soovituslik töötemperatuur	0°C – 40°C	-10° to 40°C	-10°C – 40°C
Mõõtmed kokkupanduna	168 × 83 × 49 mm	183 × 253 × 77 mm	214 × 91 × 84 mm
Kaal	430 g	570 g	907 g

Mavic Air 2 karbist välja võtmise kogemus on sujuv ja meeldiv. Ei mingeid kilesse mässitud komponente, kõik on ilusasti läbimõeldult perfektne justnagu DJI ammuse iidoli Apple’i tehnika puhul. 

DJI Mavic Air 2 parimad omadused (ja uuendused võrreldes eelkäijaga)

• Senine WiFi ühendus juhtpuldi ja drooni vahel on asendunud korraliku OcuSync 2.0 raasiosidestandardiga. Ei mingeid ülekandekatkestusi enam! Teoreetiline vahemaa puldi ja drooni vahel võib olla isegi kuni 6-10 km
• Esimene DJI tavakasutaja droon, mis filmib 4K videot 60 fps kaadrisagedusega
• HDR videorežiim salvestab väga ilusaid suure dünaamilise ulatusega videoid
• Kaamera on senisega võrreldes täiesti teisest puust – võimalik pildistada jpg või dng formaadis 12 MP või 48 MP suurusi pilte
• Aku vastupidavus ehk drooni lennuaeg on drastiliselt parem: senise 21 minuti asemel 34 minutit. Väga oluline eriti just talvistes tingimustes lennates
• Suurem ja tugevam korpus ning võimsamad mootorid muudavad Mavic Air 2 drooni võimekaks lendama stabiilselt ka üsna tugeva tuulega
• Parem koostekvaliteet, suurem korpus, tihendid jne muudavad Mavic Air 2 drooni vastupidavamaks külmakraadidega lennates. Algne Air: kuni 0 kraadi, Mavic Air 2: kuni -10 kraadi
• Uus juhtpult on küll suurem, kuid oluliselt mugavam kasutada
• Uus Active Track 3.0 toimib koos uute lähedussensoritega paremini, kui ükskõik millisel teisel DJI droonil. Lähedussensoreid on küll vähem kui näiteks Mavic 2 Pro droonil, aga need on võimekamad – tarkvaraalgoritmid on täiustatud.

DJI Mavic Air 2 miinused

• Ei ole võimalik muuta Gimbali liikumist sujuvamaks (pärast augustis 2020 ilmunud tarkavaruuendust on see võimalik).
• Ei ole võimalik muuta juhtpuldi kange sujuvamaks (pärast augustis 2020 ilmunud tarkavaruuendust on see võimalik).
• Pildistatava foto seadistamine on piiratud. Mavic Air 2 ei kasuta juhtimiseks DJI Go rakendust vaid DJI Fly rakendust. Viimasel on oluliselt lihtsam ja väiksemate valikutega kasutajaliides. Air 2 objektiivist tulenevalt ei saa muidugi muuta kaamera ava, samas aga ei saa muuta ka värviküllasust, kontrastsust, teravust jne. Tundub, nagu oleks DJI teinud liiga hea riistvaraga drooni ja – et see ei hakkaks ohustama astme võrra kallima DJI Mavic 2 Pro drooni müüki – otsustati võimeka riistvaraga droon tarkvara abil piirata. 
• Pole võimalik kasutada TapFly ja Waypoint programme. Waypoint on olemas ainult Hyperlapse režiimis. 

Karbist tuleb esimese hooga välja kolm asja: DJI Mavic Air 2 droon, juhtpult ja lisatarvikute karp. 

Lisatarvikute karbi sisu laiali laotatuna. Vasakult: laadimisadapter, kuus propellerit (kaks varuks), toitekaabel, USB-C kaabel laadimiseks ja andmevahetuseks, juhtpuldi hoovad ja kaks kaablit, mille abil juhtpult telefoniga ühendada. Üks neist kaablitest on Micro USB, teine USB-C otsaga. Lightning otsaga kaabel on samuti komplektis – see on juba juhtpuldi külge kinnitatud. 

Võrreldes senise Mavic Air drooniga on Mavic Air 2 korpuse disain oluliselt muutunud, sarnanedes nüüd Mavic Mini ja Mavic 2 Pro droonidele. See on hea, sest koos disainiga on kõvasti paranenud drooni koostekvaliteet ja talvine lennuvõime. Mavic Air drooni ei soovitatud alla 0°C lendu lasta, uus Mavic Air 2 peaks aga tõrgeteta toimima kuni -10°C pakases. 

Suurem. Mavic Air 2 on oluliselt suurem kui eelkäija Mavic Air. Suuremad mõõtmed annavad võimaluse kasutada paremini toimivat gimbalit. Tõenäoliselt võimaldab suurem korpus hajutada paremini 4K 60p video salvestamisest tekkivat soojust ja vältida seeläbi drooni ülekuumenemist. Kõige olulisem hüve, mis drooni mõõtmete suurenemisega kaasneb, on aga pikem lennuaeg. Senise 21 minuti asemel 34 minutit. Päris elus, ilma sportrežiimi kasutamata, on see pigem umbes 26 või 28 minutit, aga siiski oluliselt rohkem kui eelkäijal. Kellele Mavic Air 2 suurem korpus ei sobi – reisimisel on ju ikka mugavam väiksemat kaasa võtta – see peab leppima Mavic Mini pakutavaga. 

Mavic Air 2 kaamera tehnilised andmed ajavad fotograafidel juhtme päris sassi. Kaamera sensor on 12/48 MP. Teisisõnu: kaamera suudab teha nii 12 MP fotosid kui ka üüratult suure lahutusvõimega 48 MP fotosid. Mis värk sellega on? 

Mõnel pool ülevaadetes kirjutatakse, nagu kasutaks see droon 48 MP fotode tegemisel hübriidkaameratest tuntud “image compositing” meetodit, mille puhul pildistab kaamera (sensorit nihutades) mitu järjestikust fotot ja paneb need siis automaatselt üheks suurema lahutusvõimega fotoks kokku. See ei ole tõsi. Mavic Air 2 ei pildista 48MP fotode tegemiseks mitut kaadrit. 48 ja 12 MP fotode võimalus tuleneb otseselt sensorist endast.

Mavic Air 2 kasutab tõenäoliselt Sony IMX586 pildisensorit. Seesama sensor on kasutusel mitmetes Android nutitelefonides nagu näiteks Xiaomi Mi 9 või OnePlus 7. Sellel sensoril ongi tegelikult ka 48 pikslit. Aga kuna 48 pikslit nii pisikese sensori pinnal ei anna väga head kvaliteeti – eriti hämarates tingimustes – siis on pikslite peal olev Bayeri värvifilter asetatud nii, et iga punane, sinine ja roheline ruut katab mitte ühe piksli (nagu tavaliselt) vaid neli pikslit. Tänu sellele on võimalik need neli pikslit vajadusel kombineerida üheks (pixel binning) ja pildistada väiksema lahutusvõimega aga parema kvaliteediga 12 MP pilte

Kel rohkem huvi, saab selle sensori toimimise kohta täpsemalt lugeda Sony 2018. aasta pressiteatest. 

Oluline reegel, mida Mavic Air 2 drooniga pildistades peaks meeles pidama on see, et 48 MP režiimis ei ole foto alati kvaliteetsem. 48 MP režiimi on soovituslik kasutada ainult väga heades valgustingimustes – päeval päikesepaistega. Ja isegi siis on enamik ülevaateid leidnud, et pildikvaliteet ei ole (tõenäoliselt difraktsiooni tõttu) oluliselt parem võrreldes 12MP fotoga mis on järeltöötluses 2x suurendatud. Kindlasti tasuks 48 MP fotosid vältida päikeseloojangute või – tõusude pildistamisel või ööfotograafias või üldiselt kõikjal kus valgust napib. 

Kõige parem uuendus Mavic 2 juures ei ole aga sugugi mitte kaamera, vaid hoopis OcuSync 2.0. Senine “Parendatud WiFi” ühendus juhtpuldi ja drooni vahel on nüüd asendatud kahe erineva sagedusalaga raadiosidega – täpselt nagu kallimatel DJI droonidel. See tähendab lihtsamat ühenduvust, väga stabiilset, praktiliselt katkematut videosignaali ja senisest teravamat pilti telefoniekraanil. 

Drooni alumist külge ilmestab reljeefsete joontega keskosa – see toimib nagu radiaator, mis kaitseb 4K 60P videot filmivat drooni ülekuumenemise eest. Seal keskel on uuel mudelil ka kollase silmaga LED-lamp mis on abiks hämaras maandumisel või õhkutõusul. 

DJI Mavic Air 2 on saanud uued mootorid. Ja mootori küljes on uued propellerikinnitused. Siin peab droonilennutaja olema aga ekstra tähelepanelik, et õige propeller õige mootori külge kinnitada. 

Hõbedase ringikesega propeller (paremal) kinnitub hõbedase märkega mootori külge ja märgistuseta propeller kinnitub märgistuseta mootori külge. Kumbagi on kaks. See on lihtne värk ja see on nii olnud kõikide DJI droonidega. Mavic Air 2 juures on aga toimunud väike muudatus. Kui seni ei olnud võimalikki kinnitada tavalist propellerit hõbedase mootori külge – vale propeller lihtsalt ei kinnitunud – siis Mavic Air 2 puhul saab vabalt kinnitada vale propelleri vale mootori külge. Selle tõttu näidatakse DJI rakenduses enne lendamist ka meeldetuletust propellerite kinnitamise kohta.

Drooni paremal pool küljel on USB-C pesa andmevahetuseks. 

Drooni vasakul küljel on MicroSD mälukaardi pesa. Lisaks Micro SD mälukaardile on droonil olemas ka 8 GB sisemälu – väga vajalik omadus neil kriitilistel hetkedel, kui mälukaart täis saab või maha ununeb. 

Aku laetuse taseme kontrollimiseks vajalikud indikaatorid on mikroskoopilised roheliselt helendavad täpid. Siseruumides või pilvise ilmaga on kõik OK, aga kuidas peaksid need pisikesed tulukesed näha olema päikeselise ilmaga? 

