Fotograaf Martin Dremljuga jättis 2018. aasta suvel hüvasti enda Canon täiskaader peegelkaameraga ja otsustas enda fotograaafia teekonda jätkata Fujifilm X-H1 hübriidkaameraga. Tänaseks päevaks on Martin ka X-H1 kaamera välja vahetanud ja nüüd on tema käte vahel Fujifilm X-T3 hübriidi, mille võimekuse kohta jagab ta enda blogis ausaid muljeid.

Martini sõnul on see kaamera uskumatult kiire ning eriti meeldiv on ümberkeeratav (flip) ekraan, mida vajadusel saab eriti portreerežiimis üles tõsta, et teistsuguseid nurkasid otsida.

Loe täispikka Fujifilm X-T3 ülevaadet Martini blogist ››

Fujifilm X-T3 on saadaval meie foto- ja videotehnika rendis – photopoint.ee/rent ››

(926)

The post Fotograaf Martin Dremljuga: kas Fujifilm X-T3 on tõesti maailma parim kaamera? appeared first on Photopointi ajaveeb.

Pikkade traditsioonidega Eesti suurimale portreefotograafia konkursile – Pentax Aasta Portreefoto – esitati tänavu kokku ligi 900 tööd, mis kõik isikupärasel moel tõlgendasid portreefotot kui žanri. Fotosid hindasid läbi kahe vooru tunnustatud Eesti fotograafid: PAP17 võitja Heikki Leis, René Türk, Martin Dremljuga, Stina Kase ja Vivian Ainsalu.

Žürii hindas pilte kolme võrdselt tähtsa kategooria alusel:

• Sisuline külg – portree lugu, pildi võime vaatajat kõnetada ning loomingulisus
• Tehniline teostus – teravus, fotograafilised väljendusvahendid, kompositsioon jms.
• Uudsus, ainulaadsus, erilisus.

Koostöös Pentax/Ricoh’iga panime võistlusele välja muljetavaldavalt suurue auhinnafondi:

I koht – 1500€ väärtuses vabalt valitud kaupa Photopointi esinduskauplusest.

II koht – 1000€ väärtuses vabalt valitud kaupa Photopointi esinduskauplusest.

III koht – 500€ väärtuses vabalt valitud kaupa Photopointi esinduskauplusest.

Lisaks ilmuvad esikolmiku tööd fotoajakirja “Positiiv” 2018. aasta talvenumbris.

Daamid ja härrad, ootamine on lõppenud – teie ees võidutööd ja žürii kommentaarid:

I koht – “Hamino”. Autor: Rasmus Jurkatam

Martin Dremljuga: “Vaieldamatult minu lemmik pilt kõikidest. Võlus selle lihtsus ja kõik oli väga hästi paigas, lisaks eriti meeldisid värvid! GENIAALNE”

Heikki Leis: “Sellest pildist kiirgab mõnusat rahu. Kõik on ilus, puhas ja minimalistlik. Oma õrnade värvide ja tonaalusega väga esteetiline foto, millile igaüks võib oma loo juurde mõelda! Esikoha töö suhtes oli kogu žürii üksmeelel!”

René Türk: ““Hamino” on zürii üksmeelne lemmik ning käesoleva konkursi selgelt eristuv võidutöö. Mind kõnetas autori lihtne kuvand loomulikkusest, naiselikkusest, puhtusest ja helgusest. Juhuslikkuse puudumine viitab väga täpsele loomeprotsessile fine art -likkuse taga ning selline professionaalsus ei jää märkamata. Palju õnne autorile võidu puhul ning aitäh suurepärase loomingu esitamise eest!”

Vivian Ainsalu: “Fotost õhkub helget vaikust ja rahu, mis paitab hinge nagu varahommikune tüüne meri. Minimalistlik värvilahendus ja meisterlik kompositsioon koondavad tähelepanu modellile, kes loob oma hingestatud olemusega täiusliku ning nauditava üldmulje. Suurepärane ning meeldejääv töö.”

Stina Kase: “Kõik oleks nagu täpsuseni viimistletud. Seda nii tehniliselt kui ka kompositsioonilises mõttes. Selle töö juures võlub kõige enam lihtsus .”

