Fotovõistlusele, kuhu tänavu esitati peaaegu 18 000 fotot leidis “Inimene ja loodus” kategoorias ära märkimist Remo töö nimega “Hull metsis.”

Oma Facebook’i lehel räägib Remo ka foto saamise loo: ” Ühel kevadisel päeval teatas sõber, et kohtas hullunud metsist. Läksin ka teda vaatama. Miks üldse üks muidu äärmiselt inimpelglik lind ühtäkki ära keerab, minetades igasuguse kartuse? Üheks põhjuseks arvatakse olevat metsisemängu pidev häirimine või mängupaiga hävimine metsaraiete käigus. See võib kukel esile kutsuda hormonaalse tasakaalutuse ja nii minnaksegi n-ö. hulluks. Selles muidu metsases piirkonnas võis näha mitmes kohas just ulatuslikku metsaraiet ning karta on, et just siin peitub ka põhjus.”

Remo Savisaar – “Hull metsis”

Sellel samal prestiižel fotovõistlusel toodi kategoorias “Maastikud” välja Sveni töö nimega “Määnder.” Tegemist on droonifotoga, mille Sven pildistas 2015. aasta jaanipäeva hommikul ning pildil on Läti piiri ääres asuva Koiva jõe kurvid.

Sven Zaćek – “Määnder / Sweeping bends”

Õnnitleme mõlemaid mehi, sest kahtlemata on tegemist kõva saavutusega nii neile endile kui Eesti (loodus)fotograafiale.

Meie ajaveebis on Remo elu andud sellisele lugude seeriale nagu “Mida püüda pildile” ning Sven “Sveni pildilood“. Tegemist on küll mõnede aastate taguste lugudega, kuid lugemisväärsed on need siiamaani.

 

Lisaks on Sven Zaćek oma (loodus)fotograafia teadmiseid edasi andnud erinevatel Photopoint fotokursus.ee online fotokursustel.

(798)

The post Eesti loodusfotograafid pälvisid tunnustuse mainekal fotokonkursil appeared first on Photopointi ajaveeb.

Photopointi Ajaveebil on rõõm õnnitleda loodusfotograaf Remo Savisaart, kes saavutas fotokonkursil Wildlife Photographer of the Year 2012 auväärse teise koha. Eelmise nädala lõpus Londonis avalikustatud võidutööde seas, must-valgete loodusfotode kategoorias pälvis teise koha Remo foto metskitsest tuisusel väljal. Pilt pealkirjaga “Winter counterpoint” ehk eesti keeli “Talve kontrapunkt” on mäng valguse ja varjuga, kus habras metsloom on vastandatud karmi talvise maastikuga. Pildist allegooriaid otsides võiks ju jutustada, et kitse elusuurusest suurem vari sümboliseerib tema näilisest tugevamat sitkust ja tugevust külmale talvele vastu astumiseks.

Remo Savisaare nimi sai avalikkusele tuntuks, kui mees kolme aasta eest oma fotoga kitsedest puu otsas teise eestlasena mainekasse National Geographic ajakirja pääses. Remo sulest on ilmunud ka populaarne artikliseeria siinsamas Photopointi ajaveebis. “Mida püüda pildile” fotoartiklites kirjutas Remo loodusfotohuviliste jaoks igal kuul spikri selle kohta, mida parajasti loouses pildistada võiks. 

Näitus maailma suurima loodusfoto konkursi parimatest töödest on üleval Londoni loodusloomuuseumis. Näitus jääb avatuks kuni tuleva aasta 3. märtsini, pärast mida läheb see ülemaailmsele tuurile. Londoni loodusloomuuseumit külastab aastas üle nelja miljoni inimese ning maailma parimate loodusfotode näitus on üks populaarsemaid.

• Vaata uudist Remo Savisaare blogis
• Vaata Remo pilti Wildlife Photographer of the Year veebilehel

(1313)

The post Eesti loodusfotograaf Remo Savisaar pälvis Wildlife Photographer of the Year 2012 fotokonkursil teise koha appeared first on Photopointi ajaveeb.

Selle, viimase soovituste looga saabki aastaring täis. Enamus aktuaalseid ning ligipääsetavaid teemasid on leidnud kajastust ning osad teemad, mis olid fookuses möödunud või üleelmisel kuul, on päevakorral ka täna. Näiteks poolveelised, talikülalised, tuisukunst ja veel üht-teist.

Sellel kuul tasub pöörata tähelepanu järgmisele:

Rebaste jooksuaeg

Praegu on käes rebaste jooksuaeg ning see on ühtlasi väga soodne aeg nende pildistamiseks. Kui muidu on rebane väga tähelepanelik, terane ja ettevaatlik, siis jooksuajal võib kohata tegelasi kes „hõljuvad pilvedes“. Nad mõtlevad vaid ühest – leida paariline!

Heakene küll, eks tühi kõht viib aeg-ajalt mõtted ka toidu hankimise peale, kuid põhifookus püsib vastassugupoolel.

Käib, kuulatab, keskendub ja … hüpe! Hiir ongi käes.

Jooksuajal on rebased väga liikuvad.

Rebase pildistamiseks tasub sisse võtta koht näiteks mõne heinamaa või põllu serval, kus viimased armastavad närilistele jahti pidada. Hea planeerimise korral võib seal reinuvader suisa sülle kõndida. Planeerimise all mõtlen seda, et jälgede järgi oleks eelnevalt välja selgitatud põhilised liikusmisrajad. Passimiskohta valides tuleks kindlasti jälgida tuule suunda, et looma suhtes oldaks allatuult. Hea koht varitsemiseks on ka mõne kraavi ääres, kus reinuvader ikka oma tavapärase tiiru teeb

Rebane oma tavapärasel tiirul.