Senise Mavic Air aku kinnitati drooni külge altpoolt, Mavic Air 2 drooni aku kinnitub aga drooni ülemisele küljele – täpselt nagu Mavic 2 Pro ja Mavic Mini droonide puhul. Tänu sellele on lihtsam drooni sisse lülitada, kontrollida aku laetuse taset, akut vahetada ja kui aku kinnitused peaksid olema kuidagi kahjustatud, siis on aku pesast välja kukkumise tõenäosus väiksem. 

Mavic Air 2 drooniga tuleb kaasa täiesti uudne juhtpult. Miinuseid tooksin ma selle puldi juures välja kaks. Esiteks on see suur – umbes sama suur nagu ekraaniga varustatud ja eraldi müüdav Smart Controller pult. Ja teiseks ei ole selle peal ekraani. Ma ei mõtle isegi sellist ekraani, kust saaks vaadata videopilti. Mingi väiksem ekraan, kus on igaks juhuks olemas peamised lennuparameetrid nagu drooni kaugus, kõrgus, kiirus jms, oleks päris vajalik. Juhuks kui telefoniga midagi juhtuma peaks, on see droonioperaatorile hea backup et droon ohutult koju tuua. 

Juhtkangid saab transpordi ajaks pista lihtsasti ligipääsetavasse kohta puldi allääres. Drooniga on kaasas kaks komplekti kange – juhuks kui peaksid ühe ära kaotama, on sul kohe droonikotist uus varuks võtta. 

Plusse on selle puldi puhul siiski rohkem kui miinuseid. Alustuseks on see väga mugav hoida. Oluliselt mugavam kui näiteks Mavic 2 Pro pulti. Teiseks on selle juhthoovad kiiremini ligipääsetavas asukohas. Kolmandaks on telefonihoidja nüüd mitte puldi allosas vaid üleval.  

Telefonihoidjasse mahub telefon ära ilma, et peaks telefoni ümbrisest eemaldama (oleneb muidugi ümbrisest). Mehhanism toimib selliselt et alguses tuleb hoidja lihtsalt pesast välja tõmmata. Poole peal rakendub vedrumehanism, mis telefoni kindlalt hoidjasse fikseerib. Võrreldes näiteks Mavic 2 Pro telefonihoidja süsteemiga on see väga mugav ja kiire. 

Drooni ja puldi vaheline kaabel on korralikult hoiul telefonihoidiku orvas. Selle üks ots peab sinna sisestatuks jääma (tähistatud puldi ikooniga), teine ots tuleb sealt välja õngitseda ja telefoni pessa torgata. Kümnekraadise külmaga näiteks on seda tõenäoliselt üsna ebamugav teha, aga parem ikka kui näiteks Mavic 2 Pro süsteem, kus see kaabel alatasa kusagile konstruktsiooni vahele kinni jääb. 

Puldi peal ülemäära palju juhtnuppe ei ole. Esiküljel on tagasi koju, lennurežiimid ja väljalülitamine, Ülal nurkades programmeeritav Fn nupp ja paremal pool nupp video/foto režiimide vahetamiseks. Puldi ülaosas vasakul on ratas gimbali üles-alla liigutamiseks ja paremal suur päästik pildistamiseks või video salvestamise peatamiseks/alustamiseks. Ongi kõik – aga midagi olulist puudu ju polegi. 

DJI Mavic Air on justkui Mavic 2 Pro drooni väike vend. Lennuvõime poolest on uue ActiveTrack 3.0 süsteemiga varustatud Air 2 oma suurest vennast isegi üle ja ka ihaldusväärset 4K 60p videorežiimi pole ju ühelgi teisel Mavicul. Kes tahab parimat fotokvaliteeti ja paindlikke manuaalseid seadistusvõimalusi, nende jaoks on siiski paremaks valikuks Mavic 2 Pro. Kes aga soovib lihtsasti juhitavat drooni millega ilma keerukamaid seadistusi tegemata ilusaid fotosid ja pea profiklassi videot – nende jaoks on uus Mavic Air 2 droon justkui loodud. 

DJI Mavic Air 2 ei ole maailma parim fotodroon. Seda tiitlit jääb tõenäoliselt veel tükiks ajaks hoidma Mavic 2 Pro. Küll aga võib julgesti kirjutada, et Mavic Air 2 on parim alla 1000 euro maksev droon. Mäekõrguselt. 

• DJI Mavic Air 2 Photopointis
• DJI Mavic Air 2 Fly More komplekt Photopointis

(2318)

The post Karbist välja: DJI Mavic Air 2 droon appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kui Olympus kuus aastat tagasi oma esimese OM-D seeria kaameraga lagedale tuli, oli see parim hübriid, mida tõsisem fotohuviline endale hankida võis. Kuus aastat on kaameratööstuses terve igavik. Selle aja jooksul on konkurents hübriidkaamerate turul muutunud päris vihaseks. Fujifilmi poolkaadersensoriga X-T seeria on järsku videograafide lemmik, Sony täiskaadersensor ruulib profiturul. Canonil on kaks hübriidkaamerasüsteemi, Nikonil samuti. Fujifilm riisub keskformaadiga stuudiofotograafide koore…

Kogu selle möllu keskel on Olympus leidnud oma unikaalse niši. Panustades jätkuvalt suhteliselt väikeste mõõtmetega 4/3 süsteemi pildisensoritele saab Olympus teha kaameraid, mis on mõõtmetelt kompaktsed, hinna poolest soodsamad, toimimise poolest ülikiired, parima värinastabilisaatori ja profiklassi tasemel ergonoomilisusega. Sellised, mis sobiksid suurepäraselt tõsistele fotohuvilistele, kelle kireks on pildistada loodust, sporti ja kõike muud, mis vajab võimsat suumi, head autofookust ja kiiret sarivõtet. See on Olympuse püha üritus, mille värskeimaks sakramendiks on OM-D E-M1 Mark III hübriidkaamera. 

OM-D E-M1 Mark III võtab Olympuse kaamerate hulgas koha sisse aste soodsama OM-D E-M5 Mark III ja pea 3000-eurose lipulaeva OM-D E-M1X vahel. E-M1 Mark III on uuendatud mudel kolme aasta tagusest E-M1 Mark II aparaadist. Viimasega võrreldes on täiustused pigem tagasihoidlikku laadi. Olulisemad neist (tõhusam autofookus ning võimekam värinsatabilisaator) tulenevad senise protsessori asendamisest uue, poole võimsamaga. 20,4 MP sensor on jäänud kolme aasta tagusega võrreldes samaks.

Kas tehtud uuendustest tõesti järgmiseks kolmeks aastaks piisab ja kuidas saab uus OM-D hakkama võrdluses teiste kaameratootjate samas hinnaklassis olevate kaameratega nagu näiteks Fujifilm X-T4, Nikon Z6 või Sony A7 III? Sa saad juba praegu aru, et ega Olympusel selles konkurentsis lihtne pole. Siiski on Olympusel hulk unikaalseid omadusi, mis võivad spetsiifilisematel puhkudel nimetatud kaamerate hüved üle kaaluda. Kõige markantsemaks omaduseks võiks olla kasvõi eestikeelne kasutajaliides. Võtame karbist välja ja vaatame lähemalt. 

Võrreldes eelkäijaga – E-M1 Mark II hübriidkaameraga – on E-M1 Mark III aparaadil täpselt sama sensor, pildiotsija, LCD-ekraan, sarivõte, videokvaliteet ja suures osas ka korpus. Kõik uued omadused nagu näiteks parem katiku mehhanism, stabilisaator, pildiprotsessor, joystick kaamera taga jne on E-M1 Mark III pärinud E-M1X hübriidkaameralt. Ausalt öeldes on E-M1 Mark III nüüd pea 1000 euro võrra kallimale E-M1X hübriidkaamerale nii sarnane, et tõenäoliselt on peagi lipulaevast oodata uut versiooni. Loodetavasti tuleb see siis juba ka uue, senisest kõrgema lahutusvõimega pildisensoriga. Vaatame allpool üle kõik Olympus E-M1 Mark III täiustused:

Täiustused võrreldes Olympus OM-D E-M1 II kaameraga

• Uus TruePic IX pildiprotsessor on Olympuse sõnul sama kiire nagu E-M1X kaameras kasutatavad kaks TruePic VIII protsessorit
• Täiustatud autofookus – riistvara on senine, samuti on uuel kaameral sama palju teravustamispunkte (121). Kiirem protsessor ja uued teravustamisalgoritmid muudavad nägude ja muude objektide tundmise tõhusamaks ja nende teravana hoidmise kiiremaks. Lisaks on kaameral uus võimalus – kasutaja saab ise enda vajaduste järgi teravustamispunktide gruppe luua
• 1 EV astme võrra tõhusam värinastabilisaator
• “High-Res Multi-Shot” režiimis pildistades oli seni võimalik teravaid pilte pildistada ainult statiivilt. Nüüd on kaameral ka “Handheld High-Res Multi-Shot”, mis võimaldab 50-megapiksliseid fotosid pildistada käest
• Focus Stacking ja Focus Bracketing režiimid toimivad senisest täpsemalt ja kiiremini
• Video salvestamise režiimid on täpselt samad, nagu E-M1 Mark II ja E-M1X kaamerates. Kuid võrreldes E-M1 Mark II kaameraga on uus mudel juurde saanud OM-Log400 pildiprofiili
• Videorežiimil on nüüd võimalik ISO seadistada automaatseks. Sina valid ava ja säriaja ning kaamera kasutab ISO taset särituse automaatseks muutmiseks
• Live ND filter (ND32) teeb võimalikuks pildistada kuni 32 stoppi aeglasema säriajaga
• Kaamera taha on lisatud joystick. Senine AF nupp on muutunud ISO seadistamise nupuks
• B ehk Bulb režiim on lisatud programmirattale
• Uus katik – katiku eluiga on muljetavaldavad 400 000 fotot (Mark II kaameral oli 200 000)
• Ekraanile saab soovi korral kuvada lisaks kiirseadistuste menüüle ka olulisemaid seadistusi näitava “Super Control” paneeli.

E-M1 kaamerate puhul Olympus tavaliselt tehniliste andmete ja omadustega end tagasi ei hoia. Võrreldes eelkäijaga on uue kaamera juures täiustusi küll vähe, kuid juhtnuppude ja -rataste rohkus ning seadistusvõimaluste paindlikkus ajab ka kogenumal fotograafil alguses pea sassi. Pärast pakub rõõmu. 