II koht – “Damaged”. Autor: Maxim Mjödov

Martin Dremljuga: “Suurepärane kaanepilt kajastamaks sõda mõnel ajakirjas.”

Heikki Leis: “See pilk lihtsalt naelutab sind enda külge ja hakkad mõtlema, mis juhtus selle mehega? Tahaks rohkem teada tema lugu aga see lisab pildile põnevust. Ka betoonsein ja foto värvid annavad seda kurbust ja kaastunnet edasi. Kui see oleks veel dokumentaalfoto, siis võiks see vabalt kaunistada näiteks ajakirja “Time” esikaant!”

René Türk: ““Damaged” on väga tugeva emotsionaalse alatooniga portree, mis tekitas minus vastaka dialoogi. “Kas see on päris, mis juhtus, vist ikka ei ole päris.” Vähene kannatus silmades ehk reedab, et õnneks on tegemist lavastusega (ma arvan nii). Kuid pilt, mis ahvatleb sisemisele väärtus – ja empaatiadialoogile, teeb ära oma mõjusa töö. Igati täpselt ja meisterlikult loodud kaader! Aitäh suurepärase loomingu esitamise eest!”

Vivian Ainsalu: “See pilk on täis dramaatikat ja küsimärke, millest enamik jääbki esimese hooga vastuseta. Kuid just see teebki pildi huvitavaks ja nõuab vaatajalt detailidesse süvenemist. On see päris elu või fantaasia? Miski ütleb, et tegu on rambivalgusse astuva näitlejaga ning vaatenurk saab peaaegu paika. Kuid mitte lõplikult. Ja see ongi hea.”

Stina Kase: “Selle foto puhul on tegemist väga hea portreega. Selles on lugu ning eriti kõnekas silmavaade, mis kuidagi tõmbab vaatama ja mõtlema, mis seal taga on või siis ei ole”

III koht – “Vennad”. Autor: Silvia Pärmann

Martin Dremljuga: “Pildi lahendus oli lihtne ja kena. Eriti jäid silma need toidud laual. Poisid olid samuti muhedad.”

Heikki Leis: “Selle foto suurimad plussid on soojus ja lõunamaine kodusus ning muidugi need toredad poisid. Suurepärane kompositsioon ja kõik detailid on toon toonis. On suur õnn kui pääsed reisil kellegi kodusse ja suudad seal pildistada sellise foto!””

René Türk: “Minu jaoks reisifoto vaibiga, lahedalt argine ja mõnusas eheduses vendade portree kirjeldab väga täpselt rahvuslikku ja kultuurilist tähendust vennasuhtele. Silmapaistev uhkus ja napp küllus, mille fotograaf on julgenud endale pildistamiseks paluda, on suurepäraselt vormistunud auhinnaliseks tulemuseks! Palju õnne III koha eest ning aitäh suurepärase hetke jagamise eest.”

Vivian Ainsalu: “On imetore, et fotograaf otsustas näidata vaatajale seda ülimalt meeleolukat keskkonda ega keskendunud vaid vahvate vendade nägudele, mis on kindlasti väärt omaette pilti. Ohtrad toredad detailid loovad muheda ning südamliku üldmulje.”

Stina Kase: “Koloriit, mustrid ja poisid tervikuna panevad mind seda fotod pikemalt vaatama. Mulle väga meeldib mustrite mäng ja kuidas kõik sulandub üheks pildiks. Väga kihvt. Sellise reisifoto üle oleks mul endalgi hea meel.”

Aitäh kõigile, kes konkursil osalesid. Kõik II vooru jõudnud tööd on SIIN

(1620)

The post Selgunud on Eesti suurima portreefoto konkursi tänavused võitjad appeared first on Photopointi ajaveeb.

Snäpi pildipangas aset leidev Eesti suurim portreefoto konkurss “Pentax Aasta Portreefoto” ootab pühapäeva, 14. oktoobrini osalema parimaid inimestest tehtud portreesid.

Konkursile võivad töid esitada nii fotohuvilised kui professionaalid olenemata fotokaamera brändist või pildistamiskogemusest. Osaleda saab kuni 3 tööga, mis tuleb üles laadida anonüümselt (ehk ilma vesimärgita) ning pilditöötlus peaks jääma hea maitse piiridesse.