Praegusel ajal ei ole midagi erilist ka see, kui mõnel põllul võib märgata korraga asjatamas nelja-viit rebasest. Hea õnne korral võib saada võimsa elamuse osaliseks, kus rebased rammu katsuvad, müravad või paarituvad. Need on väärt hetked.

Külmakartmatu linnuke

Juba sügise lõpus jõudsid meie aladele esimesed talikülalised põhjamaalt. Olen varem juttu teinud siidisabadest ja urvalindudest. Nüüd on järg linnu käes, kellel nimeks vesipapp.

Vesipapp on leevikese mõõtu, kohvipruuni sulestikuga ja tema rinnaesine on valge.

Nagu nimigi vihjab on see linnuke tihedalt seotud veega. Veekogude ääres möödub terve tema päev. Ja mitte ainult ääres vaid osa sellest ajast askeldab ta vees! Olenemata sellest, kas on kerged plusskraadid või paukuv pakane, tunneb linnuke end vetevoogudes hästi.

Vesipapp tunneb end vees hästi.

Mis ta seal vees askeldab?

Enne kui vesipapp kas siis jää-äärelt, vees olevalt kivilt või mõnelt madalamal asuvalt oksatüükalt vette sukeldub, nõksutab ta end hoogsalt, papilikult justkui kirikhärra. Just nende kummarduste ja oma välimuse tõttu on linnuke pälvinud nimed: jõekirikhärra, veeköster, jõepapp jt.

Vette hüpanuna askeldab linnuke puguni vees, joostes mööda põhja, aeg-ajalt tiibadega hoogu juurde andes. Vahetpidamata pistab ta pea vee alla ja veeretab seal nokaga kivikesi ümber, sügavamates kohtades üldse sukeldudes ning kadudes sekunditeks. Vesipapp on ühtlasi ainus värvuline, kes püüab toitu sellisel viisil vee alt. Ta on hea ujuja, kasutades ujudes ka oskuslikult tiibu. Kivikeste alt otsib linnuke peamiselt selgrootuid põhjaloomakesi, kuid sekka satub ka mõni väiksem kala.

Pea vee all, lükkab vesipapp seal nokaga ümber kivikesi, lootes leida selgrootuid.

Vaadeldes lindu esmalt eemalt, saab aimu tema rütmist ning näeb ära, kui pika aja lind keskmiselt vee all veedab. Pildistamiseks sobivasse kaugusesse jõudmiseks tuleks läheneda just sellel hetkel, kui lind vee all on. Lähenemisel tuleks varuda aega ning teha pigem kolm-neli sammu, end seejärel tagasi pikali visates ja liikumatuna püsides, kui riskida sellega, et ühe korraga kohe sobivasse kaugusesse sööstame. Vahele jäämise oht on viimase variandi puhul väga suur ning lõpeb linnu eemale peletamisega.

Juhul kui linnuke lendabki eemale, siis tavaliselt on tal välja kujunenud mitu meelispaika. Neid kohti külastab linnuke päeva jooksul korduvalt. Teine variant tema pildistamiseks ongi see, et oodata teda juba varem välja vaadatud kohas. See eeldab aga, et oleme linnukest juba pikemalt tundma õppinud ja teame, kus need kohad on.

Vesipappi tuleks otsida madalate ja kiirevooluliste jõgede ja ojade äärest, mis pakasega päris kinni ei külmu. Jõgedelt, kus vesi on sügav, leiab neid harva. Lõuna-Eestis on heaks vaatluskohaks kärestikuline Taevaskoda, Harjumaal tasub vaadata näiteks Keila või Jägala jõele.

Veebruarikuud soovitan ma vesipapi pildistamiseks sellel lihtsal põhjusel, et päike käib juba kõrgemat kaart ning see on teinud jõeköstri ärevaks. Linnuke teab, et kevad ei ole enam kaugel ning lisaks visuaalsele ilule paitab ta nüüd meie kõrvu ka oma tasase, kuid kauni lauluga. Seda laulu laulab ta oma liigikaaslasele, kuid kui viimast läheduses pole … siis laulab ta lihtsalt rõõmust. Arvatakse, et just talvitusaladel valitakse välja kaaslane, et koos kodumaale peret looma minna. Vesipapid lahkuvad meilt siis, kui jõevesi muutub kevadiste tulvavete tõttu sogaseks. See raskendab neil toitumist ja aeg ongi minna. Äraränne toimub märtsis-aprillis.

Toidupalake käes, lendab vesipapp jää-äärele või mõnele kivile seda sööma.

Meie rikkalik ning nelja aastaajaga loodus on suur kingitus, kust leiab igaüks omale midagi pildistamisväärset. Tuleb minna vaid välja ja nautida seda, mida loodus parasjagu pakub. Olgu see siis kasvõi praegusel hetkel veekogusid kaanetav ja varbaid näpistav külm. Ka seda tuleb osata nautida. Praegusel hetkel huikavad õhtuses metsas aktiivselt ka kakud. Rongad ja kotkad pakuvad aga taevalaotuses põnevat õhuakrobaatikat. Ühesõnaga – elu käib.

Lend kallimaga – merikotkapaar.

Soovin Teile toredaid hetki, looduse armastust ning teravat silma!