Olympus OM-D E-M1 III olulisemad tehnilised andmed

• 20,4 MP 4/3 formaadis CMOS sensor, ISO ulatus: 200-25600 (lisavõimendusega alates ISO 64)
• TruePic IX pildiprotsessor
• 5-suunaline mehaaniline värinastabilisaator on CIPA standardse testi kohaselt kuni 7,5 EV astet efektiivsusega
• Täpselt sama elektrooniline pildiotsija (2,36 miljonit pikslit, 1,48x suurendus) nagu eelkäijal
• Sarivõte (mehaanilise katiku ja jälgiva autofookusega) (täissuuruses RAW+ JPG) on 18 kaadrit sekundis. Ilma jälgiva autofookuseta (täissuuruses RAW+ JPG pildistamisel) on sarivõtte kiirus 60 kaadrit sekundis
• Kahefunktsiooniline autofookus – lisaks kontrasttuvastusega teravustamisele on pildisensoril 121 faasituvastusega teravustamispunkti
• Korpus on valmistatud üleni magneesiumsulamist ning on külma- tolmu- ja vihmakindel. Vastab IPX1 veekindluse standardile
• 3.0″ puutetundlik, keeratav ja pööratav LCD-ekraan. Ekraanil on tavalised 1 037 000 pikslit
• Tolmueemaldussüsteem
• Säriaegade vahemik: 60 – 1/8000 sekundit. Elektroonilise katikuga on kiireim säriaeg 1/32000 sekundit
• Katiku eluiga: 400000 laksu. See on 2x rohkem kui EM-1 Mark II kaameral
• Integreeritud 5GHz WiFi + Bluetooth – kiirem WiFi kui eelkäijal
• E-M1 Mark III on esimene Olympuse kaamera, mis võimaldab teha tarkvarauuendusi nutiseadme kaudu üle WiFi
• Digifiltrid ja loovat pildistamist abistavad režiimid
  • Starry Sky AF – võimaldab kasutada automaatset teravustamist tähistaeva pildistamisel
• Videorežiim
  • Saab kasutada Flat või OM‑Log400 pildiprofiile
  • Digital Cinema standard 4096 x 2160 lahutusvõimega 24 kaadrit sekundis andmesagedusega 237 Mbps
  • 4K 3840 x 2160 kaadrisagedusega 25 või 30 kaadrit sekundis, andmesagedusega 102 Mbps
  • Full HD 1920 x 1080 kaadrisagedusega kuni 50 või 60 kaadrit sekundis, andmesagedusega 102 Mbps
  • Aegluubis video salvestamiseks on 1920 x 1080 120fps režiim
  • Integreeritud stereomikrofon, 3,5mm audio sisend ja väljund
• Aku vastupidavus: kuni 420 fotot ühe laadimiskorraga. See on 20 fotot vähem, kui eelkäijal
• Kiirlaadimine USB-C pesa kaudu (laadimisaeg 2 tundi)
• Mõõtmed: 134 x 91 x 69 mm
• Kaal koos aku ja mälukaardiga: 580 g.

Karbis on: Olympus OM-D E-M1 Mark III hübriidkaamera, kaamerarihm, akulaadija, BLH-1 aku, 12-40mm f/2.8 PRO objektiiv koos päikesevarjukiga, USB-C kaabel, klamber USB kaabli kinnitamiseks, objektiivi vutlar ja toitekaabel. 

NB! Kas panite tähele, et Olympus E-M1 Mark III kaameraga ei ole enam väikest eraldiseisvat välklampi kaasa pandud. 

Lisaks on karbis ka kiirjuhend väga paljudes keeltes. Kaasa arvatud eesti keel. 

Olympuse kaamerate nõrkuseks – ja samal ajal ka tugevuseks – on pildisensor. 4/3 ehk Four Thirds süsteemi sensor on poolkaadersensorist (mida kasutab näiteks Fujifilm X-T4) umbes 30-40% väiksem. Väiksema sensori kõige olulisemaks miinuseks on halvem pildikvaliteet hämaramas, kõrgemate ISO tasemete puhul. Samas võimaldab väike sensor hoida kõikide objektiivide (eriti just teleobjektiivide) mõõtmeid väiksetena ja hinda soodsamana. Samuti teeb väiksem pildisensor lihtsamaks parema värinastabilisaatori loomise ja kiirema sarivõtte. Väikest sensorit peaks olema ka lihtsam tolmust puhastada. 

Olympus OM-D E-M1 Mark III kaamera pildisensor on täpselt seesama 20 MP CMOS kiip, mis on kasutusel nii kolme aasta taguses E-M1 Mark II kaameras kui ka aasta eest esitletud OM-D E-M1X hübriidkaameras. See vana sensor on minu hinnangul OM-D E-M1 Mark III kõige olulisem nõrkus, sest võrreldes näiteks Sony a6600 ja Fujifilm X-T3 hübriididega hakkavad E-M1 Mark II (ja samuti siis ka Mark III) kaamera JPG failid müraeemalduse tõttu pehmemaks minema juba ISO 1600 tasemest alates. Väike megapikslite lisa, parem dünaamiline ulatus ja paremad müraeemaldusalgoritmid oleksid uue kaamera puhul olnud vägagi oodatud. Ma saan aru, et 4/3 sensor on poolkaadriga võrreldes pisem ja et fotokvaliteet seetõttu ongi halvem jne jne. Aga imetillukestest sensoritest hoolimata on ju näiteks nutitelefonid ometi võimelised üllatavalt headeks piltideks. Mille taha siis jääb kinni pea 2000 eurot maksva hübriidkaamera pildikvaliteedi parandamine pärast kolme aastat?!

Olympus OM-D E-M1 Mark III kaamerat on Photopointis kolmes erinevas versioonis. Ilma objektiivita; 12-100mm f/4 IS PRO objektiiviga ja 12-40mm f/2.8 PRO objektiiviga. Siin postituses võtame karbist välja komplekti, milles on kaasas 12-40mm objektiiv. 

Just selle 12-40mm objektiiviga testitult (40mm fookuskaugusel) on kaamera värinastabilisaatori efektiivsuseks saadud 7 EV astet. Kui aga otsustate 12-100mm objektiiviga komplekti kasuks, siis peaks stabilisaatori efekt 100mm juures olema veel 0,5 EV astet suurem. 

M.Zuiko Digital ED 12-40mm f/2.8 PRO on korraliku klaasiga PRO seeria objektiiv – vastab umbes samasugustele kvaliteedistandarditele nagu Canoni L seeria või Sony G seeria. Selle ilmastikukindlate tihenditega objektiivi ekvivalentseks fookuskauguseks on 24-80mm – seega on sel suumi pisut enamgi, kui standardsel 24-70mm täiskaadriobjektiivil. 

Objektiivi teravustamisrõngast kaamera poole tõmmates saab autofookuse välja lülitada – rõnga alt paljastub teravustamisskaala. Lisaks sellele “lülitile” on objektiivi peal veel üks L-Fn nupp, mille abil saab autofookuse kiirelt ajutiselt välja lülitada – näiteks siis, kui kasutad filmimisel jälgivat autofookust ja mingi objekt ilmub äkki filmitava ette. 

Objektiivi jaoks on komplektis kaasas korralik vastupidavast tekstiilist ja tugeva põhjaga vutlar. 

Kaamera kere mõõtmete poolest OM-D E-M1 Mark III oma suurema sensoriga konkurentidest palju ei erinegi. Sony a6600 kaameraga võrreldes on OM-D ju isegi tunduvalt suurem ja raskem. Kompaktsus tuleb aga ilmsiks just nimelt koos objektiividega. Olympuse 12-40mm objektiivile oleks Sony objektiivide valikus ekvivalentseks tooteks Sony E 16-55mm f/2.8 G – see on Olympuse objektiivist umbes 2 cm pikem ja 112g raskem. Täiskaadersensorile sobiv Sony 24-70mm f/2.8 G on aga juba 52 cm võrra pikem. Niisiis moodustab Olympus OM-D E-M1 Mark III koos 12-40mm objektiiviga mõnusalt kompaktse komplekti. Kusjuures suumi on veel pisut rohkemgi kui konkurentide standardsuumobjektiiviga komplektidel. 

Kere on küll väike, kuid aku on suur. Nagu Olympus OM-D E-M II ja OM-D E-M1X kaameratel, nii on ka uuel mudelil seesama suur BLH-1 liitiumaku. CIPA testide kohaselt saab sellega pildistada maksimaalselt 420 kaadrit (900 kaadrit “Quick sleep mode” režiimis). See on hübriidkaamerate puhul tugev keskmine tulemus, sest näiteks Fujifilm X-T4 kestab 500 kaadrit, Panasonic GH5 410, Sony a6600 koguni 720. 

Ka akulaadija on sama nagu OM-D E-M1 II kaameral. See on hea laadija, sest laeb aku kiiresti täis ja näitab laetuse taset kolmeastmeliselt. Kaamera kiirlaadimise funktsioon on aga nüüd olemas ka kaameral endal – läbi USB-C pesa laeb aku 0% tasemelt täis kahe tunniga. 

OM-D EM-1 näeb välja tõsine ja robustne ning tundub käes tugev nagu tank. Kest on valmistatud üleni magneesiumsulamist ning avaused on jäetud vaid nendesse kohtadesse, kus neid tõepoolest tarvis on. Avauste ääred on tihendatud nii, et kaamera korpusesse ei pääseks niiskust, tolmu, liiva ega vett. OM-D E-M1 III kaamerat ei maksaks visata päris vee alla (veekindel see ei ole), aga paduvihmas võib sellega pildistada küll. 

Kaamera peal on nauditavalt palju rattaid-kettaid, nuppe ja lüliteid, nii et kõik olulisemad toimingud saaks ka ilma peamenüüta ära toimetada. Ülemisel paneelil torkab võrdluses senise OM-D versiooniga silma ainult väike muudatus programmirattal. Sinna on ilmunud B ehk Bulb režiim ning neljas seadistatav režiim C4. Senine Art Filters režiim on programmirattalt kadunud – digifiltreid saab nüüd valida peamenüü või kiirmenüü abil. 

Kaamera taga on kõige olulisem kasutamismugavust mõjutav täiustus – senise INFO nupu asemel on joystick, mille abil saab valida teravustamispunkti ja teostada erinevaid valikuid menüüdes ja mujal. Menüünupp on liikunud vasakule poole välgukinga ja üleval paremal nurgas olnud teravustamisala valiku nupp on nüüd ISO seadistamise teenistuses. 