Esikolmiku valib läbi kahe vooru välja Eesti fotograafidest koosnev žürii ning võitjatele oleme koostöös Pentaxiga välja pannud ahvatleva auhinnafondi – 3000€ väärtuses vabalt valitud kaupa Photopointi esinduskauplustest.

Auväärsesse žüriisse kuuluvad tänavu:

• Pentax Aasta Portreefoto 2017 võitja Heikki Leis
• Fotograaf Martin Dremljuga
• Fotograaf René Türk
• Portreefotograaf Vivian Ainsalu
• Moe-, pulma- ja portreefotograaf Stina Kase

Nagu näha on žürii koosseis äärmiselt esinduslik nii et otsi parimad portreefotod inimestest enda digisahtlitest üles ja esita need kohe konkursile.

Pane parimad portreefotod teele – snap.ee/pentax

Publiku lemmik

Parimate valikul saad ka Sina kaasa lüüa, sest lisaks žürii poolt valitud võitjatele selgub ka publiku lemmik. Selleks mine PAP 2018 konkursilehele ning kasuta meelepärastele piltidele hinde andmiseks üleval paremas servas asuvat Facebook’ist tuttavat “Meeldib” nuppu. Publiku lemmik selgub 18. oktoobril ning talle on Pentax’ilt üllatusauhind.

(698)

The post Vaata, kellel on au välja valida Eesti kõige ilusamad portreefotod appeared first on Photopointi ajaveeb.

Seadistasin Fujifilmi enda eelsätteid – nende seast meeldis mulle enim Classic Chrome profiili, kuna sellega jäid kõik tehtud pildid ilusad.

Vaata esimest X-H1 pildistamise galeriid siit››

Hkkasin üsna kiiresti kasutama kaamera pööratavat ekraani: lasin kaamera umbes rinna kõrgusele, suunates ekraani ülespoole. Selline nurk andis pildile teise ilme kui viewfinderi puhul.

Fujifilmi elektrooniline viewfinder on väga hea ereda päikesega pildistamisel, kuid kohati tundub, et ta peidab tegelikku vaadet. Sellega töötades peab pidevalt jälgima, et üle-/alasäri spektri suhe oleks õige.

Hübriidide puhul on aga väga meeldiv näha live’is nö reaalset pilti ehk et nii nagu sa pilti ekraanilt näed, siis sedasi ta ka salvestub. See oli ka üks põhjustest, miks vahetasin enda vana Canon EOS 5D Mark IV uue Fujifilm X-H1 vastu.

Piltide värvid ja tonaalsus olid ka enne töötlust suurepärased.

Jagaksin oma muljeid veel ka ühest stuudiopildistamisest. Kuigi olen stuudios pildistanud väga tihti, siis on uue kaameraga pildistades tunne, et õpid kõike justkui uuesti. Valin tavaliselt testimiseks sätete seast režiimi, mille juures ava ja säriga mängides pilt ei hägustu.

Esimene väike miinus, mis ma Fujifilmi kaamera juures avastasin on see, et ekraan on peegelkaameratest omast erinev. Sellest tulenevalt peab stuudios pildistades arvestama, et ekraanilt nähtav valgus pole alati “õige”.

Nii Sony kui Fuji ekraan sellistes tingimustes on seega minu arvates pisike kriitikanoot kiidulaulule, kuna võid eeldada rohkem vaeva sobiva lahenduse leidmiseks. Seega tuleks ette arvestada, et siseoludes pildistamise eel tuleks maksimumtulemuse saavutamiseks eelnevalt kaamera “valgusmäng” käppa saada.

Stuudios pildistamise seeriat vaata siit ››

Nüüd liiguks stuudioseinte vahelt välja ning ürituste pildistamise juurde. Mul oli au jäädvustada Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamist, kus ilm oli väga päikeseline, aga üritus toimus heledas õuetelgis.

Ma ei oska öelda, kas need olid mu enda väikesed eksimused või kaamera veel lõpuni arendamata tarkvara vead, aga vahest polnud optika täpne, kuigi teravustamine oli alati õigesti seatud. Kuna tegin alati ühest hetkest mitu pilti, siis sain kätte ka need teravad pildid, kuid üksikuid pilte tehes oleks võinud see väga raskeks osutuda.