(2737)

The post Mida püüda pildile veebruarikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Selle kuu soovitused jõuavad Teieni paraku hilinemisega … vabandan selle viivituse pärast.

Viimaste nädalate ilm on olnud üsna tujukas ja muutlik – paukuv pakane ja järgmisel päeval juba suur sula. Talvekuudel domineerivad siiski külmakraadid ning järgnevatel nädalatel on taas oodata varbaid näpistavat külma. Sellel kuul soovitan loodusest otsida järgmist:

Poolveelised

Juba mitu kuud võimutsenud külmakraadid on kaanetanud enamus veekogusid. Vahepeal väisanud sula tõi küll juurde vaba vett, kuid külmakraadid on taas võtmas võimust.

See on aeg, kus ma hakkan liikuma tihedamini mööda veekogusid. Vaba vesi tähendab poolveelistele toidulauda ning see koondab neid selle lähedusse. Jälgede muster lumel ja jääl on positiivne märk, mis lähemal uurimisel jutustab kui avatud raamat. Kui on jälgi, siis järelikult käiakse. Paraku ei tähenda mitte iga vaba veelaik kohe soodsat paika toitumiseks. Neid tiheda liiklusega kohti tuleb ikka omajagu otsida. Otsida tuleks ojade, kraavide ja jõgede äärest ning vaadata ka kohtadesse, kus nimetatud näiteks järve suubuvad. Sealt võib leida vaba vett ning sellistes kohtades on jälgede rohkus sageli üsna suur.

Poolveelise eluviisiga loomad on näiteks saarmas, mink ehk naarits, kobras ja ondatra ehk piisamrott.

Poolveelise eluviisiga väikekiskja – ameerika naarits ehk mink

Sobiv koht leitud, tuleks seda külastada võimalikult sageli. Enamus neid loomakesi on öise eluviisiga, mis tähendab, et jälgi võib olla küll ohtralt, kuid peategelased end näole ei anna.

Minul on talviti selliseid kohti mitmeid, kus ma siis aeg-ajalt passimas käin, lootuses, et tühi kõht ajab mõne neljajalgse sinna tegutsema ka valgemal ajal. Mida rohkem käia, seda suurem on võimalus ka neid kohata.

Ühel päeval aga ongi oodatud loomake kohal. Läheneda tuleks teisele alles siis, kui viimane on vee all saaki püüdmas või mõne muu tegevusega hõivatud. Suures ärevuses ei maksa ära unustada madalat võttenurka, kui koht seda võimaldab ja soosib. Lebades ise kalda veerel, võib loota ka sellele, et loom teid millalgi märkab ja lähemalt uudistama tuleb. Naaritsa puhul olen mina näiteks huvi äratamiseks kasutanud nippi, kus tõstan vaikselt lamades oma jalgu. See on aga natukene riskantne ettevõtmine, kui looma käitumist ja tema edastatavaid signaale hästi ei tunne – nii võib viimase hoopiski ära hirmutada. Seega võib lootma jääda ka lihtsalt juhusele, et jälgitav teile millalgi ise lähemale satub.

Saarmas on vetesügavustest välja toonud konna

Konnad, kalad, vähid ja limused kuuluvad saarma talvisele toidulauale

Ameerika naarits on armas loomake, kuid armutu kiskja

Kellele need jäljed kuuluvad?

Erinevate jälgedega tutvumiseks on hea abimees Jäljeaabits, mille leiab Keskkonnaministeeriumi väljaannete hulgast.

Saarma jäljerada, mis viis vaba veeni

Lumi ja detailid

Ohtralt taevast alla sadanud lume ning väljadel vilistava tuule koostöös on sündinud mitmeid pilkupüüdvaid nikerdusi, taieseid ja muud põnevat. See kõik on väärt märkamist ning jäädvustamist. Keskendudes detailidele, muutub mastaap sageli hoomamatuks. Kasutades selle jäädvustamiseks veel madalat, horisondil rippuvat talvepäikest, võib nähtule lisada ekstra vunki – valgus ja vari, külm ja soe. Proovige järgi ning mõõtke säri kõige heledamalt objektilt.

Minu siinsed pildid sündisid mere ääres, kus tuul oli tuisujoonise eriti terava noaga valmis lõiganud. Tuisutaadi kätetööd ja põnevaid vorme võib leida aga ka kohtadest, kuhu muidu vaadata ei oska – näiteks manteede äärsete kraavidele pervedelt.

Mastaapi omamata võib lasta fantaasial rännata

Valgus ja vari, värv ja vorm, külm ja soe

Hoidkem silmad lahti ning kaamera käepärast! :)

(1308)

The post Mida püüda pildile jaanuarikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kätte on jõudnud üks minu lemmikaastaaegadest – talv! Vähemalt praegusel hetkel see tõeline ning mitte nö kehv suusailm. Lund on rohkemgi, kui keegi selleks kuuks üldse oodata oleks osanud. Novembri lõpus paukunud pakane kaanetas ka enamus veekogusid.

Sellised lumeolud ning külm on loonud üsna head tingimused, et sellel kuul pöörata tähelepanu järgmisele:

Põllukanad

Valge vaiba alla mattunud maapinna tõttu muutuvad mõned tegelased looduses hõlpsamini vaadeldavateks. Üheks neist on nurmkanad, kes tegutsevad peamiselt avamaal – põldudel, niitudel, heinamaadel. Talvisel ajal võib neid aga kohata ka mõne majapidamise lähedal, kuuseheki alt varju otsimast. Metsast neid juba ei leia ning puudel nad ei turni. Nurmkanad on üsna arad, ettevaatlikud ja kiired ning neil on ka hea kaitsevärvus, mistõttu satuvad nad muudel aastaaegadel meie silma alla üpris harva.