Oma pesast välja keeratav ja pööratav LCD-ekraan on täpselt samasugune nagu eelkäijal. Ekraan on tagasihoidlikult puutetundlik – võimaldab valida autofookuspunkti, teostada kiirmenüüs (ülal pildil) mingi funktsiooni aktiveerimist ja taasesitusrežiimil pilte paremale-vasakule vedada. Erinevatele nuppudele vajutades ekraanile kuvatavad kiirvalikud ja peamenüü ei ole puutetundlikult kasutatavad. 

Elektrooniline pildiotsija on jätkuvalt 2 360 000 piksliga ja 0.74x suurendusega LCD-paneel. Ka E-M1X pildiotsijas on täpselt sama paneel – ainult veidi kõrgema suurendusega. Kui teised tootjad kasutavad oma tippklassi kaamerates OLED ekraane, siis Olympus on otsustanud LCD kasuks. Viimane annab küll väiksema lahutusvõime ja tuhmimad värvid, kuid võimaldab kiiremat kaadrisagedust ja seega mugavamat pildistamist just kaamerat kiirelt liigutades – näiteks spordivõistlustel või lindude pildistamisel kiirelt liikuvat objekti jälgides. Tundub loogiline valik. 

Ergonoomilisus on üks OM-D E-M1 Mark III olulisemaid iseloomustajaid. Korpus pole ju väga suur, kuid selle käepide ja nuppude asetus on nii kuratlikult hästi õnnestunud, et sellega pildistamine on lihtne ja nauditav. Sony A7R seeria kaamerate kasutajana võin isegi öelda, et vabastav. 

Nagu tagaküljel ja peal veel nuppe vähe oleks, on ka kaamera esiküljele, käepideme ja bajoneti vahele kaks nuppu peidetud. Neid on mugav keskmiste sõrmedega vajutada. Ülemine on vaikimisi seadistatud värvustasakaalu manuaalseks mõõtmiseks. Alumine teravusulatuse eelvaate jaoks. Nagu vanal heal peegelkaamerate ajal. 

Paremal pool kaamera külje peal on enamik ühenduspesi. Ülevalt alla: 3,5 mm mikrofonipesa, 3,5 mm kõrvaklappide pesa, HDMI pesa ja USB-C pesa. Nagu ka ülal mainisin, siis USB-C pesa kaudu saab akut nüüd ka laadida: 0% tasemelt täis kahe tunniga. Kahjuks ei saa aga laadimise ajal pildistada ega filmida. 

Paremal pool küljel on suur luuk ja selle all kaks pesa SD mälukaartide jaoks. Neid kaarte saab seal siis kasutada nagu ikka – eraldi RAW ja JPG või piltide ja video salvestamiseks või seadistada üks kaart näiteks varukoopiate jaoks.

Tähele peaks aga panema, et kui eesmärgiks on maksimaalne kirjutamiskiirus, siis tasuks kasutada UHS II mälukaarti ja ainult ülemist kaardipesa. Miks? Sest täpselt samamoodi nagu E-M1 Mark II kaameral, ühildub ka E-M1 Mark III aparaadil ainult ülemine pesa kiirete UHS II mälukaartidega. Olympuse sõnul oleks alumise mälukaardipesa UHS-II ühildatavaks tegemine tähendanud korpuse disaini muutmist ehk selle suuremaks tegemist. 

Vasakul tavaline SD kaart, paremal UHS-II standardile vastav SD kaart. OM-D E-M1 III kaamera ülemisel kaardipesal on olemas ka need alumised kontaktid, mis tõstavad teoreetilise kirjutamiskiiruse kuni 260 Mb/s.

Juhtnuppude kaskaad vasakul pool kaamera taga ja filmikaamerate stiilis kõrgendus vasakul pool kaamera peal. ON/OFF lüliti on disainitud nagu filmi kerimise hoob. 

Kui tavapärane kiirdeadistuste menüü (vasakul) tundub pildistaja jaoks liiga segane, siis ta pole ilmselt oma segasuses üksinda. Isegi Olympus on saanud aru, et see kiirmenüü võib paljude jaoks olla liig mis liig ja nõnda on E-M1 Mark III kaameral nüüd olemas puhtam ja selgem olulisemate seadistuste kuva (paremal). Need on sellised suured ilusad ikoonid nii et mõnda neist tahaks lausa näpuga valida, aga ei saa. Puutetundlikku funktsiooni, ega üldse mingit interaktiivset rakendust see paneel endas ei kanna. See on ainult andmete vaatamiseks, mitte andmete muutmiseks. 

Erinevatele funktsiooninuppudele vajutades ilmuvad ekraani äärtesse vastavad kiirseadistused – Canoni stiilis saab siis eesmise valikurattaga ülemist ja tagumisega alumist muuta (vasakul).

Põhimenüü on nagu Olympusel ikka – pikk ja segane. Kuid Olympusele peab au andma, sest eesmise ja tagumise valikurattaga saab selles menüüs nii vahelehti kui ka sisu mööda ülikiirelt navigeerida. Põhimõte on selles, et eesmisel valikukettal on menüüs tase üles ja tase alla funktsioon. Tagumise kettaga saab aga valitud taseme siseselt liikuda. Keeruline seletada, aga lihtne proovida. Ja kui selline navigeerimine lihasmällu kulub, siis on niiviisi menüüd oluliselt mugavam ja kiirem kasutada kui näpuga ekraanil pisikesi kirjeid taga ajades. 

Olympus on ainuke kaameratootja, kelle hübriidkaameraid saab seadistada ka eestikeelseks. Väga südantsoendav. Harjumuse ohvrina lülitan ise siiski kiirelt inglise keele peale tagasi :) 

Olympus OM-D E-M1 Mark III on kahtlemata ülimalt võimekas kaamera. Peabki olema, sest sellises hinnaklassis konkureerides muudmoodi ei saa. Eriti just amatöörfotograafile, kes pildistab loodust või sporti; aga ka pikemale reisile või matkadele kaasa võtmiseks on OM-D E-M1 Mark III lausa ideaalne. Ilmastikukindel tugev ja kompaktne korpus, pisikesed objektiivid, muljetavaldav värinastabilisaator, peaaegu Sony-tasemel jälgiv autofookus koos silmatuvastusega, 60 fps sarivõte, erinevad režiimid nagu focus stacking, 50 MP high resolution, Live ND filter, lihtne teravustamine tähistaeva pildistamisel, väga paindlik intervalomeeter time-lapse jaoks jne jne. Kõik need omadused – ja veel paljud teised – muudavad EM-1 Mark III kaamera kõik-ühes superrelvaks absoluutselt kõige pildistamiseks sinu ümber. Ja mitte ainult pildistamiseks, vaid ka filmimiseks, sest DCI 4K 24 fps klippe saab salvestada väga kõrge andmesagedusega ja Flat või OM‑Log400 pildiprofiilide abil. Ja käest filmitud video tuleb tänu võimekale stabilisaatorile üllatavalt sujuv – nagu oleksid kasutanud elektroonilist stabilisaatorit. 

Olympus OM-D E-M1 Mark III ei ole aga ainus kaamera kusagil üksikul saarel. Päris magus alternatiiv sellele uuele mudelile on tegelikult ka aste väiksemas hinnaklassis olev Olympuse hübriidkaamera E-M5 Mark III. Pisema korpusega ja täpselt sama sensoriga pildistab see sama kvaliteediga fotosid ja enam-vähem sama kvaliteediga videot. Sel on sama LCD-ekraan ja pildiotsija ning võrreldav juhtnuppude kasutamismugavus. Muidugi ei ole sel uusi režiime tähistaeva pildistamiseks ja ilma statiivita 50MP failide pildistamiseks. Ka sarivõtte maksimumkiirus on 60 fps asemel 30 fps ja jälgiv autofookus pole päris nii kiire nagu aste kallimal mudelil. Kuid ligi 600 eurot soodsamana võib see olla päris hea hinna ja kvaliteedi suhtega alternatiiv neile fotohuvilistele, kes kõiki E-M1 Mark III kellasid ja vilesid ei vaja. 

Jätkuvalt on Photopointis müügil ka vanem mudel E-M1 Mark II, kuid selle artikli kirjutamise hetkel on uue ja vanema kaamera kere hinnavahe vaid 150 eurot. Nii väikse erinevuse puhul soovitaksin kindlasti maksta pisut rohkem ja võtta täiustatud omadustega uus kaamera. 

Olympus OM-D E-M1 Mark III on unikaalne kaamera, mis ei konkureeri otseselt pool- ega täiskaadersensoriga hübriidkaameratega vaid käib uhkelt püstipäi oma valitud rada mööda. Kui sa soovid pildistada kiiret liikumist ja kaugemal asuvaid objekte, mis vajavad võimalikult suure fookuskaugusega objektiivi, siis peaks just Olympuse süsteemi kaamerad olema sinu esimeseks valikuks. Ja kui sa tahad Olympuse valikust parimat, siis hetkel on hinda ja omadusi arvestades selleks parimaks OM-D E-M1 Mark III. 

• Olympus OM-D E-M1 Mark III Photopointis

(570)

The post Karbist välja: Olympus OM-D E-M1 Mark III hübriidkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.

Mõned kompaktkaamerate seeriad on omandanud fotohuviliste seas legendaarse staatuse. Vanemad tegijad mäletavad Canoni G-seeriat, Panasonicul olid suurepärased LX kompaktkaamerad, Ricohil praegugi elujõuline GR seeria, Sony’l muidugi RX100… Fujifilm lisab sellesse auväärsesse ritta X100-seeria, mille kõige uuem, järjekorras viies kompaktkaamera Fujifilm X100V hiljuti Photopointi jõudis.

Fujifilm X100V jätkab täpselt sama kontseptsiooniga, mis on ettevõttele siiamaani edu toonud. Ka uus aparaat on peegelkaameralikult suure poolkaadersensori, 23mm F2 fiksobjektiivi ja retrostiilis välimusega kompaktkaamera, mille unikaalset pildiotsijat saab kasutada nii elektroonilisena kui ka optilisena ja mille särijuhtimine toimib eraldi säriajaketta ja avarõnga abil. See kõik ei tähenda aga, et X100V kaamera juures täiustused puuduvad. Oo ei, otse vastupidi. Fujifilm X100V toob endaga palju kaalukaid muudatusi, mis kaamerat ilusamaks, pildistamist mugavamaks ja fotosid/videoid kvaliteetsemaks muudavad. Pole palju öelda, et X100V on kõige põhjalikumalt uuendatud kaamera X100 seeria kümneaastases ajaloos. 