Heleda õuetelgi valgus ilusa ilmaga sobis selle kaameraga pildistamiseks hästi. Selles osas oli Fujifilm üpris sarnane Canoniga, kuigi kontrasti ja valguse mõõtmise täpsus oli erinev. Tulemusena oli pilte vaja hiljem vähem töödelda

Fujifilmi dünaamika heledate alade esile toomisel ei ole kahjuks nii hea kui Canoni puhul. Seda põhjusel, et piksleid on vähem ja sensor väiksem, mistõttu ei saagi paremat dünaamikat eeldada. Saamaks neist tingimustes siiski kätte soovitud tulemuse, konsulteerisin Hendrik Osulaga, kes on Fuji kaamerat kasutanud kauem kui mina, mistõttu teab kõiki nõkse.

Hendriku soovitusel pildistasin rohkem alasäris ja tuua tasakaal tagasi alles järeltöötluses. Müra jääb sellisel puhul minimaalseks ning taust ei muutu ebarealistlikuks. Veendusin ise, et see nipp on asjakohane – aitäh Sulle, Hendrik!

Vaata kogu ürituse galeriid siit ››

Sellele eelnevalt, üks esimesi suuremaid üritusi, mida väliürituste hooajal väisasin, oli Haapsalus toimunud Itaalia Muusika Festival, mis toimus küll kevadel, kuid meie väikesele, kuid visale eesti suvele loomupärases olustikus.

Kogu galerii siin ››

Kokkuvõtteks 

Tahtsin proovida mõnda teist kaamerat, kuna olin väsinud tekkinud mugavustsoonist, kus kõik oma kaamera toimimise kohta on juba teada ning mängurõõm seetõttu väikseks jäänud. Uus kaamera sunnib mind võtma teise lähenemise, andes võimaluse avastada uutmoodi stiili ja värviruumi ning eristuda massist.

Tunnetasin, et Fujifilm X-H1 võiks olla just see kaamera, mis annaks uut energiat ja hingamist. Ka pärast ligi kahe kuu pikkust kasutamist lähen igale võttele väikese ootusärevuse saatel justkui pildistaksin esimest korda.

Miinuseid selle kaamera puhul minu meelest väga polegi. Menüü on kohati ebaloogiline, aga usun, et seda muudetakse lähiajal tarkvarauuenduste toel paremaks. Dünaamika võiks olla parem – samas sunnib see korrektse pildi nimel rohkem pingutama ning olema loomingulisem. Mulle endale üllatuseks ei sega mind ka see, et tegemist on poolkaadriga.

Plussidest tooksin välja objektiivid. Hetkel on minu “pagasis” rivistatud Fujinon XF 10-24mm f/4 R OIS, 16-55mm f/2.8 R LM WR, XF 35mm f/1.4 R ja 50-140mm f/2.8 R LM OIS WR. Kõik need 4 objektiivi on väga kerged ja teravad, mis on tänaseks täpselt minu teetass. Võrreldes Canoniga, mille kere ja objektiivid oli kokku väga rasked, läks mu koti sisu umbes 2 kg kergemaks, mis on suur pluss ilma autota liigeldes ning ka välisreisideks.

NB! Soetasin kogu tehnika pärast testperioodi raske töö ja vaevaga välja teenitud raha eest, mistõttu tegemist pole n.ö kinnimakstud promopostitusega. 

Martini tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebook’is või veebilehel martindremljuga.com

Uuri lisaks:

• Karbist välja: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ››
• Arbo Rae: kuidas maastikufotograaf Fujifilm X-H1 hübriidkaamera abil oma piire avardas ››
• Fotograaf Andres Paabos: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ülevaade ››

(1089)

The post Hüvasti Canon, tere tulemast Fujifilm X-H1 appeared first on Photopointi ajaveeb.