Talvisel ajal kogunevad nurmkanad gruppidesse, sest seltsis on lõbusam ning nii on ka ohtum.

Siis, kui kaaslased lume all olevates urgudes toituvad, peab vähemalt üks lindudest vahti.

Lumistel maastikel on neid kanalisi üsna kerge avastada – mõnikord hakkavad nad silma nagu oleks lumisele põllule tekkinud mutimullahunnikud. Lumeurus olevatest nurmkanadest paistab sageli välja vaid mõne üksiku kanalise peanupp ja sedagi nii palju, et vaid silm „üle ääre“ kõõritama ulatub.

Nurmkanade pildile saamiseks tuleks varuda omajagu aega ning kannatust. Põllukanadele soovitan läheneda roomates, andes neile tublisti aega harjumiseks. Lihtsalt peale kõndida ei ole neile mõtet, samamoodi ei tööta rutakas peale roomamine. Oluline on lugeda märke, mida lumeurus olevad kanalised edastavad. Kui ikka pead närviliselt lumeurust nähtavale ilmuvad või hoopiski kaovad, siis on neil peagi minek –  seda kahjuks meist eemaldvuva äralennu näol. Andes neile aga aega harjumiseks ning püsides sellel ajal pikalt liikumatuna, taastub ka nende tavapärane rütm. Minu õnnestunud nurmkanade hiilimised on kestnud tavaliselt tund-paar, mille jooksul on kanalised minuga päris ära harjunud. Kui õnnestunud pildisessioon läbi, tuleks tänutäheks ka jalad ees tagasi roomata, et linde lumeurust mitte lendu peletada. Juhtub aga nii, et linnud siiski lendu lähevad, potsatavad nad sageli kusagil eemal taaskord lumme. Uuesti neid roomama ei soovita ma hakata, laskem neil ka olla ja olgem tänulikud selle möödunud võimaluse eest!

Valvet pidamas

Kui lumi kannab, võib nurmkanasid näha ka täies ilus

Metskitsed

Nii nagu nurmkanad, on gruppidesse kogunenud ka metskitsed, keda võib nüüd mõnel põllul või metsa serval hõlpsasti kohata. Neil on välja kujunenud ka oma meelispaigad, kus neid praktiliselt igal õhtul kohata võib. Selliste kohtade väljaselgitamisel kulub ära natuke eeltööd ja tähelepanekuid. Kui sellised kohad teada, saab juba järgmisel korral enne metskitsi kohale minna ja neid ootama jääda.

Lõputu, valge lume alla mähitud loodus loob ideaalsed tingimused minimalistlikus võtmes piltide tegemiseks. Eesmärk võiks olla mitte „loom suurelt kaadris“, vaid pigem „loom omas keskkonnas“. Ei maksa aga üllatuda, kui ootamatult võib avaneda ka võimalus „loom suurelt kaadris“ piltideks! Kes ootab ja pühendub, sellele antakse.

Piilukas läbi lumise põõsa

Minimalistlikus võtmes

Külalised põhjamaalt

Juba sügise alguses saabusid siia esimesed talikülalised urvalindude näol. Siis oli nende kohtamine puhas juhus. Nüüd, detsembri keskel, võib neid aga hõlpsasti erinevates kohtades tegutsemas leida.

Urvalinnud on vahvad ja atraktiivsed tegelased. Pealegi üsna usaldavad. Neil on karmiinpunane laup ja isaslindudel ka roosakas rinnaesine. Talveperioodil tegutsevad nad salkadena, kuhu võib kuuluda kümme- kuni sadakond lindu. Toimetavad nad peamiselt leppadel, toitudes lepakäbide seemneist. Osa seemneid pudeneb aga maha ja ega sedagi kraami raisku lasta. Nii tegutsetakse ka maapinnal. Lisaks sellele meeldivad neile veel kaseurbade seemned ja ka nõgeseväätidel võib leida neid tegutsemas. Nad on osavad, turnides peenematelgi okstel, selg sageli allapoole.

Loodusfotograafile on urvalinnud üsna kerge saak, sest inimest nad väga ei pelga. Muidugi tuleb taaskord varuda aega ja läheneda neilegi vaikselt, andes aega harjumiseks. Selliselt lähenedes võib aga ühel hetkel vaadelda neid tegutsemas juba oma käeulatuses ja kogu ilus. Olgu kaugus milline tahes, neid rõõmsameelseid linde vaadeldes on elamus garanteeritud!

Urvalinnud, toitumas lepaurbadel

Külma oli omajagu ning kohev sulejope kulus marjaks ära

Head aasta lõppu, elamusi, hoolivust ja kodusooja!

(971)

The post Mida püüda pildile detsembrikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Kätte on jõudnud aasta pimedaim aeg, sest paraku puudub veel kohev lumikate, mis annaks valgust juurde nii päeva kui öösse. Vähemalt on enne päikesetõusu ärkamised muutunud üsna mugavaks – enam ei pea selleks äratuskellagi panema. Kahjuks ei jätku aga päikest just igasse päeva, mistõttu tuleb võimaluse korral päikesepaistelistest päevadest viimast võtta!

Metsas valitseb praegu ka harjumatu vaikus. Ei ole enam seda tavapärast lindude sidinat ja sadinat. Loodus valmistab end ette puhkamiseks.