Selles karbist-välja artiklis käime üle kõik X100V olulisemad ja isegi natuke ebaolulisemad täiustused. Vaatame, mis selle aparaadi nii eriliseks teeb, kellel seda vaja on ja kellel mitte. 

Fujifilm X100 seeria sai alguse 10 aastat tagasi. Ettevõtte peegelkaamerakatsetused olid selleks ajaks liiva jooksnud ja portfooliosse olid jäänud vaid värvilis-läikivad, kahtlase funktsionaalsusega kompaktkaamerad. Siis tuli aga X100 ja muutis Fujifilmi jaoks kõik. X100 oli Fujifilmi esimene digikaamera, kus rakendati klassikalist rangefinder-kaamerate retrovälimust; samuti esimene, kus võeti kasutusele särijuhtimine eraldi ava- ja säriajaketta abil. Kaks aastat pärast X100 kaamerat avalikustas Fujifilm oma esimese hübriidkaamera X-Pro1, mille välimus ja juhtimisloogika pärines otseselt X100 kompaktkaameralt. Sellele järgnes kohe X-E1, siis algtaseme hübriidid X-M1 ja X-A1. Võib liialdamata väita, et kogu Fujifilmi hübriidkaamerate valik pärineb otseselt X-100 kompaktkaamerast. Teisisõnu: just Fujifilm X100 kompaktkaamera pani aluse Fujifilmi hübriidkaameratele ja ettevõtte praegusele edule kaameratootjana. 

Uhiuus X100V oma eelkäijatele häbi ei valmista. Selle kaamera juures on oluliselt täiustatud peaaegu kõike. Väike kokkuvõte: 

Fujifilm X100V muudatused võrreldes aste vanema Fujifilm X100F aparaadiga

• Senine 24 MP pildisensor on nüüd asendunud 26 MP sensoriga. Sensor kasutab jätuvalt X-Trans värvifiltrit. Täpselt sama sensor on ka X-T4 ja X-Pro3 sees
• Uus pildiprotsessor X-Processor 4 on samuti seesama, mida kasutavad ka X-T4 ja X-Pro3
• Objektiiv on küll samade tehniliste andmetega, kuid täiesti uue konstruktsiooniga. Mitmed ülevaated raporteerivad, et senine probleem – detailsuse puudumine lähikaadreid pildistades – on nüüd uue objektiiviga parandatud! Samuti olevat paranenud objektiivi võime toime tulla sisepeegeldustega vastu valgust pildistades
• Objektiivisisene ND filter kompenseerib säriaega senise 3 asemel nüüd kuni 4 stoppi aeglasemaks
• Autofookussüsteem on uuendatud, faasituvastusega teravustamispunkte on senise 325 asemel 425 ja kui enne katsid need punktid ruudukujuliselt kaadri keskosa, siis nüüd katavad need kogu kaadri pinna. Täpselt sama teravustamissüsteem on ka X-T4 ja X-Pro3 hübriidkaameratel
• Tänu sensori-pildiprotsessori kombinatsioonile suudab X100V filmida nüüd ka 4K Digital Cinema standardis (4096 x 2160 px) videot maksimaalse kiirusega 30 kaadrit sekundis ja 4K UHD standardis (3840 x 2160 px) videot kuni 30 kaadrit sekundis.  Maksimaalseks andmesageduseks on 200 mbps. Aegluubis video jaoks on maksimaalne kaadrisagedus üsnagi tavaline-tagasihoidlik: Full HD režiimil 120 fps. HDMI pesa kaudu on välisele andmekandjale võimalik salvestada ka 10 bit 4K DCI videot
• Sarivõte on senise 8 fps tasemelt tõusnud 11 fps tasemeni; Elektroonilise katikuga on sarivõtte kiirus lausa 20 fps
• LCD-ekraan oli kõikidel senistel X100 kaameratel fikseeritud. X100V aparaadil saab seda nurga alla seada. Lisaks on ekraani pilt teravam – senise 1 040 000 piksli asemel näidatakse pilti 1 620 000 piksli abil. 
• Ekraan  on nüüd puutetundlik. Puutetundlikkus pole kahjuks nii hea nagu näiteks Canoni või Ricohi kaameratel (peamenüü ja eraldi ekraanile kuvatavad kiirvalikud näiteks ei ole puutetundlikud). Pigem on puutetundlikkuse tase sarnane Sony kaameratele
• Elektroonilise pildiotsija lahutusvõime on muutunud paremaks – senise 2 360 000 asemel on OLED paneelil nüüd 3 690 000 pikslit
• USB 2.0 asemel (micro USB pesa) on kaameral nüüd USB 3.1 pesa – see tähendab kiiremat laadimist, andmevahetust ja paremat ühilduvust
• X100V kaameral on lisaks WiFi ühenduvudele olemas ka Bluetooth – see muudab WiFi ühenduse loomise lihtsamaks
• Kaamera on varustatud ilmastikukindlate tihenditega. Päris ilmastikukindlaks muutub X100V aga alles siis, kui objektiivi esiosas olev avaus sulgeda eraldi juurde ostetava filtriadapteri ja filtri abil
• Aku on küll täpselt sama NP-W126S nagu X100F kaameral, kuid selle eluiga on CIPA testi andmeil 30 kaadri võrra pikem. 

Fujifilm X100V kuulub Photopointis kõige kallimate kompaktkaamerate esikolmikusse. Sellest suurema hinnasildiga on vaid kaks aparaati: Sony RX10 IV supersuum ja täiskaadersensoriga kompaktkaamera Sony RX1R II.

Hinda ja omadusi lähemalt vaadates paistab Fujifilm X100V olema niivõrd unikaalne kompott, et sellele otseseid konkurente polegi. Kõige lähedasemad rivaalid (kuigi hinna poolest juba klass madalamal) oleksid ilmselt Canon G1X Mark III ja Ricoh GR III. Paneme need siis Fujifilmiga kõrvuti ja vaatame, kuidas olulisemad tehnilised andmed Fujifilmiga võrdluse välja kannatavad.  

	Fujifilm X100V	Canon Powershot G1 X Mark III	Ricoh GR III
Sensor	26 MP APS-C CMOS, X-trans värvifiltriga	24 MP APS-C CMOS, standardse Bayer värvifiltriga	24 MP APS-C CMOS, standardse Bayer värvifiltriga
Auto ISO ulatus	160 – 12800	100 – 25 600	100 – 102 400
Värinastabilisaator	–	Objektiivisisene; Tõhusus: 4 EV astet	Sensoripõhine; Tõhusus: 4 EV astet
Maks. säriaeg	30 sek	30 sek	30 sek
Min. säriaeg	1/4000 sekundit füüsilise katikuga, 1/32000 sekundit elektroonilise katikuga	1/2000	1/4000 (suurema kui f/5.6 ava korral 1/2500)
Fookuskaugus (35mm ekvivalent)	35mm	24-72mm	28 mm
Maks. ava	f/2.0	f/2.8-5.6	f/2.8
Min. teravustamiskaugus	10 cm	10 cm	6 cm
Autofookus	Kontrasttuvastus + faasituvastus	Kontrasttuvastus + faasituvastus	Kontrasttuvastus + faasituvastus
RAW fail	RAF 14 bit, compressed või lossless valikud	DNG 12 bit	DNG 14 bit
Sarivõte maks. kiirus	11 fps	9 fps	4 fps
LCD-ekraan	3″, 1 620 000 px	3″ 1 040 000 px	3″, 1 037 000 px
Ekraani liikuvus	Nurga alla seatav	Välja keeratav ja pööratav	Fikseeritud
Puutetundlik LCD	Jah, kuid peamenüü ja osa kiirdeadistustest ei ole puutetundlikud	Puutetundlik LCD. Kõik seadistused ja peamenüü	Puutetundlik LCD. Kõik seadistused ja peamenüü
Välklambi ulatus	7,4 m	9 m	Integreeritud välklamp puudub. Saab kasutada Pentax välklampe välgukinga abil
Pildiotsija	Integreeritud elektroonilineOLED paneel/optiline pildiotsija	Integreeritud elektrooniline OLED paneel	Optilise pildiotsija kasutamise võimalus – eraldiseisev pildiotsija ühildub välgukinga
Elektr. pildiotsija lahutusvõime / suurendus	3 690 000 / 0.52×	2 360 000, 0.52×	–
Maksimaalsete andmetega klipp videorežiimis	4096 x 2160 @ 30p / 200 Mbps	1920 x 1080 @ 60p / 35 Mbps	1920 x 1080 @ 60p
WiFI	802.11b/g/n + Bluetooth	802.11b/g/n + Bluetooth	802.11b/g/n + Bluetooth
Timelapse salvestamine	Jah	Jah	Jah
Korpus	Magneesiumsulam, alumiinium	Magneesiumsulamist	Magneesiumsulamist
Ilmastikukindlus	Jah, juurde ostetava adapteri + filtri lisamisel	Jah	Ei
Salvestusmeedia	Üks SD mälukaart (UHS-I)	Üks SD mälukaart (UHS-I)	Üks SD mälukaart (UHS-I) + 2 GB sisemälu
Ühenduspesad	USB-C, 2.5mm mikrofonisisend, micro HDMI	USB 2.0, Micro HDMI	USB-C
Aku kestvus	200 kaadrit	200 kaadrit	200 kaadrit
Mõõtmed	194 x 62 x 33 mm	117 x 63 x 35 mm	194 x 62 x 33 mm
Kaal	478 g	399 g	257 g
Hind Photopointis	1499€ Vaata siit	1149€ Vaata siit	899€ Vaata siit

Nagu sellest piinlikult pealiskaudsest tabelist näha võib, on võrreldavad kaamerad väga erinevad. X100V olulisemateks eelisteks on kiire säriaeg, terava pildiga LCD-ekraan ja elektrooniline pildiotsija ning kindlasti ka videorežiim. Canon tõuseb esile 4x suumiga objektiivi poolest. Ricoh GR III olulisimaks trumbiks on aga kompaktne korpus ja soodsaim hind. 