Minu esimeseks kaameraks oli Nikon D80. Hetkel ma enam ei mäletagi, miks just see mu esimeseks kaameraks osutus, aga tõenäoliselt oli sellele lihtsalt tol ajal hea pakkumine. Kasutasin seda umbes 2-3 aastat, misjärel tundsin, et oleks aeg teisi mudeleid proovida. Soetasin endale seejärel Nikon D3, mis oli täiskaader ja sellega muutus minu jaoks pildistamise maailm tuntavalt põnevamaks, sest pildilist ruumi tuli juurde. Mõne aasta järel tundsin, et tahaks rohkem megapiksleid võimaldavat kaamerat ja soetasin endale Nikon D800, millel oli tolle aja kohta neid palju –  täpsemalt 36,3 megapikslit. Kolmekordsest vahest tekkinud tunne oli kõrvutatav Audi A4 vahetamisega Bugatti Veyroni vastu.

Minu aeg Nikoni toetajana sai läbi 7 aasta järel, kui “pöörasin teise usku” ja ostsin endale hoopis Canon kaamera. Müüsin kõik enda eelneva kraami maha ja soetasin Canon 5D Mark III täiskaadri ja lisaks mõned objektiivid. Canoni värviruum ning stiil meeldis mulle Nikoniga kõrvutades rohkem ja lisaks avastasin, et kaamera kasutamine oli mugavam ja loogilisem – näiteks ei pidanud piltide ülevaatamisel navigeerimisnuppu enam hullu kombel kerima (need, kes seda kogenud on, teavad, millest räägin).

Hetkel pildistan Canon 5D Mark IV kaameraga ning võrreldes tema noorema vennaga on edasiminek tohutu. Eriti meeldib mulle selle Dual Pixel süsteem, mis teeb justkui 30,4 megapikslisest kaamerast 60,8-se. See mõjub dünaamilisele ulatusele igati hästi. Tänase päevani olen piltlikult öeldes istunud selle ühese süsteemi peal ning viimasel ajal on mul olnud hinges jälle see rahutus, et tahaks midagi teistmoodi proovida. Seesamune rahutus, mis on mind toonud Nikon D80 juurest Canon 5D juurde on mind julgustanud ka edasimüüjate palvel kaameraid testima.

Sel korral soovis Photopoint, et prooviksin verivärsket Fujifilm X-H1 kaamerat, mis tuli müügile vaid mõned nädalad tagasi. Kui ise sellele kaamerale eelnevalt netiavarustes pilku peale heitsin, siis tundus mulle esimest korda, et kordki on üks kaamera minu käe järgi tehtud. Siin on minu tagasihoidlik arvamus ja mõtted sellest, mida kogesin selle 2 nädala jooksul, kui testisin Fujifilm X-H1 kaamerat.

Fujifilm on suutnud oma hübriididega väga kenasti peegelkaameratele sappa võtta, kuid võrreldes Canoniga on Fujifilmi kaamerate kered siiani olnud harjumatult väikesed ja minusuguse suure elevandi kätte nad hästi ei sobinud. Tänaste Fuji kaameratega on juba teisiti ja esmamulje Fujifilm X-H1 kaamerast oli väga hea: koos battery grip-iga andis ta välja täpselt sellise suuruse, mis sobis kenasti ka minu kätte ning selle 2 nädala jooksul, mil ma seda kaamerat testisin, polnud kordagi tahtmist enda turvalise Canoni järgi haarata. Kuidas siis nii?

KERE

Nagu eelnevalt mainisin, siis on Fujifilm suutnud teha esimest korda toote, mis sobib ka neile fotograafidele, kellel on suurevõitu käed ning kaamera menüü on suhteliselt hästi üles ehitatud ja loogiline. Tarkvaras oli küll märgata mõningaid kasutusmugavusega seotud vigu, kuid usun, et edasiste uuendustega saavad need pisidetailid parandatud. Näiteks, kui formattida kaameras SD kaarti, siis läheb ta otse tagasi peamenüüse, mitte sinna, kust saab valida, missugust kaarti formattida.

Mulle väga meeldib kaamera pööratav ekraan ning tihtipeale avastasin end pildistamas just ekraani vaadates, mis tundus ootamatult mugav. Ebaloogiliseks jäi minu jaoks kaamera ISO/säri ja ava asukohad – peegelkaamerate süsteem meeldib mulle selle aspekti osas oluliselt rohkem, aga palju on muidugi kinni ka harjumustes. Üldjoontes on hakkama saadud väga hea kaameraga ja seda kinnitab ka fotograaf Hendrik Osula, kes on 100% Fujifilmi usku ning pildistab sellega juba pikemat aega ja teab öelda, et paremat süsteemi pole olemas.