Sellel kuul tasuks tähelepanu panna järgmisele:

Vallatud siidisabad

Igal sügisel ootan ma pikkisilmi värvikirevate siidisabade saabumist – nüüd on nad kohal. Saabuvad nad meile kaugelt metsatundraist ja taigavööndi põhjaosast ning kohata võib neid just linnades. Linnas liigub röövlinde vähem, mistõttu on neil siin hea muretu tegutseda. Kuldnoka mõõtu olevad siidisabad on väga seltsingulised ning liiguvad siin salkadena – nii paarkümmend lindu koos. Nende toimetamisi saadab üpris vali viristamine, mistõttu on neid üsna kerge üles leida. Praegusel ajal soovitangi neid otsida just linnades olevate pihlakate ja viirpuude juurest. Juhul, kui liiklete autoga, siis soovitan raadio kinni panna ja aknad kergelt lahti teha – nii kuuleb siidisabad juba kaugelt ära. Linnud ise on üsna usaldavad ja kui nad lendavadki ära, siis on üsna pea tagasi. Käärinud marjad tekitavad janu, mistõttu käivad siidisabad tihti joomas.

Hetke külmutamiseks tuli kasutada kõrget iso ja lahtist ava, et saada kiire säriaeg – 1/2500

Kaetud söögilaud – jahukad ehk viirpuu marjad

Hämarus

Aasta pimedamail ajal on hea püüda pildile selle kuu märksõnu – pimedus, hämarus, süngus. Hämarus, mis võtab võimust juba peale kella nelja. Vähene valgus või selle puudumine pakub teistsuguseid võimalusi piltide püüdmiseks. Tuulise õhtu puhul on hea püüda pildile liikumist, olgu selleks siis tuule käes mängiv rannaroostik, mässav meri või sõitvad pilved taevas.

Vähene valgus tuleb kasuks ka loomingulisusele, sest piltide tegemisel tuleb rohkem otsida ja mõelda, et leida.

Jõepeeglist vaatasid vastu maalitud puud

Kuuvalgel ööl

Öövalvur

Selgetel ja tuulevaiksetel õhtutel või varajastel hommikutel tasub metsas olla tähelepanelik, sest sellel ajal võib hea õnne korral kõrv tabada katkendliku vilederea. Sagedamini kuuleb seda aga märtsikuus. Selleks vilistajaks on leevikese mõõtu värbkakk, Euroopa väikseim röövlind.

Värbkakk, täiskuu tõusmise aegu

Sügistuuled

Sügistuultest räsitud meri ja meremaastik on alati põnev ning nii võib end unustada rannikule terveks päevaks pildistama. Aeg lendab ja mälukaart täitub piltidega. Kodus on jälle hea arvuti taha istuda, peletades kontidesse pugenud külma kuuma joogiga ning nautida tehtud pilte.

Mõnusat novembrit ja hoidke end, sest sügisene ilm võib olla salakaval!

(1364)

The post Mida püüda pildile novembrikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Aeg lendab ning kätte on jõudnud esimene, tõeline sügiskuu. Olen mõnel varahommikul tundnud juba külma näpistust nii näppudel kui ka varvastel. Seega välja minnes ei maksa ära unustada kindaid, salli ja ka mütsi. Nii on endal mõnusam, kui ei pea külma pärast muret tundma.

Päike väisab iga päevaga üha madalamat kaart, mistõttu on valguse kvaliteet ka päevasel ajal üsna hea. Sellel kuul tasuks tähelepanu panna järgmisele:

Sügisvärvid

Septembrikuus oli sügisvärve veel üsna kesiselt, kuid nüüd, kui esimesed külmad on üle käinud, on välja tulnud ka rikkalik värvigamma. Aega nende värvide jäädvustamiseks paistab jaguvat, kuid reaalsus näitab, et varsti on see ka läbi. Esimesed sügistuultest räsitud puud on juba paljad ning sügiseses metsas liikudes võib näha, kuidas lehti üha langeb ja langeb. Suurem tuulepuhang tekitab paraja „tormi“ ning nii võibki eelmisel õhtul väljavalitud puu olla järgmiseks hommikuks juba lehtedest paljas. Ohtralt leidub värve praegusel ajal ka rabas.

Metskits sügisesel taustal

Kuldkollases kleidis vahtrapuu

Talvevaru

Praegu on hea aeg võtta koht sisse mõne tammepuu läheduses. Ikka sellise tamme, millel rikkalik viljasaak tammetõrude näol. Selleks puhuks tasub kindlasti kasutusele võtta kas varjevõrk või koguni varjetelk 103.32€, sest lihtsalt niisama puu lähedal passides ei pruugi suurt midagi näha. Kui end aga varjata, avaneb juba teine maailm – nende puude juures käib praegu üsna vilgas sagimine.

Tammetõrusid varuvad ühed põnevad ja kaunid linnud, kelle tiibadelt võib leida meie lipuvärvid – need on pasknäärid. Tammede vahet toimetavad nad varajastest hommikutundidest kuni õhtuni välja. Nendel lindudel on üsna veniv söögitoru, et mitmeid tõrusid korraga ära vedada. Need viib ta eemale ning peidab ära. Kõiki peidetud tõrusid ta raskel ajal aga üles ei leia ning mõni pudeneb transpordi käigus ka noka vahelt – nii aitab see linnuke kaasa tammede levikule.