Lisaks kasutusjuhendile ja garantiitalongile on karbis veel Fujifilm X100V kompaktkaamera koos objektiivikorgiga, kaamerarihm, rihma kinnitamiseks vajalikud klambrid ja kunstnaharibad, tööriist klambrite paigaldamiseks, aku ja lühike USB-C kaabel. 

See on ilus kaamera. Hõbedaselt küütlev ülaosa on senise magneesiumsulami asemel valmistatud alumiiniumist, ääred on konkreetsemad-teravamad ning pealispind pärlendab nagu vana hea MacBook Pro sülearvuti. Põhiosas on kaamera kaetud visuaalselt kummeeritud pinda meenutava, tegelikult aga üsnagi plastise kattega. Nagu norileht sushi ümber lookleb see ühes tasapinnas (X100F kaamera reljeefne pind oli pildiotsija poolt madalam) esiküljelt kuni tagumise LCD-ekraanini. X100V disain on peensusteni lihvitud; muudetud võimalikult lihtsaks ja minimalistlikuks. Perfektse tootedisaini musternäidis. 

X100V on Photopointis saadaval nii mustas kui ka hõbedases korpuses. Hõbedane on pilkupüüdvam, mustaga jääb pildistaja rohkem varjatuks. Selles artiklis pole meil varjata midagi nii et võtame karbist välja hõbedase kaamera. 

Fujifilm X100V vasakul ja selle eelkäija Fujifilm X100F paremal. Foto: Fujifilm.

Uus kaamera vasakul, vanem mudel paremal. Foto: Fujifilm.

X100V on küll kompaktkaamera, kuid ei saa üelda, et eriti kompaktne. Korpusest välja ulatuv objektiiv ja integreeritud pildiotsija muudavad selle suuremaks, kui üks hea taskusse mahtuv kompaktkaamera ideaalis olla võiks. See on ka minu jaoks olnud X100 seeria olulisim miinus. Üleval fotol on X100V kaamera kõrval Ricoh GR II kompaktkaamera, millel on samuti APS-C mõõdus sensor kuid tänu pildiotsija puudumisele ja objektiivi väheke laiemale nurgale on GR II tõeliselt kompaktne, mahtudes vabalt ka teksapükste esi- ja tagataskusse. 

Algusest peale on X100 seeria kaamerate unikaalseks omaduseks olnud kahefunktsiooniline pildiotsija. Need kaks funktsiooni on optiline ja elektrooniline.

1. Optiline pildiotsija on põhimõtteliselt mõne läätsega varustatud auk kaamera paremas nurgas, mis aitab fotograafi kadreerimisel. Optilise pildiotsija abil ei saa hinnata teravust ega säritust, kuid veidi laiem vaateväli ja alati-terav vaade võivad teatud pildistamisolukordades abiks osutuda. Kuna optiline pildiotsija asetseb objektiivi keskteljest eemal, kuvatakse korrektse kadreerimise jaoks optilisse pildiotsijasse kadreerimisjooned, samuti teravustamispunkti asukoht ja muu olulisem pildistamisinfo. Selleks, et optilise pildiotsija abil siiski ka teravustamist hinnata, on välja mõeldud n.ö ERF (dual display) režiim, mis kuvab optilisse pildiotsijasse väiksemal alal suurendatud vaate teravustamispunkti asukohast.  
2. Elektrooniline pildiotsija funktsioneerib sarnaselt igale teisele elektroonilisele pildiotsijale. Pisikesele OLED ekraanile kuvatakse samasugune vaade, nagu tagaküljel oleval LCD-ekraanil. X100V elektroonilise pildiotsija teravus on sama hea (3 690 000 pikslit), nagu Fuji tippklassi relvadel X-Pro3 ja X-T4, jääb aga siiski maha kaameratööstuse parimatest OLED-paneelidest nagu näiteks Panasonic S1 hübriidkaamera sees olev 5 760 000 piksliga ekraan. 

Fujifilm X100V teine eriline omadus tuleb siit. Kui tavaliselt asetseb katik kardinasulgurina kaamera korpuses, vahetult pildisensori ees, siis Fujifilm X100V aparaadil on n.ö keskkatik, mis asetseb objektiivi sees. Keskkatiku peamine eelis kardinasulguri ees on sünkroniseerimine välklambiga: kui kardinasulguri sünkronisatsiooniaeg on heal juhul maksimaalselt 1/250 sekundit, siis keskkatikuga Fujifilm X100V kompaktkaamera välgusünkro toimib kuni säriajani 1/4000! See võimaldab näiteks päikeselisel päeval kiire säriajaga pildistades kasutada välklampi täitevalguse jaoks või liikumise peatamiseks. 

Lisaks keskkatikule on Fujifilm X100V kaameral ka elektrooniline katik, mille abil saab pildistada säriaegadega kuni 1/32000 sekundit. 

Paremal pool küljel on teravustamisrežiimide lüliti. Vasakul pool plastikust luugi all on 2,5mm pesa mikrofoni või distantspäästiku jaoks; USB-C pesa laadimise, andmeside ja kõrvaklappide jaoks; micro HDMI pesa kaamera ühendamiseks välise ekraaniga või video salvestamiseks välisele andmekandjale. 

Kaamera tagakülg on X100F aparaadiga võrreldes päris oluliselt muutunud, sest neljasuunaline nupukombinatsioon on hoopis kadunud. See ei peaks probleemiks olema, sest nuppe ja kettaid on X100V kaameral jätkuvalt rohkesti. Lisaks kahele rõngale objektiivi ümber toimivad ju ka kaks valikuketast alla vajutades nuppudena. Kellele puutetundlikkus ei meeldi, saab teravustamispunkti ja muid asju valida allavajutatava Joysticki abil. 

Üheks tähelepanuväärsemaks uueks omaduseks X100V juures on kindlasti LCD-ekraan. Vastu tulles paljude kasutajate soovile on see nüüd nurga alla seatav. Ekraan on aga niivõrd õhuke ja ekraani konstruktsioon nii hästi disainitud, et põgusamal pilgul ei ole üldse näha, et seda korpusest eemaldada saab. Eemaldamiseks on ainult üks võimalus – õnarus ekraani vasakul all küljel. Suurepärane teostus ja vaieldamatult olulist pildistamismugavust lisav omadus. 

Nurga alla seatava ekraani kõrval on vähemalt sama kaalukas täiustuseks korpuse muutmine ilmastikukindlaks. Lõpuks ometi – esimene veekindel X100 seeria kompaktkaamera. Siiski on siin üks pisike aga. Nimelt tuleb täieliku ilmastikukindluse saavutamiseks kaamera ette kinnitada filtriadapter ja filter. Ja kuna neid kaamera enda karbis ei ole, siis tuleb need juurde osta. Filter ja filtriadapter on vajalikud, kuna X100V objektiiv on liikuva konstruktsiooniga ja ilma kaamera ette kinnitatud filtrita võib objektiivi esiküljel olevast pisikesest praost niiskus kaamerasse minna.

Pildiotsija dioptrikorrektsioon toimib nii optilise kui ka elektroonilise pildiotsija puhul. Tänu neljasuunalise nupukombinatsiooni eemaldamisele on kaamera tagakülg nägusam ja kaamerat hoidval pöidlal senisest enam ruumi. 

Nii aku kui ka mälukaart mahutuvad kompaktkaameralikult ühte ja samasse pesasse kaamera all. Võrreldes senise X100F kaameraga on akukambri kinnitusheebel uue disainiga, sest väidetavalt kippus see luuk seni tahtmatult ise lahti kargama. Veekindla korpuse puhul sellist asja loomulikult lubada ei saa. 

Kaamera peal on särikompensatsiooni ketas, päästik koos sisse-välja lülitamise heebliga, ühendatud ketas säriaja ja ISO muutmiseks, välguking ning kaks augukest stereomikrofoni jaoks. 

Just särijuhtimine on Fujifilmi tippklassi kompakt- ja hübriidkaamerate puhul kõikide teiste tootjate kaameratest erinev. Ava saab muuta objektiivi ümber oleva avarõnga abil ja säriaega kaamera peal oleva säriajaketta abil. Kui sead säriaja A (automaatne) peale ja valid avarõnga abil mingi ava, siis kasutad avaprioriteeti. Kui aga keerad avarõnga A asendisse ja valid säriaegu, oled säriajaprioriteedis. Kui aga mõlemad kettad on A peal (lisaks ka ISO), siis on automaatrežiim. Lihtne ja loogiline.

Nagu teadlikumad fotohuvilised ülalt pildilt näevad, toimub särituse määramine täisstoppide abil. Eesmise ja tagumise valikuratta abil saab tegelikult kasutada ka 1/2 ja 1/3 stoppe. Olles näiteks valinud säriajakettalt 30 (see tähendab 1/30 sekundit), saab seda väärtust tagumise valikuketta abil 1/3 sammu kaupa peenhäälestada: 20 ja 25 ühele poole ning 40 ja 50 teisele poole. Samamoodi avaga. 

Võrreldes seniste X100 kaameratega on uue Fujifilm X100V kompaktkaamera uuendused massiivsed. Objektiiv, sensor, protsessor, LCD-ekraan, pildiotsija, teravustamissüsteem… Kõik, mis pildistamise või video filmimise juures oluline on, on Fuji X100V juures kõvasti edasi arenenud.

On tõepoolest raske leida X100V juurest olulisi negatiivseid omadusi. Vähemalt sellisel pealiskaudsel käed-küljes vaatlusel, nagu karbist-välja formaat seda võimaldab. Ehk võiks kaameral 2.5 mm audiosisendi asemel olla 3.5 mm sisend ja video kaadrisagedus hea aegluubis video jaoks 240 fps. Aga need on üliväikesed asjad. Nuriseda võiks veel selle üle, et X100V kaameral pole värinastabilisaatorit. Ei optilist, ega sensoripõhist. Ricoh on GR III kaameraga demonstreerinud, et ka pisikesse korpusesse saab stabilisaatori vabalt sisse panna nii et ehk on see midagi, mida oodata järgmiselt X100 kaameralt – kahe aasta pärast. 