PILDISTAMISTINGIMUSED

Sain sellega pildistada väga erinevates tingimustes: sätitud valgustusega stuudios, välitingimustes, nõudlikes sisetingimustes Tallinn Fashion Weekil ning ka ereda päikese käes. Eriti meeldis mulle elektrooniline viewfinder, mida sai kasutada eriti keerulistes valgustingimustes, kuid mis kahjuks stuudios nii hästi ei toimi.

Eelneva ülevaate põhjal tundub justkui oleks tegu ideaalse kaameraga, kuid paraku see pilt pole üleni lilleline. Mainisin juba, et minu jaoks pole ISO/ava/säri keeramine loogiliselt asetatud, mistõttu läks paraku selle nahka ka mõned kaadrid. Üritust “Kaitseliit taastas Eesti esimese soomusauto Estonia” pildistades läks mul üle miljoni aasta tarvis ISO/säri ratta automaatrežiimi. Sest lihtsalt nii ebaloogilisena tundus iga kord kui vaja midagi muuta käsi sirutada üles rattakeste peale.

Ebaloogilisest ülesehitusest tulenenud ajakadu sätete muutmisel oli tõsine probleem ning sellel hetkel sain aru, et see kaamera sobib paremini siiski rahulikes keskkondades pildistamiseks, kus on aega rahulikult sättida, vaadata ja ette mõelda, kuidas midagi pildistada ja mis sätteid neis tingimustes on parim kasutada.

PILDIKVALITEET

Selle 2 nädala jooksul, kui ma pildistamistel Fujifilm X-H1 hübriidkaamerat kasutasin, siis tabasin end mõttelt, et kvaliteedi osas olid mul poolkaadri kohta vist pisut liiga suured nõudmised. Minu enda kaameral, Canon 5D Mark IV, on piksleid natukene rohkem ja seetõttu kaamerate pildikeel on teistsugune – eriti dual pixelis pildistades.

Stuudios pildistamisega polnud probleeme: tonaalsus, puhtus ja dünaamika oli ilus ning omal kohal. Loomulikus valguses pildistades olid lood samuti suhteliselt head, aga millegipärast olin ma oodanud midagi enamat. (Tõenäoliselt, kuna reklaam ja tutvustused, mida olin netist vaadanud ja lugenud olid esitatud ülivõrdes.)

Lähedalt portreesid tehes oli samuti pilt väga ilus terav – kasutasin nende pildistamiseks enamjaolt Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiivi. Aga mida kaugemale ma modellist läksin, seda rohkem kadus selle võlu, kuid sellegipoolest oli selle “teistsuguse” kaamera juures midagi, mis mind jätkuvalt võlus ja sedasi, et mind isegi ei häirinud see kaugemalt pildistades tekkinud kvaliteedi kadu.

Kokkuvõtlikult öeldes valdab mind kahetine meeleolu: ühest küljest tahaksin nimetada seda ideaalseks kaameraks, kuid samas tekkis mul mitmeid tähelepanekuid puudustest või omadustest, mis võiksid olla teisiti. Sooviksin Fujifilm X-H1 kaamerat eelkõige rahuliku kulgemisega pildistamisteks, kus on piisavalt aega kaadri ja valguse paika sättimiseks ka siis, kui kaamera ei suuda kiiresti fookust leida.

Kuigi Fuji on teadlikult jätnud vahele täiskaaderi sensori ning pakub ainult pool- ja keskformaati, siis ootaksin neilt selles osas siiski väikest katsetust. Sellest hoolimata tunnistan, et nad on suutnud maha saada järjekordselt suurepärase kaameraga, mis võidab kindlasti mitmete fotograafide südamed ning tõotab nii mõnedki panna oma eelistatud kaamera brändi vahetama. Võib juhtuda, et ka minu, aga seda näeme juba tulevikus 🙂

Martini tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebook’is või veebilehel martindremljuga.com

Soovid kaamera kohta lisainfot? Vaata veel:

• Karbist välja: Fujifilm X-H1 hübriidkaamera ››

(753)

The post Fujifilm X-H1 on hübriidkaamera, mis lummab esimesest hetkest appeared first on Photopointi ajaveeb.