Pasknäär, otsimas puule alles jäänud tammetõrusid

Teine sage külaline tammede juures on orav. Oravapoiss on teadlik, et tõrud on suure toiteväärtusega ning neid tasub sahvrisse koguda, et siis kui nälg näpistab, oleks mida võtta.

Tammetõru istub hästi suhu

Enne sellise puu juurde passima minekut tasub teha eeltööd ja jälgida eemalt kas binokliga või läbi teleobjektiivi, kas välja valitud puu juures ikka sagimist näha on. Mitte iga tamme juures ei toimu aktiivne toimetamine. Soodsad tammed on need, mis asuvad mõne metsaserva läheduses. Tammepuu lähedal passides tuleb valmis olla ka üllatusteks, sest tõrudest peavad lugu ka muud loomad: hiired, metssead, mägrad, metskitsed.

Sügise ja talve, sooja ja külma kooslus

Oktoobrikuu võib pakkuda erakordset vaatemängu talve ja sügise koosluse näol. Kompotti lume/lörtsi(sajust) ning sügisvärvidest. Eelmisel aastal juhtus see 12.oktoobril, kui puud olid rõõmsates, värvilistes toonides ning taevast langes alla mõnusat lumelörtsi. Terve hommikupooliku sadas ning lõunaks oli maa üsna valge. Õhtuks oli see kõik aga juba kadunud. Sellistel hetkedel on vaja reageerida kiiresti. Ka tänavu on ilmajaam ennustanud, et uue nädala alguses võib tulla selle sügise esimest lörtsi. Olgem valmis!

Värvilised puudelehed, linnud või loomad sügisesel taustal, lörtsisajus –  need on hetked, mida tasub püüda!

Lörtsisadu

Head sügise jätku ning võtkem värvidest viimast!

(820)

The post Mida püüda pildile oktoobrikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Aeg lendab linnutiivul ning juba ongi käes september. Suur soe on möödas. Mul on väga hea meel, et tänavu on meil olnud nii uhke talv, kevad, kui ka suvi. Jääb üle loota, et ka sügis tuleb tõeline – pakkudes päikest, süngeid sügispilvi, tormi, esimesi hallahommikuid ning ka värve. Elame, näeme!

Värvuliste minek

Sügisene ränne on saanud sisse täie hoo. Toimumas on värvuliste massränne – seda nii rannikul kui sisemaal. Mulle see aeg meeldib, sest võttes koha sisse kusagil metsaserval ning passides seal mõned tunnid võib kohata kümneid ja kümneid erinevaid liike. Üles on vaja leida vaid see õige metsaserv. Avatud silmade ja kõrvadega liikumine juhatab selle õnneks kiirelt kätte.

Sellise koha läheduses, ühe koha peal passides on suur võimalus, et mõned rändel olevad linnud satuvad ka sobivasse pildistamiskaugusesse. Sellel ajal tasub neid oodata kaamera statiivil, et sobiva hetke avanemisel oleks pildiaparaat juba laskevalmis, silmadele tõstetud. Käest pildistades võib sobiv hetk enne mööda saada, kui kaamera vaikselt ja sujuva liigutusega lõpuks silme ette saab.

Sellise varitsemise puhul tuleb kasuks ka varjevõrgu alla varjumine. Mina olen end tavaliselt sisse seadnud sobiva metsaserva lähedal paikneva põõsa või madalama puu lähedusse – oodates rändel toitu otsivate lindude sattumist just sinna. Sellisel juhul on ka võttenurk sobiv ja ei jää alt-üles. Tuleb olla vaid valmis, et ootamatult võib vaid mõne meetri peal peatuda linnuke, kelle puhul on vaja kiirelt reageerida. Rändel olevaid värvulisi jälitavad sageli ka kullid, näiteks raudkull.

Sobiv ilm selliseks vaatluseks on päikesepaisteline hommikupoolik.

Mets-lehelind, kes on teel talvituma troopilistele aladele

Üks meie väiksemaid linde – käblik

Kübarakandjad

Olen tänavu käinud juba mitmeid kordi seenel, kuid fotoaparaadist ma seal suurt puudust ei tundnud. Nüüd, viimaste käikude ajal aga küll, sest metsas on lahti läinud tõeline seenetrall! Seente valik on lai ning välja on ilmunud palju põnevaid kübarakandjaid. Seened on tänuväärsed modellid ning väga fotogeenilised, nagu näiteks konnadki. Neile võib läheneda nii lainurga, tele- kui ka makro-objektiiviga. Motiive ja sobivaid modelle otsides ununeb seente korjamine aga sootuks. Järgmisel korral seenele minnes panen rõhu juba pildistamisele.

Parimad modellid on need, kes süüa hoopiski ei kõlba. Näiteks juuspeene jalaga nööbikud, mütsikud jms. Ilma osas soovitan sombust ja seenevihmaga ilma. See lisab keskkonna fotodele meeleolu ning märg metsaalune toob välja erilised toonid.

Kännumamplid – ühed maitsvamad omasuguste seas

Määramiseks seenehuvilistele. Seenekübaralt võib leida kuulsust kogunud lumekirbu

Põtrade pulmapidu

Septembris, esimeste külmade saabumisega saab hoo sisse ka põtrade pulmapidu. See on aeg, mida nii mõnigi loodusfotograaf ootab. Sellel ajal on põdrad kõige enam nähtaval. Kui muidu kipuvad nad ikka kusagil tihedas padrikus või võserikus toimetama, siis nüüd võib neid sagedamini kohata just lagedamates kohtades – näiteks luhal. Pulmade ajal mõlgub põdrapullidel peas üks suur mõte ja hinges tung: leida paariline, jätkata sugu.