Ühte asja peab X100V kaamera puhul siiski veel silmas pidama. Nimelt – hoolimata oma nimetusest ei ole see kaamera tegelikult eriti kompaktme. Hübriidkaamerast on see pisem küll, aga mitte oluliselt. Suuremasse jaki- või jopetaskusse mahub see ära, kuid teksapükste taskusse pigem mitte. Kaasaskantavuse mõttes tuleks seega eelistada poolkaadersensoriga kompaktkaameraid nagu Fujifilm XF10 või Ricoh GR III. Nende kahe autofookus ja videorežiim jääb aga X100V kaamera omast kaugele maha ja ka üleüldine pildistamiskogemus on väga erinev. 

Fujifilm X100V on kõige põhjalikumalt uuendatud kaamera X100 seeria kümneaastases ajaloos. Nii et kui sa seni oled ainult vaadanud ja mõelnud, siis nüüd on õige aeg maailma parim kompaktkaamera ära osta. Ja nautida pildistamise protsessi uutmoodi. 

• Fujifilm X100V kompaktkaamerad Photopointis

(751)

The post Karbist välja: Fujifilm X100V kompaktkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.

See oli enam kui 5 aastat tagasi, mil Nikon Photokina fotomessil D750 peegelkaamera välja tõi. Oli see vast aparaat – tippklassi pildikvaliteedi, ülivõimeka autofookuse, kiire sarivõtte ja väga konkurentsivõimelise videorežiimiga tööloom. Lausa ideaalne neile fotograafidele, kes põlgasid D810 peegelkaamera megapiksleid paljuks ja hinda kõrgeks. Oma põhjalikus ülevaates kirjutas Dpreview, et D750 “teeb peaaegu kõike õigesti” ja andis sellele skooriks 90 punkti. Ülikõva tulemus, sest vaid kaks kaamerat (Nikon D500 ja Sony a7R IV) on läbi aegade Dpreview testides suurema skoori saanud.

Viis aastat on kaameratööstuses terve igavik. Ja olgugi et Nikon D750 on igati konkurentsivõimeline aparaat ka tänasel päeval, on selle kõrvale – ja isegi ette – salamahti hiilinud hübriidide hordid. See, kui Panasonic enda premium-wannabe Lumix S1 aparaadiga pildikvaliteedi poolest ettepoole pääsenud on, Nikonit tõenäoliselt väga ei häirigi. Aga et Sony oma soodsama a7 III hübriidiga Nikoni jalgealust õõnestab, on juba vitsaväärt ja nõuab vastulööki. Siit see löök tulebki – uue peegelkaamera näol, mis püüdleb olema niisama legendaarne, nagu tema eelkäija. Värskena Photopointi laost – Nikon D780. Võtame karbist:

Nikon D780 on justkui D750 kere, mille sisse on peidetud Nikon Z6 hübriidkaamera.

Esmajoones on D780 muidugi ikka peegelkaamera. Oma suure, mugavalt käsitsetava, juhtnuppudest nõretava korpuse, 100% vaateväljaga optilise pildiotsija ja D5 seest pärit võimeka teravustamissüsteemiga rahuldab see ka tõsisemate seeniorfotograafide vajadused.

Üksainus vajutus pildiotsija okulaari juures oleval Live View nupul transformeerib selle peegelkaamera aga peaaegu nagu hübriidkaameraks. Muidugi ei muutu D780 väiksemaks, selle sisse ei ilmu elektroonilist pildiotsijat ega ette Z-bajonetti. Hübriidkaameralik on D780 juures LCD-ekraanilt pildistamise ja filmimise kogemus. See on täpselt sama, nagu Nikon Z6 hübriidkaameraga – iseäranis just autofookuse mõttes. Isegi näo- ja silmatuvastus toimib samamoodi nagu Z6 kaameral. See on oluline edasiminek eriti just Nikoni, aga ka üldse kogu peegelkaamerate arenguloos. 

Kuidas see siis võimalikuks saanud on? D780 Expeed 6 protsessor, 25 MP pildisensor kui ka Live View süsteemis kasutatav teravustamissüsteem pärinevad otse Z6 seest. Esimest korda Nikoni peegelkaamerate ajaloos kasutab D780 pildisensor lisaks kontrasttuvastusele ka 273 faasituvastusega teravustamispunkti. Seega võib D780 kaameralt oodata Z6 tasemel pildikvaliteeti ning Live View režiimis ka sarnast teravustamiskiirust. 

Enne kui kaamera päris karbist välja saab, on paras aeg on üle vaadata olulisemad tehnilised andmed. Panen võrdluseks kõrvale kõige vihasema konkurendi – paarsada eurot soodsama ja umbes sama suure lahutusvõimega täiskaadersensoriga  Sony a7 III. Lisan tabelisse ka Nikon Z6 hübriidkaamera, mille seest on pärit nii D780 pildisensor, videorežiim kui ka Live View teravustamissüsteem.

	Nikon D780	Sony a7 III	Nikon Z6
Sensor	25 MP	24 MP	25 MP
ISO ulatus	100-51200 Võimendusega 50-204800	100-51200 Võimendusega 50-204800	100-51200 Võimendusega 50-204800
Värinastabilisaator	Objektiividepõhine	Sensoripõhine, 5 EV astet	Sensoripõhine, 5 EV astet
Teravustamispunktid	Optilise pildiotsijaga: 51 teravustamispunkti millest 15 risttüüpi. Live view: 273 faasituvastusega	Live view: 639 faasituvastusega	Live view: 273 faasituvastusega
Sarivõte	Optilisega: 7 fps (14 bit RAW) Live View: 12 fps (12 bit RAW)	Maksimaalselt 10 fps	Maksimaalselt 12 fps
Elektrooniline pildiotsija	–	2.4M lahutusvõimega	3.7M lahutusvõimega
Optiline pildiotsija	100% kaadri katvust, 0,7 x suurendust	–	–
LCD ekraan	3,2″, 2 359 000 px	3″, 921 600 px	3.2″, 2 100 000 px
Videorežiim	4K 30fps 100 Mbps Full HD 120fps 100 Mbps	4K 30fps 100 Mbps Full HD 120fps 100 Mbps	4K 30fps 144 Mbps Full HD 120fps 144 Mbps ilma helita
Juhtmevaba ühenduvus	802.11b/g/n + Bluetooth 4.1	802.11b/g/n + NFC + Bluetooth	802.11ac + Bluetooth
USB ühenduvus	USB 3.1	USB 3.1 ja Micro USB	USB 3.1
Mälukaardid	Kaks SD kaardipesa, UHS II + UHS II	Kaks SD kaardipesa, UHS I + UHS II	Üks XQD kaardipesa
Aku vastupidavus	2260	710	310
Kere hind (17.02.2020)	2349€	1999€	1669€

Karbis on: Nikon D780 peegelkaamera, 24-120mm f/4 G ED VR objektiiv koos päikesevarjukiga, USB-C kaabel, toitekaabel, akulaadija, aku, pildiotsija okulaari kattekork, kaamerarihm ja seemisnahkne kott objektiivi jaoks. 

D780 on korpuse poolest standardne Nikoni peegelkaamera. Tugev ilmastikukindel magneesiumsulamist korpus on ülimalt ergonoomiline ja sobitub mõnusasti pihku. Suur käepide, juhtnupud täpselt sõrmede all – olles nüüd juba aastaid hübriidkaameraga pildistanud, on just peegelkaamera ergonoomilisus see, millest ma kõige enam puudust tunnen ja mis iga D780-taolist peegelkaamerat kätte võttes jälle teravalt meelde tuleb. 

Võrreldes D750 kaameraga on D780 aparaadil aga üks üsna põhimõtteline erinevus. Nimelt ei ole uuel kaameral enam integreeritud välklampi. Nikoni sõnul muudab välklambi väljajätt peegelkaamera ilmastikukindlamaks. Paljud fototehnikast kirjutavad spetsialistid tambivad Nikonit selle sammu eest maa põhja. Mina arvan, et see, kas välklambi eemaldamine on negatiivne või positiivne ilming, sõltub juba iga fotograafi enda pildistamisharjumustest. 

Nikon D780 kaamerat on selle artikli kirjutamise ajal Photopointis saadaval päris erinevates komplektides. Selles artiklis pildistan komplekti, kus lisaks kaamerale on Nikon AF-S Nikkor 24-120mm f/4.0G ED VR objektiiv. Lisaks on aga olemas veel järgmised variandid: 

• Nikon D780 kere
• Nikon D780 + Tamron 17-35mm OSD
• Nikon D780 + Tamron 24-70mm G2
• Nikon D780 + Tamron 17-35mm OSD + 35-150mm

AF-S Nikkor 24-120mm f/4.0 on 2010 aastal esitletud standardsuum, valmistatud spetsiaalselt täiskaadersensoriga peegelkaamerate jaoks. Selle VR värinastabilisaator võimaldab käest pildistada tavalisest kuni 4 EV astet pikema säriajaga ja teravustamisel saab kasutada “manual focus override” funktsionaalsust, mis tähendab et pärast teravustamise lukustust saab teravustamisrõngast vajadusel keerata.

Nikkor 24-120mm f/4.0 on korralik standardsuum. Mitte tippklassi toru, kuid sellegipoolest aktsepteeritavalt kiire ja väga täpse autofookusega ning terava joonisega. Eraldi ostes Photopointis selle artikli kirjutamise hetkel maksab 1249 € – selline korraliku keskklassi objektiivi hind. 

Teravustamisel objektiiv ei pikene (jumal hoidku selle eest), kuid suumimisel küll. See toimib nagu õhupump, pumbates suumimise ajal õhku kaamerast objektiivi ja siis jälle tagasi. Selliseid objektiive kasutades tuleks eriti tähelepanelikult jälgida, et nii kaamera kere sisemus kui ka objektiivi sisemus oleks tolmust võimalikult vaba. 

Objektiivi külje peal on kolm lülitit. Ülemine on manuaalse/autofookuse jaoks ja keskmine värinastabilisaatori sisse-välja lülitamise tarvis. Kõige alumise abil saab aga muuta värinastabilisaatori režiimi. Tavaline režiim on “NORMAL”, milles objektiiv on Nikoni sõnul võimeline stabiliseerima nii sihituid värinaid kui ka sihipärast üles-alla ja paremale-vasakule liikumist. “ACTIVE” asendisse tuleks objektiiv lülitada ainult siis, kui pildistate liikuva aluse pealt – näiteks autoaknast. 

Komplektis on ka vutlar objektiivi jaoks. Tugeva põhjaga, pehme seemisnahkse pealispinnaga ja sulgub kahelt poolt nööriotstest tõmmates. Kui ostad teise objektiivi juurde, siis pakub see vutlar komplektobjektiivile lisakaitset. 