Tavapäraselt krõbedamal hommikul võib põtrade territooriumilt kostuda ohkimist ja puhkimist. Seda heli oskuslikult järele imiteerides võib mõne armuvalus põdravana endale päris lähedale kutsuda. Veelgi parem on jääda aga põtrade jaoks üldse märkamatuks ning jälgida neid vaikselt, häirimata. Küll Loodus ise etenduse etendab. Põtrade jooksuajal on mul silme ees ikka kaadrid põdrapullidest piimjas udus, mõõduvõtt, tagaajamine, eelmäng, paaritumine. Olles tunnistajaks kasvõi ühele neist episoodidest, võib end juba õnnelikuks pidada.

Noorte põdrapullide omavaheline mõõduvõtt

Varahommik ning metsaserval silkav põdrapull.

Toredat septembrit ja värvide püüdmist!

(723)

The post Mida püüda pildile septembrikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Ootamatu laine

Viimane suvekuu on käes. Möödunud kuud on olnud ikka tõeline SUVI! Harjumatu palavus ning uskumatud veetemperatuurid. Selline kuumus pani proovile nii mõnegi elusolendi ja oli ka neid, kellele see suvi kuumuse tõttu viimaseks jäi. Varahommikuti metsas liigeldes valitses seal harjumatu vaikus. Tavaliselt on hommikune juulikuu loodus täis lindude laulu, kuid leitsakupäevadel laulis vaid mõni üksik värvuline. Elu algas alles kõrvetava päikese lahkumisega areenilt.

Augustikuises looduses on aga siginat-saginat veel palju. Lindude ränne kogub taas tuure ning leidub neidki, kes meilt juba lahkunud on. Sügis ei ole enam kaugel, kuid enne veel…

Kurvitsate ränne

Tuleme taas tagasi nende põnevate lindude juurde, kellest oli juttu ka maikuu soovitustes. Juulikuu lõpus hakkas vaikselt hoogu koguma kurvitsate ränne ning oma haripunkti saavutab see just sellel kuul. See aeg on palju parem nende pildistamiseks, kui näiteks kevadine. Enam ei pea muretsema ka pesade pärast. Nüüd on nendele pikanokalistele lindudele kuumaks kohaks just toitmis- ja nö puhkekohad. Olgu selleks siis toidurikas mudamülgas, adrut täis lahesopp, vee taandumisest tekkinud liivasaar või head ülevaadet pakkuvad rannakivid.

Praegusel ajal kogunevad kurvitsad gruppidesse ning paarisaja pealised kogumid on üsna tavalised. Sellisest grupist leiab sageli erinevaid kurvitsaliike: rislad, tildrid, tutkad jms.

Kurvitsate ränne käib nii sisemaal kui rannikul. Viimane pakub paremaid pildistamisvõimalusi, sest sisemaa poldrid, kuhu koguneb omajagu kurvitsaid on tihti üsna rägased ja ka madala võttenurga rakendamine on seal sageli just selle tõttu raskendatud. Tasub aga otsida, sest rändel olevaid kurvitsaid võib leida ka järvede kallastelt, kus madala võttenurga saavutamine pole mingiks probleemiks.

Enne pildistama asumist tasub taas eeltööd teha ning linde esmalt eemalt jälgida. Neil on sageli välja kujunenud magusad kohad, kuhu ikka ja jälle tagasi tullakse. Näiteks eelmisel aastal leidsin ühe sobiva liivasaare, kus oli jalga puhkamas paarkümmend kurvitsat. Minu lähenemise peale tõusti juba varakult lendu ja suunduti toituma. Kasutasin seda aega liivasaarele minekuks. Panin paika matkamati ja tõmbasin endale peale varjelina koos varjevõrguga. Mul ei tulnudki kaua oodata, sest juba vähem kui tunni pärast olid esimesed kurvitsad just seal, kus vaja. Järgmisel päeval seadsin end ootele juba toitumiskoha vahetusse lähedusse ja sealgi läks kõik nii nagu stsenaarium ette nägi.

Erinevate lähenemisvõimaluste kohta loe maikuu soovitustest.

Mudatildrid mänguhoos

Rislad rannakividel.

Metskitsede jooksuaeg

Juulikuu teises pooles tärkas sokuisandatel tugev huvi vastassugupoole järele. Oh neid lõhnu, siredaid sääri ja graatsiat – looduse tung on pugenud soku hinge ja ajanud pea sassi.

See on ühtlasi hea aeg metskitsede vaatlemiseks ja jäädvustamiseks, sest nende tähelepanu on sellel ajal sageli hajutatud. Heinamaal toimetavat metskitse nähes tasub võtta aeg maha ning jälgida, mis asju ta seal ajab. Jooksuajal võib saada mitmete elamuste osaliseks:

1. võib näha metsikut tagaajamist, kus sokk nagu nööriga emasel järel püsib – see on metskitsede pulmakommete põhisisu;
2. sokkude vahelist mõõduvõttu, kus sarved teinekord kokku lüüakse;
3. soo jätkamist –  kirss tordil

Ei maksa ka unustada, et loodusel on tihti varuks üllatusi – tuleb olla vaid valmis ning avatud!

Jooksuaeg

Romantiline kohtumine udus

Udused hommikud

Päevane ja öine temperatuur kõigub juba omajagu, mis tähendab, et mõnel jahedamal varahommikul võib väljas laiutada meeldivalt paks ja unenäoline udu. Päikesetõus rabas või jõeluhal on sellel ajal midagi unustamatut. Hea õnne korral võib seal kohata mõnda metslooma ning meeleolukad pildid on siis garanteeritud. Soovitan sellisel juhul hoida loomaga pigem distantsi ning teha keskkonnafotosid, kui püüda lähedale saada. Udune keskkond on see, mis loob meeleolu.

Ja mitte ainult … selliste temperatuuride kõikumiste puhul pärlendab hommikuti ka heinamaa. Sealt võib leida lugematul arvul pärlitega ehitud ämblikuvõrke ja kui otsida, siis ka kastepiiskades liblikaid, kiile ja muud põnevat.

Sellised hommikud ja sealt saadav elamus on väärt uneaja ohverdamist!

Linnutiivul, üle raba

Päikesetõus jõe ääres

Kadakatäks putkel

Teile soovin aga mõnusat augustikuud ja meeleolukaid pilte!

(975)

The post Mida püüda pildile augustikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Lõpuks ometi on käes tõeline suvi! Palavus, kuumus, päikesepiste. Rannad on täitunud inimestega ning sääsed on pugenud varju. Vee temperatuurid on suviselt soojad.

Juulikuu on looduses minu jaoks suhteliselt rahulik aeg. Kevadine särin ja kiire aeg on möödas. Päevane palavus teeb loiuks ning valgus on pildistamiseks sageli liiga tugev.

See on aeg, kus minu fotokotti rändab makroobjektiiv, peegeldi 69.99€ ning isetehtud hajuti 129€.

Hajutiks kasutan pool-läbipaistvat kiletükki, mis on kinnitatud kokku käiva raami külge. Selline abivahend tuleb kasuks päevase ning tugeva valguse pehmendamisel. Metsas või kusagil varjualuses pildistades kasutan aga sageli väikest peegeldit, millega saan vajadusel valgust suunata ja ka koondada. Photopointi tootevalikus leiab ka üsna laia sortimendi kokku käivaid ning käepäraseid hajuteid ja reflektoreid – tasub uurida.

Kiilid

Ringi lendavate mini „helikopterite“ rohkus on praegusel ajal muljetavaldav. Neid võib leida kõikjalt, alates heinamaadest ning lõpetades veekogude kallastega. Liikvel on kiilid, tondihobud, vesineitsikud, liidrikud ja veel palju teisigi. Kuna vee temperatuurid on soojad, siis võib vees kiile pildistades ootamatult mööduda tund või paar. Ikka seda õiget modelli, võttepaika, nurka, rütmi või tausta otsides.

Liidrik puhkehetkel.

Vaikne ja varjatud munemishetk.

Helkivad ööpilved

Öösel tasub heita pilk aknast välja, sest suvises põhjamaataevas võib näha hõbedaselt helkivaid pilvi. Need ei ole midagi nii haruldast, nagu näiteks virmalised Eestimaa taevas.

Helkivaid ööpilvi võib meil näha maist-augustini, kuid just juulikuus esineb neid kõige tihedamini. Olen neid tänavu taevas näinud juba mitmel korral, kuid paraku on minul jäänud need pildile veel püüdmata, kuid … varsti-varsti! :)

Kõrvukräts

Kõrvukrätsu pildistamise hooaeg algab minu jaoks maikuu lõpus, kus õhtuhämaruses võib kohata saagilennul olevaid kõrvukaid. Paraku jääb sellel ajal valgust nende jäädvustamiseks sageli vajaka. Tippajaks kujuneb juulikuu. See on aeg, kus pesitsevate kõrvukrätsude järeltulijad on juba üpriski suured ja häälekad. Sellel ajal on kerge leida nende territooriume. Noorte kakulaste näljapiuksud kostavad sadade meetrite kaugusele ning noka teevad nad tavaliselt lahti mõni tund enne loojangut. Lõpmatu toidu mangumine kostub sageli varaste hommikutundideni. Noorte kakulaste näljakisa ärgitab vanalinde tegudele ja nii võib saagijahil olevaid kõrvukrätse kohata suisa paar tundi enne päikese loojumist. Sellel ajal on valgust pildistamiseks juba küll ja küll.

Saagijahil olev kõrvukräts.

Jaht on olnud edukas – küüniste vahel võib märgata prisket hiirehakatist, mis viiakse poegadele söögiks.

Marjad

Looduse andide pildistamine on populaarne teema, kuid sageli saab nende hooaeg läbi enne, kui fotoaparaadi ja/või sobiva objektiiviga neid pildistama jõuame. Päikeseküllastel lagendikel võis esimesi vastupandamatult lõhnavaid ja kutsuvalt punaseid metsmaasikaid näha juba kuu tagasi. Nüüd leiab neid ka varjulisematest paikadest. Maasikad on tänuväärseteks pildistamisobjektideks ja peale pildistamist saab end ka koheselt premeerida.

Ka on praegu just õige aeg seada sammud taas rappa või rabamännikusse, sest sealt võib eest leida mesikollased ja mahlakad rabamurakad. Pildistamiseks, noppimiseks, söömiseks. Ja mitte ainult – raba on alati omanäoline ja pildistamist seal juba jagub.

Rabamurakad omas keskkonnas.

Head suve jätku, päikest, äikest, tuult ja vihma!

(906)

The post Mida püüda pildile juulikuus? appeared first on Photopointi ajaveeb.