Jep, see objektiiv on päris matsakas ja üsna kaalukas (läbimõõt 84mm, kaal 710g), kuid moodustab D780 kaameraga päris hästi tasakaalus komplekti. 

Võrreldes hübriidkaameraga on Nikoni peegelkaamera juures suureks plussiks F-bajonett, mis lubab ilma adapterita kasutada kümneid, tõenäoliselt isegi sadu erinevaid objektiive. Nii vanu filmile pildistavate kaamerate omi, uusi autofookusega varustatud Nikkoreid, kui ka Sigma torusid ja Tamroni objektiive. Kasutatuid või uusi… See on ülioluline asjaolu, millega uue kaamera ostmise juures kindlasti arvestama peaks. 

Paremal pool küljel on kaamera ühenduspesad. Võrreldes Nikon D750 kaameraga ei ole need enam luukide all, vaid paindlikumalt liikuvate kummist katete taga. See on suureks plussiks, kui kasutad L-bracketeid, videorakiseid vms, lisatarvikuid, mille puhul lai luuk igale poole ette kipub jääma. Ühenduspesad on D780 kaameral natuke loogilisemalt ümber paigutatud. Micro USB pesa asemel on siin USB-C pesa, mille kaudu saab nüüd ka kaamera akut laadida. Tubli, Nikon. 

Hirmuvärinaga ootasid Nikoniga pildistajad, et kas tõepoolest kavatseb Nikon ka D780 kaamerale ainult XQD mälukaardipesa panna. Õnneks siiski mitte. Vasakul küljel oleva suure luugi all on kaks SD mälukaardipesa – mõlemad ühilduvad kiire UHS-II standardiga. Jälle hästi tehtud! 

Kaamera juhtnuppude süsteemis on toimunud väikesed muudatused. ISO nupp on liikunud kaamera peale päästiku juurde. Live View nupp koos videorežiimi lülitiga on võtnud oma koha sisse pildiotsija kõrval. 

Vähe sellest, et eemaldatud on integreeritud välklamp – D780 kaamera all ei ole enam akutalla kontakte. Akutalda selle kaameraga üldse kasutada ei saagi. Kahtlemata muudab ka akutalla pesa eemaldamine peegelkaamera ilmastikukindlamaks. Paljudele fotohuvilistele valmistab selline otsus aga kindlasti pettumust. 

Ühel korralikul kaameral on kaasas ka eraldi akulaadija. Ja kuna Nikon D780 on väga korralik, siis on see ka siin komplektis olemas. Mis sest, et kaamera toimib tegelikult ka ise akulaadijana, kui selle USB-C kaablitpidi vooluvõrku ühendad. Niimoodi saad siis vajadusel laadida täis kaks akut üheaegselt – üks laadija ja teine kaamera sees. 

Nikon D780 LCD-ekraan on D750 kaamera ekraaniga võrreldes täpselt sama suurusega (3,2″), kuid piksleid on sellel peaaegu poole rohkem. See tähendab, et ekraanilt paistev pilt on väga terav ja selge – pildistatud fotosid vaadates tundub, nagu toodaks kaamera ainult puhast kulda. Pärast suurel ekraanil selgub, et tegemist on siiski täitsa tavalise kvaliteediga piltidega :) 

Lisaks väga kenale teravale pildile on see ka puutetundlik. Korralikult puutetundlik (mitte nagu Sony’l) nii Live View režiimil kui ka optilise pildiotsijaga pildistades ja kuni kõige väiksemagi menüüseadistuseni välja. Täpselt samasugune LCD-ekraan on ka aste kallimal Nikon D850 kaameral.

Juhtnuppe jagub ka kaamera esiküljele. Ühel pool bajonetti on Pv tähistusega nupp teravusulatuse eelvaate jaoks ja Fn nupp, mis on vaikimisi seatud muutma pildistatava foto äralõikefaktorit ja külgede suhet. Teisel pool bajonetti on nupud välklambi seadistuste jaoks, särikahvli seadistamiseks ja teravustamisrežiimide seadistamiseks. Tõesti suurepärane juhtnuppude kombinatsioon, tänu millele kogenud pildistaja LCD-ekraani vaatama ei peagi. 

Integreeritud välklampi lihtsalt ei olegi. 

Päästiku ümber on nupud täpselt nagu Nikon D850 kaameral. Särikompensatsiooni, ISO ja video salvestamise jaoks. Kui vajutad korraga alla ISO ja Delete (tagaküljel) nupu, kuvatakse sulle valik mälukaartide vormindamiseks. 

Paremal pool on särirežiimide ketas, mida saab keerata lukustusnuppu all hoides. Selle all on aga pildistamisrežiimide ketas, millel on nurga peal oma eraldiseisev lukustusnupp.

Väike LCD-ekraan kaamera peal näitab mälukaardi infot ka siis, kui kaamera on välja lülitatud. Pimedas aitab taustavalgustus seadistusi näha.

D780 sensor koos Nikoni hetkel kiireima Expeed 6 pildiprotsessoriga teevad võimalikuks väikse pildikvaliteedi tõusu – Kõrgeim ISO on nüüd D750 kaameraga võrreldes tõusnud 12800-lt 51200 tasemele. Lisaks on uue kaamera säriaeg optilise pildiotsijaga pildistades tõusnud senise 1/4000 pealt 1/8000 sekundini. Huvitav on ka veel see, et pikim säriaeg on fotokaameratel ikka alati olnud 30 sekundit – kes tahab katikut kauem lahti hoida, peab kasutaba Bulb režiimi. Nikon D780 pikim säriaeg on aga lausa 15 minutit!

Vasakul pildil on kaamera peamised salvestusvõimalused: 1) Optilise pildiotsijaga (seadistuste kuva ekraanil); 2) Live View režiim (kadreering LCD-ekraanil); 3) Videorežiim (16:9 kadreering LCD-ekraanil).

Paremal pildil on Nikon D780 kaamera kiirmenüü, mis avaneb, kui vajutada paremal all olevat i-nuppu. 

Videorežiim on üks D780 peegelkaamera olulisemaid trumpe. Eriti võrreldes D750 kaameraga. Uus aparaat filmib UHD 4K klippe “full pixel readout” meetodil. See tähendab, et video salvestatakse kasutades kõiki sensori piksleid 6K lahutusvõimega ja skaleeritakse siis kaamerasiseselt 4K videoks. Tulemuseks on kvaliteetne, detailne ja terav video. Full HD videoklippe suudab kaamera filmida kuni 120 fps kaadrisagedusega – hea materjal tavalisest kuni 4x aeglasema slow-motion video jaoks. 

Kõige paremat videokvaliteeti saab D780 kaamerast kätte aga välise videosalvesti abil. HDMI pesa kaudu on võimalik salvestada 10 bit videot kas N-Log pildiprofiilis või siis HLG HDR-standardis. 

Lisaks korralikele video kvaliteedinäitajatele on Nikon D780 peegelkaameral olemas palju võimalusi, mis video filmimise mugavamaks ja kiiremaks muudavad. Esiteks muidugi Z6 kaamerast pärit kiire autofookus – kiirem kui ühelgi teisel praegu turul oleval Nikoni peegelkaameral. Ja teiseks erinevad pisemad võimalused nagu peaking, zebra, timecode, valguse värelemise vähendamine jms.

Ainus asi, mida D780 kaameral videot filmides pole, on sensoripõhine värinastabilisaator, mis aitaks kaamerat käes hoides kaadrit stabiilsena paigal hoida. Samas on ju paljudel Nikoni peegelkaameraobjektiividel värinastabilisaator objektiivi sees – nende hulgas ka sellelsamal karbist välja võetaval 24-120mm objektiivil.

Tegin kiire testi ja üllatusin, sest objektiivi värinastabilisaator koostöös Nikoni elektroonilise värinastabilisaatoriga andis parema tulemuse, kui ma oodanud oleks. Ka üsna tugev tahtlik käe väristamine video filmimise ajal ei olnud D780 kaamera LCD-ekraanil praktiliselt üldse märgata. Seega tundub mulle, et niikaua kui Nikkori objektiivil on tasemel stabilisaator, pole mõtet hübriidi sensoripõhist stabilisaatorit taga nutta. 

Nikon D780 peegelkaamera on justkui kaks-ühes aparaat, mis ühendab ühelt poolt Nikoni peegelkaamerate eeskujuliku ergonoomilisuse, pildiotsijaga pildistamise kasutamismugavuse ja teravustamiskiiruse ning teisalt hübriidkaameraliku ekraanilt- pildistamise ja video filmimise hüved. Ainult elektroonilist pildiotsijat ei saa siin kasutada, aga vaevalt et D780 sihtrühm seda väga ihaldakski. 

Amatöörfotograafid ja tõsisemad fotohuvilised, kellel on juba olemas hea valik Nikoni peegelkaameraobjektiive või kes lihtsalt ei taha veel hübriidkaamerale üle minna, leiavad D780 kaameras endale ideaalse kaaslase. Väärilise järeltulijana tunnustatud ja armastatud D750 digipeeglile teeb ka D780 kõike õigesti ja enamgi veel. Aku kestvus, kaks SD UHS-II mälukaarti, USB-kaablist laadimine, ergonoomiline tugev korpus, palju juhtnuppe, hea pildiga puutetundlik suur nurga alla seatav LCD-ekraan, profiklassi teravustamine, suur pildiotsija, 1/8000 säriaeg, ülikvaliteetne video koos silmateravustamisega… Siin lihtsalt ei ole mitte midagi puudu. Seda muidugi juhul, kui sa ei vaja integreeritud välklampi või akutalda – sest nende kasutamise võimalus sellel peegelkaameral tõesti puudub.

Muus osas on Nikon D780 peegelkaameral olemas küll kõik, mida üks tõsine fotohuviline tõsise pildistamise ja videotöö juures vajab. See on hetkel kõike eesrindlikuma funktsionaalsusega peegelkaamera turul. Olen enam kui kindel, et D780 saab olema lähiaastate üks populaarsemaid täiskaadersensoriga peegelkaameraid. Kui mitte kõige populaarsem. 

• Nikon D780 peegelkaamerad Photopointis

(1167)

The post Karbist välja: Nikon D780 peegelkaamera appeared first on Photopointi ajaveeb.